Säärane on paroodia siht: ei eales karta liialdusi, sest kui see märki tabab, on see lihtsalt eellooks millelegi, mida keskid hiljem teevad ilma naeru ja häbita, mehise tõsikindlusega.

 Umberto Eco 

Kui riigikogu võttis detsembris vastu seadusemuudatuse, mis andis veebikasiinodele ootamatult maksuvabastuse, reageeris endine õiguskantsler Allar Jõks sellele paeluva küsimusega: „Aga kui tehisaru hakkab asendama riigi­kogu liikmeid, siis võib jälle küsida, et kas meil riigikogu on nii suures ulatuses, 101-liikmelisena vaja?“ Kuigi Jõksi kommentaar võis olla mõeldud torkava irooniana, võtame seda siinkohal Eco vaimus täie tõsimeelsusega, kuivõrd see repliik ei ole pelgalt reaktsioon eba­õnnestunud seadusandlusele, vaid ilmestab laiemalt uskumust, mille kohaselt on tehisaru midagi enamat kui töötajate produktiivsust parandav tööriist ja lahendab kõik ühiskonna mured. 

Jõksi lause saab lahti võtta kaheks teineteist toetavaks väiteks, mis peegeldavad problemaatilisi tahke meie riigi valitsejate mõtlemises. Küsimus, kas on vaja nii suurt riigikogu, viitab sügavalt juurdunud efektiivsuskultusele ja õhukese riigi ideaalile. Mõttekäik, et tehisaru võiks hakata asendama riigikogu liikmeid, juhatab aga fundamentaalsema ohuni, täpsemalt algokraatia ja demokraatia olemusliku konflikti juurde. 

Kas meil on riigikogu nii suures ulatuses vaja?

Jõksi repliigis leiduv kahtlus 101 liikme vajalikkuses lähtub eeldusest, et riigivalitsemine on suuresti optimeerimisülesanne. See on Eestis levinud õhukese riigi ideaali loogiline edasiarendus, mille lähtekohaks on veendumus, et riik on olemuslikult ebaefektiivne ressursside haldaja. Selle visiooni kohaselt peaks riik tagama ennekõike õigusruumi toimimise, kuid peaks hoiduma sekkumast kõigesse, millega vabaturg ja kodanikuühiskond ise peaksid hakkama saama. Iga lisanduv ametnik, õigusakt või institutsioon on selles vaates kuluartikkel, mis mh piirab ettevõtlikkust ja indiviidi „vabadust“. Jõksi vihje osutab riigile, mis toimib märkamatult, kiirelt ja eksimatult nagu hästi optimeeritud algoritm. 

Õhukese riigi ideaali ilmestab kõige paremini riigikantselei juures tegutsev efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda. Riigikantselei veebilehel on kirjeldatud nõukoja ülesandena „teha peaministrile konkreetsed ettepanekud dereguleerimiseks, nõuete ja bürokraatia vähendamiseks ning sammudeks majanduskasvu. Selles dereguleerimise ja tõhustamise tuhinas nähakse sageli päästerõngast riigi kroonilise eelarvedefitsiidi leevendamiseks. Keskendudes kulude kokkuhoiule, vaadatakse aga mööda põhjustest, miks reguleerivad õigusaktid ja nõuded on seesuguseks kujunenud. See, mis majanduskasvu kontekstis sildistatakse liigse „bürokraatiana“, on sageli hoopis vajalik ühiskondlik kokkulepe või kaitsemehhanism – olgu eesmärgiks siis töötajate õiguste tagamine ebavõrdses töösuhtes või majandustegevuse hoidmine looduse taluvuspiiride raames. Nende mehhanismide taandamisel pelgalt ebaefektiivsuse allikaks ignoreeritakse riigi rolli tasakaalustajana turujõudude ja sotsiaalse heaolu vahel. 

Nõukoja töö mastaapsust illustreerib ilmekalt selle veebileht, kus on avalikult välja toodud üle 700 ettepaneku.¹ See toimib reaalajas tulemustabelina, sest iga ettepaneku juures on läbipaistvalt jälgitav selle staatus: kas idee on parasjagu arutamisel, juba vastu võetud või tagasi lükatud. Selline esitus jätab mulje, nagu oleks riigivalitsemine ennekõike tehniline optimeerimisülesanne. 

Teiseks õhukese riigi ilminguks on nn personaalse riigi kontseptsioon. Kuigi avalikkusele esitletakse seda sageli kui ülimat mugavust – riik teab kodaniku soovidest enne, kui too ise neid oskab sõnastadagi –, on selle tõuketeguriks ennekõike kokkuhoiu eesmärgil automatiseeritud ressursijuhtimine. Personaalse riigi loogika lubab asendada universaalsed toetused täppissihitud abiga: jõutakse vaid nendeni, kes toetust süsteemi hinnangul „tõeliselt vajavad“. Personaliseerimisele hoogu andva jõuna nähakse just nimelt tehisaru. See suund on mustvalgel kirjas ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi arengu­dokumendis, kus tehisaru peaks abiks olema „suurte koguste andmete pealt tehtavate otsuste“ automatiseerimisel. Dokumendis märgitakse otsekoheselt, et just „suure andmehulgaga, kuid hägusate seostega protsessides on tehisarul eelis .. teatud juhtudel ka otsustamisel“ ².

Praktikas tähendab see suure tõenäosusega hoopis sotsiaalse turvavõrgu ümbertegemist nendesamade „hägusate seoste“ alusel. Näiteks võiks kujutada ette, et puude puhul ei piisaks toetuse saamiseks enam faktist, et inimesel on funktsioonipiirang (nt nägemise või jäseme puudumine), mis toob talle vältimatult kaasa lisakulu seoses teenuste, ravimite ja abivahenditega. Selle asemel ristab algoritm terviseandmed maksuameti infoga ning välistab automaatselt need, kelle leibkonna sissetulekust tehisaru arvates piisab funktsioonipiirangust tulenevate lisakuludega toimetulekuks. Tehisarueelne aeg ei võimaldanud selliseid otsuseid teha kuluka bürokraatiata. 

Seega, kui paigutada Jõksi kommentaar riigi arengusuuna konteksti, siis paistab, et meie mõtlemine on juba teinud esimesed sammud algokraatia ehk algoritmipõhise valitsemissüsteemi poole. Esialgu ei juhi algoritmid veel inimeste asemel ühiskonna protsesse, vaid tehisaru abil viiakse ellu õhukese riigi ideaali. On siiski võimalik, eriti kestva ülemaailmse demokraatia kriisi taustal, et algokraatiast saab tõsiseltvõetav alternatiiv demokraatiale populistliku autokraatia, lotokraatia või siis epistokraatia kõrval (või viimase väljendusena).  

Krister Kruusmaa väidab, et „tehisaru ei ole oma olemuselt neutraalne“, s.t „tehnoloogia, mis meie ühiskonna väärtushinnanguid ei tunne või ei jaga, võib hakata märkamatult nügima rahvasaadikute otsuseid ja arusaamasid, kuni ohtu satub riigikogu sõltumatus“³. Tehno­utopismi peamine problemaatika ei seisne siiski selles, et tehisaru ei esinda inimeste uskumusi piisavalt hästi. Kruusmaa hoiatus tehisaru nähtamatu mõju eest kahvatub selle kõrval, et meie rahvasaadikud elavad juba ammu inforuumis, mis on kõike muud kui neutraalne. Enne kui muretseda, et tehisaru „nügib“ poliitikuid vasakule või paremale, tasub meenutada, et iga saadiku otsuseid vormivad iga päev lobi­grupid ning nende endi tarbitav kallutatud ühis- ja muu meedia sisu.

Tehisaru on vaid üks järjekordne mõjutaja pikas reas ja selle mõju on hästi rahastatud huvigruppide või eel­arvamustega võrreldes poliitilisele otsustusprotsessile tõenäoliselt marginaalne. Isegi kui eirata tõika, et tehisaru juurutamist motiveerib sageli ennekõike õhukese riigi teostamise soov ja mitte kodanike heaolu, seisame silmitsi tõsise probleemiga. Meie põhiväide on fundamentaalsem: algokraatia mehhanismid on olemuslikus vastuolus demokraatia alusprintsiipidega. Just selle argumendi siin avamegi. 

Kas riigikogu liikmed saab tehisaruga asendada?

Katsed pakkuda välja mõiste demokraatia ühene definitsioon näivad olevat määratud liiva jooksma. Kumbki pool sellest (ei demos ega kratein) ei ole üheselt mõistetav, tähistades, kui piirduda vaid kahe näitega, kas rahvast tervikuna või siis ainult selle vaeseimat osa ning kas valitsemist üleüldiselt või siis konkreetselt sellist, mis põhineb tugevama õigusel. Samuti, kui vaadata, mis kuju on demokraatia eri ühiskondades ja aegadel võtnud, siis võib olla raske näha ühendavat joont V sajandi e.m.a Vana-Ateena, 1920. aastate Eesti Vabariigi ning tänapäeva USA vahel (kui see enam üldse demokraatlik riik on). Nagu on märkinud Pierre Rosanvallon, on demokraatia pidevate läbirääkimiste ja ühiskonna institutsioonide arenemise ja arendamise tulemus.⁴ 

Sellegipoolest on püütud pakkuda üldisemaid definitsioone mõistmaks, mis on demokraatias olemuslikku. Üks mõjukamaid nende seast on n-ö minimalistlik, realistlik või eliidikeskne lähenemine, mille juured on XX sajandi alguses ning mille ehk kuulsaim esindaja on Joseph Schumpeter.⁵ Demokraatia ei tähenda, et rahvas valitseb iseennast: „rahvas“, kui mõelda selle all elanikkonda, kes jaguneb tuhandeteks gruppideks ning mõtleb küsimustele riigi­juhtimisest parimal juhul möödaminnes, ei ole võimeline ennast valitsema. Pole vahet, millise ühiskonnaga on tegemist, valitsemine on alati ühe või teise eliidi pärusmaa.

Demokraatia eristub teistest riigi­kordadest vaid selle poolest, et eliit peab võimu nimel konkureerides saama kodanike toetuse. Rahvas pole seejuures aktiivne osapool, vaid pigem mõjutatav sihtgrupp, kelle arvamust ja huvisid eliit ise kujundab.  Rahvas on otsustaja vaid valimispäeval: siis valitakse endale valitsejad ja loobutakse ise poliitikas osalemast kuni järgmiste valimisteni. Seegi tõsiasi, et valimiste kaudu toimub võimu rahumeelne üleminek ühelt eliidilt teisele, on juba märkimisväärne edasiminek võrreldes tüüpilise verevalamisega, mis muul juhul seda protsessi saadab. 

Ilmselt on siiski vähe inimesi, keda selline arusaam demokraatiast rahuldaks. Muuta rahvas demokraatias suhteliselt teiseseks osapooleks, kes on, meenutades Rousseau kirjeldust inglastest, vaba vaid valimise hetkel, tundub minevat vastuollu sellega, mida demokraatialt ootame. Sellisel kujul ei erine demokraatia sisuliselt valitavast oligarhiast, valitsusvormist, mida nt Vana-Kreekas peeti demokraatia vastandiks. Sellest kantuna tuli üks XX sajandi märkimisväärseimatest täiendustest esindamise mõistmisse Hanna Pitkinilt.⁶ Et olla esindaja, ei piisa autoriseerimisest ega ka vastutavusest (accountability), sarnasusest oma valijaskonnaga jne, vaid on vaja sisulist sidet esindatavatega. Esindamine on esindaja ja esindatava dialoog, kusjuures mõlemad on iseseisvad oma otsustes ja hinnangutes, aga esindaja püüdleb toimimise poole vastavuses esindatavate huvide ja tahtega (responsiveness). Kui see pole võimalik, pakub ta selgitusi oma kaalutlustele, mis peaksid olema esindatavale vastuvõetavad. 

Selle lähenemise alus on arusaam, et demokraatia tähendab institutsionaalset korraldust rahva enesemääramiseks, kusjuures kodanikud on iseenesele kehtestatavate reeglite (kaas)autorid. Seda tähendab „vabadus“ positiivses mõttes – vastandina negatiivsele tähendusele ehk kaitsele välise sekkumise eest – ning ühiskond on seda vabam, mida enam on too vabadus jagunenud võrdselt.⁷ Esindajad on seega institutsioon, mille kaudu kodanikud valitsevad kaudselt iseenda üle. Ent see on võimalik vaid juhul, kui side rahva ja esindajate vahel säilib ka valimistevahelisel ajal. Et võimalikult paljud tunneksid end sellises ühiskonnas vabalt, ei piisa enamuse võimust, mis on pigem n-ö otsetee erimeelsuste ületamiseks nendest ülesõitmisega. Selline otsetee, sund pimesi kuuletuda kellegi teise ühiskonna­ideaalile ja maha salata omaenda mõistus ja õiglustunne, õõnestavad inimese taju endast kui ühiskonna võrdväärsest kujundajast. Tulemuseks on võõrandumine: ollakse justkui võõras omaenda kodumaal, mida ära ei tunne ja mis pähe ei mahu.⁸ Et kõik saaksid olla võimalikult vabad, peab nii enamus kui ka vähemus leidma oma positsioonide kaitseks õigustusi, mis peaksid vähemalt mõistuspäraselt olema aktsepteeritavad ka teisele poolele, ning püüdlema teineteisemõistmise ja kompromissi poole.  

On tõsiasi, et tänapäeva poliitika, vähemalt see, millega puutume kokku meedia vahendusel, ei vasta sellele kirjeldusele: teerull asendab kompromisse, ärapanemine teineteisemõistmist, rapsimine kaalutlemist. Tundub, nagu muud teed enam polekski kui otsetee. Kui tsiteerida Prantsuse vabariiklast Léon Gambettat, kelle öeldu toodi Eesti Asutavas Kogus korduvalt esile kui hoiatav kirjeldus, kuhu Eesti riik jõuda ei tohiks, siis on parlament muutunud justkui „purukslöödud peegliks, milles rahvas ennast enam ära ei tunne“. Parlamenti ja valitsust usaldab vaevu üle kolmandiku rahvast, erakondi mitte sedagi. Selle valguses võidakse küsida, et ehk on demokraatia oma aja ära elanud ning oleks mõttekam hoopis pöörduda algokraatiasse, usaldada enda eest otsustama kõikvõimsad algoritmid. 

Sellel arutluskäigul on kaks tähelepanuväärset nõrkust. Esiteks ei ole tehisaru sugugi nii võimekas, kui idee eeldab. Suur keelemudel (LLM) vaid ennustab oma andmestiku pinnalt kõige tõenäolisemalt eelnevale järgneva sõna, mitte ei arutle ega vaagi. Valdkonna viimaste aastate kiire arengu juures on võimalik, et senised piirid ületatakse ning tehisaru on võimeline pakkuma vastuseid erakordselt keerukatele ühiskondlikele küsimustele. Tõenäolisem on siiski, et enne läbimurret läheb enamik tehisaru valdkonnast pankrotti, arvestades kasvavaid sektori mullistumise märke. 

Märksa suurem murekoht algokraatia puhul on, et sellega asendataks üks otsetee teisega: pime kuuletumine parlamendi enamusele asenduks samasuguse kuuletumisega algoritmidele, nagu teaks see kõigile ühiskonna probleemidele parimaid lahendusi. Nagu on tähelepanu juhitud, „ei seisne demokraatlik poliitika .. etteantud eesmärkide optimeerimises, vaid selles, et selgitada välja, millised peaksid üldse olema suunavad eesmärgid. [—] [P]oliitilised otsused ei ole pelgalt tõendite ja teadmiste küsimus olemasolevate probleemide lahendamiseks“⁹. Ühiskonna probleemid on aga probleemid ainult sedavõrd, kuivõrd kodanikud neid nendena tunnetavad, ning ka lahendused sõltuvad sellest, mis on inimestele vastuvõetav. Seega on vaja arutelu, õigustusi, püüdu mõista ja arvestada ning eelkõige dialoogi ja seda, mida Aristoteles nimetas poliitiliseks taibuks (phronesis): mõistuspärast kaalutlemist, mis on hea ja kasulik nii endale kui ka teistele.¹⁰ 

Nagu on kirjutanud Nardine Alnemr, lõikaks algokraatia läbi sideme, mis peaks olema esindajatel üksteise ja oma esindatavatega, ning sellega koos ka igasuguse mõju, mis võiks kodanikel poliitikakujundamisele olla^.11. Kellele on vaja rahva häält, kui ulatuslik andmestik räägib nende eest? Ning isegi kui algoritmidelt peaks olema kuidagiviisi võimalik küsida, millistel kaalutlustel on eelistatud üht varianti teise kasuks, on lihtsalt selle toimeloogika tõttu tegelikud põhjused „salajased, ligipääsmatud ja vaidlustamatud“. Kuulekus seadustele ei põhineks mingisugusel mõistuspärasel argumentatsioonil või sellel, et need on teinud meie esindajad avatud arutelu ja läbirääkimiste teel, vaid usul, et algoritmid on pannud oma hinnangus täppi. Ainsad, kellel oleks veel mingisugunegi otsene mõju tehisaru otsuste üle, oleksid need, kes seda disainivad ja haldavad, ehk ametnikud või suured digiettevõtted. 

Rahvaesindajate asendamise asemel tuleks seega mõelda märksa rohkem sellele, milliste meetmetega aidata neil oma rollis paremini järgida demokraatia ideaali. Senisest avalikust arutelust on kiiresti koorunud juba kolm sirgjoonelisemat lahenduskäiku: esiteks, et seadusloomes päriselt lähtutaks hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast ehk tagataks avatud, kaasav ja läbimõeldud protsess¹²; teiseks, et ka Eesti riigikogu saadikud saaksid endale lõpuks assistendid, väidetavasti ühtedena viimastest maailmas; kolmandaks, et esindajad oma töös siiski kasutaksid tehisaru abivahendina, ehkki hea tava alusel. Alustuseks aitaks sellestki. Kui aga tahta tõsiselt tegeleda selle usalduskriisiga, mis valitseb poliitikute ja rahva vahel, siis oleks vaja fundamentaalsemaltki läbi mõelda institutsioonide töö, mis kujundab nende suhet.

Kuidas näiteks tugevdada erakondade ja rahvasaadikute sõltumatust suure majandusliku mõjuvõimuga osalistest, kelle huvidest oli kantud näiteks seesama ebaõnnestunud seadusemuudatus, ning tagada suurem side üldsuse huvide ja soovidega? Kuidas peaks muutuma ajakirjanduse roll, mis tihti tundub olevat läinud üle funktsioonilt informeerida, tasakaalustada ja kokku tuua ülesandele mullistada, kallutada ja polariseerida? Ning kuidas reguleerida tehisaru- ja sotsiaalmeediahiide, et ühisosa leidmine ja reaalsustaju säilitamine oleks tänapäeval üldse enam võimalik? Need küsimused on suuresti veel vastuseta. 

Lõpetuseks tahame rõhutada, et tehisaru on tööriist, millega saab rahvaesindajate tööd toetada, aga mitte asendada. Lõppotsustajaks peab ikkagi olema selleks valitud esindaja ning tema töö kvaliteedi eest peab vastutust kandma tema üksi. Rahvas omakorda saab seda vastutust nõuda kõige jõulisemalt valimiskastide juures, vahepealsel ajal aga rakendades teisi demokraatlikke hoobasid.