Miranda July, All Fours. Kaane kujundanud Helen Yentus. Canongate, 2024. 326 lk. Yael van der Wouden, The Safekeep. Toimetanud Isabel Wall. Kaane kujundanud Dan Jackson. Penguin Books, 2024. 262 lk. Yael van der Wouden, Pelgupaik. Inglise keelest tõlkinud Eda Ahi, toimetanud René Tendermann. Kujundanud Britt Urbla Keller. Rahva Raamatu kirjastus, 2025. 294 lk.

Miranda July ja Yael van der Woudeni möödunud aastal ilmunud romaanid hoiavad lugejat lõa otsas. Erootilist pinget hoides õnnestub autoritel kõnelda hirmudest, kaotustest, pettumustest, ajaloolistest ja isiklikest tragöödiatest nii, et lugeja ei saa tekstilt pilkugi tõsta. Lisaks täidavad need raamatud kvääride armulugusid kujutades tõsise lünga meie kirjandusväljal.

Raevust sündinud julgus

Miranda July 2024. aasta romaani „All Fours“ jõudsin läbi lugeda selle aasta aprillis. Eesti keeles on seda oodata pealkirja „Käpuli“ all uue aasta jaanuaris kirjastuselt Puänt. Yael van der Woudeni sama aasta „The Safekeep“ sai läbi loetud septembri alguses – pealkirjaga „Pelgupaik“ on see teos äsja ilmunud Eda Ahi vahendusel ka eesti keeles. Siinne artikkel on kirjutatud ingliskeelsete originaalide põhjal, kaasates Ahi elegantse tõlke.

July ja van der Woudeni romaani vahel oli lugemislaual teisigi teoseid, aga korraga hakkasid just need kaks häält kokku kõlama. Jäin mõni aeg tagasi neist lugemiselamustest vestlema inglise kirjanduse teaduri Eret Talvistega, kes kohe tabavalt märkis, et nende raamatute puhul piisaks algakordiks juba Virginia Woolfi 1929. aasta ettekande peamõttest: „Kui naine tahab kirjutada ilukirjandust, siis peab tal olema raha ja oma tuba.“¹ Kummaski raamatus on tuba keskne kujund, kuivõrd mõlema raamatu tegelased püüavad valest toast välja saada, et õigesse sisse pääseda – küll mitte selleks, et midagi kirjutada, aga et elada elu, mida peavad endale õiglaseks ja kohaseks.

Raamatuid raamib erinev aeg ja koht: July kirjutab tänapäeva USAst, van der Wouden Teise maailmasõja järgsest Hollandist, seejuures on mõlemad kirjutajad kahtlemata väga tänapäevased. Miranda July loomingut teadsin esmalt filmikunsti kaudu: tema „Sundance’i“ filmifestivali 2005. aasta võidufilm „Mina ja sina ja kõik meie tuttavad“ („Me and You and Everyone We Know“)² pakkus PÖFFil sellise elamuse, et pidin sellest toona kohalikku lehte ka loo kirjutama. Tsiteerin: „July oli filmi pannud väga palju iseennast ja oma maailmanägemust. Paralleelselt armastuslooga jooksis ka ühe kunstniku lugu. Parandamatult piiritu fantaasia ning tegelaste julgus välja öelda sõnu, mida paljud päris elus ei tihkaks iial öelda.“³ Samamoodi võib iseloomustada ka July kõige uuemat raamatut. Esimene July raamat, mida lugesin, oli aga novellikogu⁴, kus käsitletakse intiimsust – July kogu loomingu keskmes ongi inimeste kõige isiklikumad intiimsed kogemused. Oma uut romaani „All Fours“ on autor kirjeldanud muu hulgas päevapoliitilisena – July hakkas seda kirjutama 2017. aastal, mil Donald Trump valiti esimest korda USA presidendiks. July ei kujuta Trumpi küll otsesõnu, kuid on tagantjärele nentinud, et omal moel kirjutas ta temast siiski – Trumpi tekitatud raevust sündis kirjutamisjulgus.⁵

Omamoodi poliitiline on ka Yael van der Woudeni debüütromaan „The Safe­keep“, mille eest autor pälvis kolmekümnenda naiste kirjanduse auhinna The Women’s Prize. Teose autor on sündinud Iisraelis. Kui ta oli kümneaastane, kolis pere Hollandisse. Romaani otsustas ta kirjutada inglise keeles, kuna ilukirjanduse puhul peab ta seda kõige loomulikumaks.⁶ Teoses keskendub ta peamiselt (kahele) mitteheteroseksuaalsele suhtele, mille taustal on Teise maailmasõja järgse Hollandi ühiskonna kollektiivse mälukaotuse valusad küsimused.⁷ Auhinna kätteandmisel peetud kõnes pühendus van der Wouden ka sellele, et rääkida oma kogemustest intersoolisena: kirjanik tõdes, et seisab kõigi nende transinimeste õlgadel, kes on võidelnud tervishoiusüsteemi, seaduste, ühiskonna standardite ja iseendi eest, ning lisas, et on kohutav tõdeda nii palju viha trans- ja kvääridentiteedi vastu.⁸

Kahel raamatul on niisiis vägagi sarnane lähtekoht: raev, ühtaegu loov ja konstruktiivne. Muide, van der Wouden on väidetavalt nimetanud Miranda Julyd üheks oma lemmikautoriks⁹ ning ühtlasi oli ka July raamat The Women’s Prize’i auhinna kandidaat.¹⁰

Kui lusikad ei ole lihtsalt lusikad

July raamatu peategelane, 45aastane nimetu kunstnik pääseb välja oma abikaasa kujundatud kodust, piltlikult öeldes, toast, kus tema ainsaks omandiks on lusikakomplekt: „Kui vahel satume [abikaasaga – K. A.] korralikult vaidlema, siis mõtlen endamisi: ma võtan lihtsalt oma lusikad ja lähen minema“ („All Fours“, lk 45, siinkirjutaja tõlge). Lusikad sümboliseerivad päriselt naisele kuuluvat: kokku kolides ei sobinud ükski tema asjadest mehe ostetud majja, lusikad ostis ta ise neile hiljem, kõik kümme (samas).

Lusikatest on juttu ka van der Woudeni raamatus, kus kaks omavahel esialgu võõrast peategelast – Isabel ja Eva – näevad samu lusikaid eri perspektiivist, aga peavad neid seejuures kumbki kiivalt enda omaks. Isabel kardab pidevalt, et lusikad varastatakse, mis muidugi juhtubki. Eva kirjutab 6. juunil 1961 oma päevaraamatusse: „Ta arvab, et ma jahin tema venna raha. Hah. Tõusin öösel üles ja võtsin lusika kaasa. Homme lähen linna, saadan lusika postiga Malchale ja siis saab see jälle minu omaks. Juhtugu mis tahes, vähemalt jääb mulle see lusikas“ („Pelgupaik“, lk 236, originaalis lk 211). Selleks aga, et Eva saaks üldse lusika varastada, pidi ta esmalt olema õigesse tuppa sisse pääsenud.

Nende raamatute vaikivateks peategelasteks on tõepoolest toad. Kuna olen kogenud bussisõitu Los Angelesest itta, haaras mind July raamatu algus täielikult kaasa: peategelane plaanib sõita üksinda autoga LAst New Yorki! Kuigi maantee kõik neli rada (all four lanes) on peategelase ees korraga vabad, kihutab ta ikkagi valesse suunda („All Fours“, lk 38). Ta on olnud oma lapse sünnist saati rohkem kodune ja see peaks olema tema esimene pikem reis eemale kodust ja perest – muide, lapsele on ta lubanud tuua kingiks suure lusika (samas, lk 103). Ehkki raamatu tutvustuses vihjatakse, et toimub mingi pööre, hämmastab see lugedes ikkagi: peategelane otsustab lõpuks ometi enda äranägemise järgi sisustada ühe LA lähedal asuva motelli toa, see juhtub kuidagi iseenesest, tunde või vajaduse ajel. Samal ajal arvavad tema kodused, et ta sõidab üksinda läbi USA. Tuba on teoses mõistagi elu metafoor. Selle sisustamine omakorda on nagu kunstiprojekt, mis on kunstniku täielikult vallanud. Peategelasel õnnestub toas omamoodi röövikuna kookonisse kaduda, et liblikana tagasi koju pöörduda. Kas aga teised röövikud enam liblika ära tunnevad?

Hollandi romaanis on tubadega keerukamad lood, aga paralleeli saab tõmmata siiagi. „Pelgupaiga“ peategelane Isabel on kolinud suurde majja vahetult pärast Teist maailmasõda, kui ta oli 11aastane („Safekeep“, lk 6; „Pelgupaik“, lk 12), ta on nende tubade hoidja, mitte omanik. Sellest ka romaani originaali pealkiri „Safekeep“, mis tähendab ’hästi hoitud’, ’hoida antu’. Lugeja mõte liigub paratamatult Eestist küüditatute kodude juurde – kas nende hoidjad käitusid teisiti kui van der Woudeni romaani tegelased, kes hoiule antu omastavad ega kavatsegi seda tagastada? Eva kirjutab oma päevikus 21. jaanuaril 1961: „Kui 46. aastal sinna sõitsime, oli pime, õhtune aeg. Parkisime auto maja ette ja ma ei näinud muud, kui seda, et majas põlesid tuled. Kas ma mäletan, kuidas nägi välja see pere, kes seal elas? Ei. Arvan, et vaatasin sisse, aga võib-olla olen selle mälestuse välja mõelnud. Mõned lapsed, minust nooremad, istusid lauas ja sõid uhket õhtusööki“ („Pelgupaik“, lk 219, originaalis lk 195). Seda, kas ja kuidas saab õiglus jalule seatud, oleks siin kriminaalne paljastada.

Inimesed muudavad inimesi

Loomulikult ei ajenda kummaski teoses muutustele toad, vaid ikka inimesed, ehkki peab küsima: millistes ruumides saavad muutused üldse aset leida? July raamatus on üheks inimajendiks noor atraktiivne bensiinijaama töötaja Davey, kes peseb peategelase auto esiklaasi, kuni nende pilgud kohtuvad („All Fours“, lk 31). Van der Woudeni raamatus trügib üksi elama harjunud Isabeli koju kuuks ajaks võõras hõimlane, venna uus naine Eva, sel ajal kui vend peab tööasjus viibima Pariisis. Nii Davey kui ka Eva on teadnud kumbagi peategelast juba varem, kuid teesklevad, et ei tea – Eva kolib Isabeli juurde, sest tal on üks saladus seoses Isabeli majaga, ning Davey oli peategelase ära tundnud, sest too on kuulus. Ometi aitavad pettusega sõlmitud tutvused kaasa peategelaste täielikule muundumisele.

Kummaski romaanis tuuseldab tegelaste mõtteid ja tegusid omatahtsi seksuaalenergia: kontrolli kaotamine on ühtaegu nende suurim hirm ja soov. Pinged on sellevõrra keerukamad, et alati ei saa neid leevendada – kas arvestades van der Woudeni romaani ajastut, mil kvääride suhted ei olnud aktsepteeritud, või siis tegelaste eetilisi kaalutlusi seoses näiteks abieluseisusega ja sooviga abikaasale truuks jääda. Eriti läheb südamesse stseen restorani õhtusöögilauas, kui Isabel küsib Evalt retooriliselt: „Sulle oleks see rohkem meeldinud, kui ma oleksin … mõni mees, kas pole nii. Kui ma oleksin mees ja oleksin su siia toonud. Vaat siis oleks sul tore olnud“ („Pelgupaik“, lk 184, originaalis lk 163). Enne seda küsimust on Eva ruumis närviliselt ringi vaadanud, justkui keegi jälgiks neid.

Aiman, missuguseid hirme kogevad ühiskonnas mittenormatiivse soo ja seksuaalsusega inimesed. Mõlemas romaanis lahatakse muu hulgas küsimust, kuidas oma armastatut rahulikult avalikkuses esitleda. July raamatus on väga mitmes peatükis juttu kvääride suhetest, sellega panustab ka tema homofoobia tõkestamisse – kõik, mida me ei tunne, hirmutab meid, aga July tegelased on õige pea tuttavad ja ka sümpaatsed, sest nad on nii inimlikud. Peategelase laps Sam on mittebinaarne, inglise keeles tähistab seda sooneutraalne isikuline asesõna they. Stseenis, kus püütakse emalt uurida, kas tema laps on tüdruk, mõtleb peategelane: „Ära suru mu lapsele sugu peale“ („All Fours“, lk 109).

Emad, lapsed ja traumad

Emaduse ja emade teema on mõlema teose salajane tuum – see ei ole esil, vaid ilmub aeg-ajalt mälupiltide sähvakatena. Kui July romaani peategelase abikaasa saadab talle sõnumi „Head 31. maid!“, hakkab naisel kõhus keerama: see oli lapsele määratud sünnikuupäev, mil emb-kumb teisele juba seitse aastat on sõnumi saatnud („All Fours“, lk 62). Keisrilõige, peaaegu surnult sündinud lapse elustamine, trauma, millest ülesaamiseks kulub enam kui üks romaan … Ränga kogemusega emadele mõjub teraapiliselt juba üksteise leidmine ja kogetust rääkimine, mõistmine, et traumad ei vali ohvreid ja sageli pole juhtunul selgitust. Ainus võimalus traumast läbi tulla on toetuda üksteisele, mitte kogemuskaugete inimeste lohutustele.

Ka van der Woudeni teoses on emadusel väga tähtis koht, kuid seda hoopis tütarde perspektiivist. Nii endassetõmbunud, kompleksse siseilmaga Isabeli kui ka väliselt joviaalse Eva ema suri ning tütred pidid üksinda toime tulema – see muutis neid mõlemaid.

Teoste vormilise külje kohta nii palju, et autorid kasutavad lisaks harjumuspärasele jutustusele ka päeviku („Pelgupaiga“ III osa) ja netivestluste („All Fours“, nt ptk 26) vormi, andes niiviisi hääle teistelegi tegelastele. Näiteks on Miranda July romaani üks teemasid menopaus¹¹, küsimus, mis saab edasi, kui oled keskealine naine ja reproduktiivne iga hakkab lõppema – see pole seksikas teema, ent July kirjutab selle oluliseks. Ta kasutab tekstis isegi graafikut, et piltlikustada elu jooksul toimuvaid suguhormoonide muutusi (samas, lk 171).

Ahjaa, mõlemad autorid on lisanud romaani lõppu pikad värvikad tänusõnad, mis annavad aimu nende sõprus- ja kolleegkonna võrgustikust. Hea kunst ei sünni vaakumis.