Millest ma nüüd pidingi pihta hakkama … Kuhu paganama sohu mu mõtted jälle ekslesid … Ah soo! Meelde tuli. Lugupeetav teatrikülastajate sootsium, minu missioon on teid tungivalt hoiatada ühe teatud teatrivaatleja eest. Kindlasti olete toda persooni märganud, tema käib ju teatris üleloomulikult tihti. Olge valvsad, kui teid järjekordselt tabab krooniline ebaõnn sattuda temaga koos teatrisaali. Tema nimelt luurab teie järele maniakaalselt, mälu on tal sedamoodi treenitud, et kuigi ta hoolega keskendub laval toimuvale, jätab ta üksiti meelde publiku iga viimse kui ohke, naeruturtsatuse ja sosina, rääkimata nutitelefoniga jändamisest etenduse ajal. Seda viimast taunin minagi, selles punktis kogunisti soostun tolle vaatlejaga. Ma toonitan: ainult selles.
Ah et kes mina sihuke olen? Soo-soo. Noo-noo. Ohoo. See ei puutu kohe sugugi asjasse. Sõnastagem sedasi, et minu sotsiaalne sooroll on olla teatrivaatlejate jälgija. Fikseerin nende reaktsioone, kaardistan süstemaatilisi rappaminekuid, mõõdan lauka sügavust, kujundlikult väljendudes. Minu isikuandmed, kaasa arvatud mu sugu ja võsa, on siinjuures sootuks tähtsusetud. Salastatud niikuinii.
Viimati jälgisin toda konkreetset vaatlejat Theatrumi „Soo“ 13. mai etendusel. Olen varemgi tuvastanud, et Andri Luubi näitemänge vaatleb tema niimoodi … kuidagi … üsnagi läbi luubi. Vanem inimene kah juba, eks nägemine ajapikku nõrgeneb. Kusjuures, kõiki Luubi näitemänge ta ei olegi näinud, kuigi ise salgab seda häbiväärset tõika! No „Tuvi“ vaatas, jah, üheksa korda, aga „Muna“ mitte kordagi, mis on ka võrdlemisi sooloogiline – ega saarlane naljalt vabal tahtel Hiiumaale purjeta.
Tuleb tunnistada, et „Soo“ lavale vahtis vaatleja heasoovlike silmadega. Ah et kuidas mina tema silmavaadet nägin, kuna tema istus Theatrumi saali viimases reas, et kus siis mina paiknesin, selja taha saalis ju pidevalt ei kiika, see jätaks kohtlase mulje. Aga mis see üldse teie asi on, kuidasmoodi mina seadistan oma jälgimise atribuudid, amplituudid, asimuudid … Mina teen seda omasoodu. Igatahes vaatleja naeris täitsa mitu korda. Mõnuga. Kihistas vargsi, vahel üksipäini, tema naer pulbitses ja aurustus õhus. Saalis viibis ka kõlavahäälseid naerukajakaid, antud kontekstis oleks korrektsem öelda naerusookurgi, aga see ei puutu praegu te(e)masse.
Näitlejate rollisooritused kiitis ta sisimas heaks. Eriti lapsevanemate tandemi. Siingi tuleb mul vaid soostuda. Liina Vahtriku stiilse absurditunnetusega pereema Elenori rollist hoovas nii muraka, sinika kui ka jõhvika maiku. Marius Petersoni pereisa Tairo oma vastupandamatute vuntside ja musikaalse peaväristamisega assotsieerus ümarlehise huulheinaga (Drosera rotundifolia). Küllap taipasite, et nood botaanilised finessid olen lisanud iseenese internetitarkusest, sest ega too vaatleja ei tea loodusest mõhkugi. Kuigi temagi jõllitas lummatult imetabast, kogu lavaruumi õilistavat lampi, mille kirjeldus on näidendi avaremargis sedastatud: „Laes ripub sootaime või sabaga rakku meenutav ilus laelamp.“ Aga muidu on nii, et ütled vaatlejale „Soo“ ja tema hakkab heietama Oskar Lutsu teose lavatõlgendustest. Lutsu kaudu heidab Andri Luubi „Soo“ ja Ott Aardami „Making of „Kapsapea““ ühte teatriloopatta, milles lõbusalt leemekulpi liigutab justkui põline soonõid.
Lemmiktegelaseks kujunes tal – täpselt nagu minulgi! – nähtamatu vanaisa akna taga sängis, kelle valge habemetutt, samuti nähtamatu, sarnanes minu visioonis sootaime tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) kelmika valge villatutiga. Vanaisa lahinguminevikku kirjeldab Luup suisa Kiviräha mõõtu rahvusliku pilakraadiga. Nukrusevarjundiga pooleks, niimoodi see Luubi „Soo“ meeleolu värelebki. Otsesihilist ajamärgilisust „Soos“ nagu ei kohtagi. Tütre protestipuhanguis riivatakse küll kliimakriisi, aga viiteid sõjale pigem välditakse. Kui isa Tairo kraamib lagedale rahatähed, on tegu Eesti kroonidega – aga see ei pruugi olla aja, vaid mentaliteedi tähis, mis passib isa kreedoga. „Raha on konservatiivne. Ja traditsiooniline. Ja vana raha armastab ka vanu kombeid. Me ei saa lubada mingit uut lähenemist.“ Vahest kõige vaimukama aja(tuse)nihke loob „Soos“ lauatelefonide kaasas-kaenlas-süles-kandmine, see nöökab toredasti mobiiltelefonist sõltumise napakust.
Mõistagi elas vaatleja kogu südamest kaasa peategelasele peretütar Rebekale Miriam Petersoni valusvaimukalt nurgelises soosegadiku väljendamises. Lihtsakoeliselt, niimoodi prauhti, võiks tütre seisundi diagnoosida noore inimese depressiooniks. Ehkki Rebeka juhtumis pole miskit lihtsat, veel vähem lihtsustatut. Neljas nähtav tegelane, (soo)volinik Marko, oli Mark Erik Savil ehk tibake üleliia ontlikuvõitu sell, turvaline kui turbasammal (Sphagnum). Mingi jaburuseknihv, jultunum žanritaju, kas või armunu üürike meelenõtrus oli justkui vaiba alla peitu lükatud.
Näh, nüüd sumpasin ise teatrikriitikute Sirtsu sohu. Nagu ses Ants Matiiseni laulus, teate küll: „Siinpool teed ja sealpool teed, igal pool on soo“.
Mina tahtsin teile vahendada isevärki seika, kuidas vaatleja pärast „Soo“ aplausi juhtus kuulma ühe meessoost teatrikülastaja lühikokkuvõtet äsja laval nähtust. Ja kuivõrd see vaatlejat rabas. Ma siin küll varem nähvasin, et tema muudkui kuulab salalikult pealt, aga tõele au andes, see ei olegi alati sihilik nuhkimine. Mõnikord lihtsalt torkab mõni repliik kõrva, kus sa pääsed. Ja seekord vaatleja ei tõtanud kuuldut sõna-sõnalt kirja panema. Aga ma ise kuulsin ka: võõras mees arutles kuidagi nõndamoodi, et teater oli ju okei, aga see lugu oli imelik, oma peresse niisugust teemat küll ei tahaks. Ja vot siis kõlaski vana kooli pereisa arhetüüpne väide: „Vitsa pole saand see laps …“ Lapse all mõtles ta „Soo“ peategelast Rebekat.
Seda saatuslikku repliiki kuuldes vaatlejas miski nõksatas, seejärel krõksatas, viimaks prõksatas. Tema sõõrmed haistsid sookailu (Rhododendron tomentosum) mürgist hõngu, pea hakkas huugama. Et ebameeldivat soorünnakut leevendada, ümises vaatleja sarkastiliselt, õnneks ümbritsejatele kuulmatult Uno Naissoo laulu „Ei tunne laste hingi“, mäletate küll, telelavastusest „Päkapikula“. Ja ometi, miski tolle härrasmehe hääletoonis muundas vaatleja mürgise õeluse hoobilt ebalevaks piinlikkuseks. Tal hakkas häbi, iseenda pärast. Vaatleja adus, kuis vanaisa ulatab temale valkja padjapüürilipu, leebe alistumise märgiks, et lehvita sina ka. Vaatleja tunnetas vaistlikult, et võõra mehe pealispinnal nõnda küünilisse vitsa-loosungisse sugenes kenake kohmetus, abitus, lausa sümpaatne nukrus.
Nii et järsku rabeles vaatleja oma jäikade hinnangute soolaukas. Muudkui sumas ja arutles endamisi, et suutmatus või tahtmatus või hirm süüvida noore hinge depressiivsusse on ju vägagi inimlik, aga siiski rappa suunduv rada. Ent kas pole isegi hullem ummiktee absurdikomöödia mängureeglitest möödavaatamine, Luubi vallatute žanriviidete ning paroodianükete täielik eiramine? Äkki uputab sihuke tõsimeelsus meid huumorijärgse ajastu põhjatusse laukasse, küsis vaatleja endalt väga murelikult. Aga võib-olla kulgeb kõik teisipidi, just seda sorti tõsinukrus teeb publiku Luubi kummastava laadi suhtes seitse korda vastuvõtlikumaks? Ta ei suutnudki otsustada.
Soo-soo, mu jälgimisaruanne hakkab lõpule jõudma. Eesmärk oli teid ühe teatrivaatleja eest hoiatada, aga praegu ma pole enam sugugi kindel, äkki peaksin hoiatuse ümber sõnastama õnnitluseks. Äkki on hoopis tohutu vedamine koos vaatlejaga teatrisaalis viibida?!
Sest uskuge või mitte, pärast „Soo“ etenduse lõppu kogesin hämmastavat stseeni. Ma tõesti ei tea ega saa vist iialgi teada, kas nägin seda kõike omaenda või siiski vaatleja silmades.
Theatrumi saali ukselävel jäi vaatleja viivitama. Viimasena. Üksipäini. Välja arvatud muidugi mina, tema jälgija. Ja mida mina näen ja mida mina kuulen: ühtäkki kukub vaatleja laulma, ise ei pea viisigi, aga muudkui kruugutab seda InBoili laulu, teate küll: „Olen soo, tantsime koos …“ Ning siis märkan, kiigates läbi seina, kuis teisel pool sulgunud saaliust, juba trepil, hakkab seni nõutu ja norus olemisega härrasmees järsku vahvasti tantsu vihtuma. Koos vastassoost kallimaga, muidugimõista. Mõlemad naeratavad tänulikult. Ja vähe sellest, ennäe, kõik riidehoiusabas naeratavad soojalt, kõik tantsivad nõtkel sookuresammul soo-jenkat.
Laval aga, akna taga, tantsiskleb nähtamatu vanaisa, rütmistatud õhinaga valget lippu lehvitades. Kuskil eemal, nii kaugel ja siiski nii lähedal, pärismaalaste päris soomaal, vetruvate laugaste vahel, tantsivad Tairo ja Elenor rabavat tormlikku tangot, fokstrotti ja padespaani … Peretütar Rebeka viskub põrandavaiba alt lakke kiikuma, pillutab soovolinik Marko mõttetud voldikud vallalöödud hingeakendest laias kaares välja, lendleb vabana kevadesse.
Mina, sooneutraalne teatrivaatlejate jälgija, minetan sootuks oma umbuskliku valvsuse, misjärel tunnen end musikaalselt väriseva sooaurupilvena. Nii vabana, nii kergena, nii heljuvana tantsin Theatrumi saalis sambat. Saabuvad kraavilabidatega sauna-Madis ja Vargamäe Indrek, ümisedes üksmeelselt Vaiko Epliku laulu „Soorebased“. Kunstnik Toomas Haava ilmub meid maalima, saatjaks Metskass. Meid kõiki ümbritseb parv nurruvaid furrisid, teiste seas äratuntav soovolinik Marko. Liftist pudeneb püünele sõbralike sookollide ja elegantsete rabapüüde laulukoor. Ligineb sulnis südaöötund.
