II
„Melanhoolia” petegelased on kaks natuurilt vastandlikku õde Justine ja Claire ning film ongi nende järgi jaotatud kaheks osaks: „Justine” ja „Claire”. „Melanhooliat” määratleb ja hoiab koos aga hoopis vääramatu totaalse katastroofi eelaimus, hirmsa force majeure’i tajumine murtakse ja jagatakse filmi osades lihtsalt kahe erineva intiimse (naiseliku) spektri kaudu ning pööratakse peegelsuhtesse. „Melanhoolia” algab visuaalselt lummava kastroofikirjeldusega: Wagneri „Tristani ja Isolde” taustal põimuvad pildis ja meeleoludes üleloomulik, nägemuslik ja paratamatu. Trieri katastroof on ühekorraga nii ilus kui õudne, häving on maaliline, liikumine on ühtlasi tardumine, kõik toimubki aegluubis. Õieti saabki filmi alguses selgeks ka filmi lõpp ja Trieri visuaalia kirjeldab ka autorihoiakut: totaalne häving pole mitte lihtsalt totaalne häving, see on ka totaalne apoteoos.
Seejärel keritakse aega tagasi ja see toob kaasa ka esteetilise pöörde: Trier hakkab Dogma vaimus käsikaamerat hüpitades elulähedust püüdma. Finaali kirjeldavale eelmängule järgneb lugu: Claire’i ja tema pururikka mehe uhkes maamõisas peetakse Justine’i ja Micheali pulmapidu. Kuigi pruut ja peigmees hilinevad objektiivsetel põhjustel peole paar tundi, näib vähemalt alguses olevat kõik hästi. Siis aga ilmneb järk-järgult kogu pulmapeo ja sealsete külaliste fassaadilikkus. Justine’i vaevab melanhoolia; peigmees küll püüab, aga jääb oma pruudist eraldi ja käed ripakile; perekonna suhted on lõhutud ja osalt täidetud selge vihkamisega; Justine’i tööandja, suure PR-firma juht, nõuab Justine’ilt töökohustuste täitmist (lendlause genereerimist) ka otse pulmas … Midagi head siit tulla ei saa ja pidu lõpebki vääramatult košmaarina. Esimese osa lõpp juhatab sisse teise osa. Košmaar ja häving ei puuduta üksnes Justine’i pulmi, see varitseb ka globaalsel tasandil. Maa poole on tuhisemas planeet Melanhoolia ja maailmalõpu saabumine võib olla vaid lähipäevade küsimus. Kui Justine’i hirm ja melanhoolia esimeses osas on mõistatuslik, irratsionaalne, siis Claire’i hirm teises osas on selge hirm lõpu ees. Kõik, mida Claire armastab, on ju määratud hävima.
III
Kõik me teame, mis on melanhoolia, kuid vaadakem siiski ka, mida ütleb vana hea „Võõrsõnade leksikon”. Melanhoolia (ld, kr melancholia – kr melas must + cholé sapp), raskemeelsus, kurvameelsus; med vaimuhäire, mida iseloomustavad masendustunne ja hirmukujutelmad. Kõik selle ongi Trier oma filmi kandnud: melanhoolia on Justine’i haigus ja seda kiirgab ka filmi õhustik. Alguses on kogu pulmapidu musta sapiga laetud ja Justine’i enesetunne on sellega resonantsis ehk (ja sellist üldistust Trier ilmselt taotlebki) Justine’i irratsionaalne haigus on märk, sümptom, mis viitab sootsiumi sisesuhetele. Trier on pulmalistest ja peost ehitanud omamoodi mudeli. Läbilõige räägib nii perekonnast kui eliidist, nende väärtustest ja suhetest ning Justine on kõigi oma
hirmude, nõrkuse ja sisevastuoludega nende suhete läbipõdeja ja lakmuspaber.
Kui juba mudeldamine jutuks tuli, võiks korraks põigata ka ruumi kujutamise juurde. Alustuseks tuleb märkida väikest episoodi, kui peigmees Michael teatab Justine’ile, et on ostnud kauni maakoha, ja kingib naisele foto sealsest kaunist õunaaiast. Õuntest teeb peigmees seejärel ka lähemalt juttu, kiidab nende ilu ja maitset ning ühtlasi kinnitab, et selles maakohas leiab Justine kindlasti rahu. Peig palub, et Justine fotot alati kaasas kannaks, Justine aga jätab selle maha kohe, kui toast väljub. Ilmselgelt on siin viide Eedeni aiale ja nõnda, õunte kiitmisega, mureneb ideeliselt ka tubli peigmehe kuju. Järgmiseks märkigem, et peaaegu kogu „Melanhoolia” tegevus toimub luksuslikus maamõisas. Süžeeliinis on vaid üks stseen, mis jääb mõisast väljapoole, kui Justine ja Michael filmi algupoolel pika limusiiniga käänulisel teel ebaõnnestunult manööverdavad, et oma pulma jõuda. Ühesõnaga, filmi (mõtteline) ruum on suletud ning maamõis näib muust maailmast otsekui eraldi seisvat.
Milles see eraldatus seisneb? Muidugi selles, et meile teisi kohti ei näidata. Ent eraldatuse mulje loob ka maastik mõisa ümber. Mõisaõuelt avaneb vaade otse merele, silmapiirini, Claire’i mees on uhke oma 18 auguga golfiraja üle (lage väli), kui aga sootuks kolmandas suunas vaadata, siis kaugemal on mets (ei maksa unustada, et Trier pole just eriline loodusesõber), aga ka metsa jõudmiseks tuleb pikalt hobusega kapata. Mõis oma eraldatuses toimib samuti mudelina ja sellest saab omamoodi müütilise plaani kandja. Trier on ütelnud, et soovis „Melanhoolias” näidata õhtumaa allakäiku. Tõden, et kinosaalis mul sellist ühest assotsiatsiooni ei tekkinud, ent kui režissöör juba viitab, siis võib sel teemal ju veidi ka kaevata. Oswald Spengleri „Õhtumaa allakäik” pakub siin muu hulgas pidet ka „Melanhoolia” ruumikontseptile. Spengleri järgi on kõrged kultuurid terviklikud ja hingestatud organismid, mille väljendusvorme seob morfoloogiline sugulus: kõik need põlvnevad ühest ürgsümbolist, mis ise varjule jäädes kujundab kogu kultuuri vormikeele.
Õhtumaise kultuuri ürgsümbol on Spengleri järgi piiritu ruum ning just piiritu (silmapiirile avanev) on see ruum, mis meile mõisaõuelt vastu vaatab. Piiritule ruumile, euroopa kultuuriloole ja selle eeldatavale saatusele viitavad säärases kontekstis ka maalide reprod, mis filmis vilksatavad. Avatud maaliraamatud on mõisatoas riiulil ja ühes stseenis asendab Justine välja pandud pildid teistega: eksponeeritud (abstraktse) harmooniataotluse asemele seab ta pildid, mis on laetud ähvarduse ja hävingupingega. Ning kui hävitav planeet Melanhoolia tõuseb viimaks silmapiirile kui kole päike, siis eks tuhise seegi ju piiritus ruumis – kosmoses.
Nõnda koorub kokkuvõttes välja lihtne jaotus: Justine’i melanhoolia representeerib ümbritseva sootsiumi allakäiku. Pulmast saab košmaar, košmaari põhjuseks pole aga mitte Justine’i isik, vaid sootsiumi sisereeglid – see ongi force majeure. Esimene osa lõpeb pulmade läbikukkumisega, teine osa maailmalõpuga, planeetide Melanhoolia ja Maa põrkumisega. Kollapsid riimuvad ja joonistavad välja omamoodi selge geomeetrilise sarnasuse, lihtsalt hävingu proportsioonid on teised. See, mis esimeses osas ründab Justine’i, ründab teises osas kogu maailma. See, mis esimeses osas ründab seestpoolt, ründab teises osas väljastpoolt. Ning tees, et häving on siin sündinud õhtumaisest kultuurist ja ühtlasi sellele suunatud, saab selge kinnituse just ruumikontseptsioonist.
IV
Ometi on nähtav seegi, et Spengleri pessimism mõjub Trieri hoiaku kõrval lausa optimismina. Spengleri järgi teeb iga kõrge kultuur läbi arengufaasid sünnist surmani, ühe kultuuri lõpp ei ole aga muidugi veel kõige lõpp. Trier on aga õhtumaa allakäigust haaratuna sedavõrd hoogu läinud, et kaotab terve planeedi, enamgi veel. „Elu on kurjus, ning elu on ainult maa peal,” ütleb Justine oma õele. Väide mõjub seda kaalukamana, et on esitatud absoluutselt positsioonilt. Justine on nimelt see, kes „teab”. Justine’il on eriline võime, ta ei esita pelka arvamust, vaid isiklikku tunnet, väidet, millega ei saa vaielda. Ning nüüd jõuamegi finaali, totaalse hävingu ja apoteoosi juurde: kui elu on kurjus, siis on elu hävitamine kokkuvõttes ju hea. Trieri misantroopia pole kellelegi eriline üllatus, ent lihtne inimene võib nüüd ikkagi kukalt sügada ja mõelda: seni on ikka arvatud, et kurjus on elu vastu, kurjus on see, mis elu hävitab – kuidas siis nüüd tegelikult ikkagi on? Kas häving on seetõttu kuidagi toredam, et seda on kujutatud kaunilt? Võib küsida sedagi, kuidas siis ikkagi on selle õhtumaa allakäiguga „Melanhoolias”. Õhtumaa allakäigu juurest on ju pikkade sammudega edasi mindud. Näikse, et Justine ei põe mitte sootsiumi „musta sappi”, sest ega sootsium siin midagi enam määragi. „Melanhoolia” sootsium representeerib omakorda bioloogilise elu lähtekohta ja Justine põeb hoopis seda. Tõepoolest, filmi lõpus näeme, et kui katastroofini on jäänud vaid mõned tunnid, on Justine’i tervis tagasi tulnud. Elu tegi haigeks, surma lähedus toob puna palgele. Ümber saab nõnda pööratud ka tapjaplaneedi rünnak. Mitte (õhtumaine) kultuur organismina ei läbi arengufaase ega määndu, ka pole nii, et tsivilisatsioon pöördub enda vastu (midagi Fermi paradoksi laadis), vaid elu hävitab ennast ise absoluutse lõpuni. Trieri „Antikristuses” teatab rebane, et loodus on kaos. Kaos ei ole muidugi midagi meeldivat, aga, noh, kaoses on veel mingid võimalused. „Melanhoolias” läheb Trier edasi ja hävitab elu tervenisti. Kõlab Wagner. Jah, suisa nukralt mõjub see, et Trier tahab oma filmis justkui sümboolselt kurjust hävitada, aga ei näe selleks muud teed, kui et tuleb hävitada elu. Trier ei arva, et ainult inimesed on kurjad, ega rahuldu nende ärapühkimisega, ei, ka kalad peavad surema. Ja ega ainult kalad, ka siilid ja põõsad on süüdi. Pärast seda, kui Trier on „tahvli lõplikult puhtaks pühkinud”, mõjub üsna kõnekana tema sõbra Thomas Vinterbergi küsimus, mille ta esitas pärast seda, kui oli „Melanhooliat” vaadanud: „Kuidas sa nüüd jätkad?”.
V
Filmitehniliselt on „Melanhoolia” teostatud igati mõjuvalt. Trier on kombineerinud rappuva käsikaamera ja hüpnootiliselt maalilised kaadrid, vaataja kõigub nende kontrastsete lähenemiste vahel: ühel hetkel imetleb kaunist ja õudset detailideni läbi komponeeritud pilti, järgmisel hetkel võib tal pea hakata ringi käima – vaatamine muutub nõnda tõepoolest peaaegu füüsiliseks kogemuseks. Ähvardav paine ei kao filmi õhustikust hetkekski ja see hoiab pinge jätkuvalt üleval ka siis, kui süžee ei paista arenevat. Kõik toimub Melanhoolia valguses. Näitlejad teevad veenvad rollid, Trier oskab ilmselt suurepäraselt näitlejatega töötada. Kirsten Dunst pälvis Justine’i rolli eest Cannes’is parima naisosatäitja auhinna ning teda ümbritsev staarikooslus on loonud ühtlaselt tugeva ansambli.
