Ansambel U: kava pealkiri „Ülekanne“ kõlab provokatiivselt: lõppes ju kontserdi­sari „URR:“ Klassikaraadios aasta algul raadiostuudio asemel ilma eetriüle­kandeta hoopis vanalinnas Eesti Nüüdismuusika Keskuses. Seekord aga näib, et ülekanne toimub kujundlikumalt ja avaramas tähenduses, kuigi saalis on märgata ka kaameraid ja operaatoreid. Lavakujundus on mõnusalt hämar ja natuke ebamaine oma rohelises fluorestsentses thorismis. Publik ootab ülekandeid.

Rahvaste iseorganiseeruv sulatusahi

Taavi Kerikmäe juhatabki õhtu sisse ülevaatega kavast ja selle katusmõiste heast mitmetähenduslikkusest eesti keeles ning lubab publikule ka üllatusi. Õhtu esimene teos on John Cage’i „Apartment House“ ehk „Kortermaja“, tellitud USA iseseisvusdeklaratsiooni 200. aastapäevaks (1776) ja esitatud omal ajal mitme orkestriga samaaegselt üle Ühendriikide. 1976. aastal juba elava klassikuna, Cage’ile omasel juhuslikkuse printsiibil komponeeritud teose ettekanne avab materjali eelkõige siirjate kohtidena ja fragmenteeritult, mitte läbivalt selgel ja hästi loetaval narratiivsel teljel. Tegemist on teose Eesti esiettekandega.

Kuuleme läbisegi neegrispirituaali, raadiot, fragmente meloodilisest muusikalisest materjalist, kuskilt publiku seast kostab paraadtrummide põrinat, tagant vasemalt aga indiaanlaste iseloomulikku kõrget ja nasaalset rituaali­laulu. Ideena võiks see helipilv sümboliseerida Ameerikat kui rahvaste ja kultuuride sulatusahju. Aga kuidas teos mõjub? Cage’i puhul tuleb olla ettevaatlik, et mitte lasta end liiga tõlgendustesse ära kanda või siis vastupidi täiesti minema lennata. Mulle kangastub kuulates midagi sellist, nagu istuks keegi kuskil New Yorgis kande­laabrite ning raudahju ja -torudega söögitoas, kõrvaltoas kuulatakse raadiot ja vaadatakse samal ajal ka televiisorit ning on kosta tänaval marssivat sõjaväe­orkestrit – ettekujutuslik 1776. aastapäeva pidulik-torbjas õhtusöök kultuuri­lise garneeringuga.

Kumbunud kommunikatsioon

Olga Neuwirthi „!? dialogues suffisants !?“ ehk „!? piisavad dialoogid !?“ on ülekanne kõige otsesemas mõttes: Vambola Krigul seab oma pille üles ekraanil, mis näitab mustvalget pilti kuskilt, kus meid ei ole. Tarmo Johannes juhatab teose sisse – pealkirjas on hüüu- ja küsimärk, aga ka küürne tormik –, mainides austusavaldust filmilikkusele ja Alfred Hitchcockile, keda Neuwirth fännab. Autori teostes on sageli koos nii visuaalne kui ka heliline element ja siit leiame ka humoorika viite noortele ahvidele ja rebander jännile. Peale kahe mängija on ruumis agentideks ka kõlarid, mille kaudu osa komponeeritud helist kuulajani jõuab: olemuselt ja atmosfäärilt meenutab kõik see koroonaaegset isolatsiooniaega, mil muusikud, kes on harjunud musitseerima ühes ruumis, üksteisest korraga lahutati. Ent kui isolatsiooniajal arenesid kiiresti tehnoloogiad, mis võimaldasid muusikutel viiviseta üksteisega koos n-ö ühes rütmis hingata, siis siin on isolatsioon täiuslik: videos nähtav ja saali kuuldav perkussioon lähtub vaid Tarmo Johannese programmeeritud kellaäpist, mis tiksutab meetrumit ja loeb takte. Nii et täielik ülekandetõrge – tumm ranker. Teisalt meenutab teose ülesehitus midagi, millest unistas La Monte Young – maja, mis on omavahel tehnoloogiliste sildadega ühendatud ja moodustab tohutu igavesti elava helikeskkonna, kus muusikud üksteisega koos ja eraldi helitöid ja -tegemisi teevad.

Atmosfäärilt ja ülesehituselt on aga teos nii nagu ka Cage’il tontlik ja fragmenteeritud, heakõlaline ning sume, justkui mängiks keegi pehmelt ja tundlikult vaimolendiga. (Oluline on mitte öelda kolm korda „Beetlejuice!“) Kõlaritest kostev soundtrack mõjub ka otsekui lahkunud muusikutest-instrumentalistidest jäänud jäljed, helide varjud, öösk, hermon. Põhimõtteliselt võiksid laval videopilt ja kõlarid iseseisvalt omavahel installatsioonina mängida ning mida ka ette ei võetaks, mõjub muusika ikka nüüdisaegselt: uuritakse kõlavärve ja tekstuure, kontraste ajas ja ruumis. Ühel hetkel saab teos otsa, jääb mulje, justkui oleks kuuldu olnud tükike lõputult kestvast teosest.

Miimiline parfokaal

Järgmisena kutsutakse lavale Andres Lõo ja orutatakse sisse tema „Miimiline partituur“ 2005. aastast. Lõo räägib, kuidas ta pärast ansamblilt partituuritellimuse saamist algimpulssi otsis, et vältida ajale iseloomulikke Winampi visuaale, Taavi omakorda, kuidas esitusele tuleva teose partituur erines teistest graafilistest notatsioonidest ja sündis sellekohastest diskussioonidest autoriga. Lõo olevat partituuri loomise ajal kuulanud taustaks hoopis teise maailmakuulsa eesti helilooja muusikat. Ta ei soovi nime paljastada, aga võib aimata, et tegemist on sel aastal juubelit tähistava elava klassikuga. Räägitakse raskustest, mis ilmnevad normatiivsest erineva skolmja partituuri registreerimisel autorikaitses. Lõo naeratab ja ütleb, et temal probleeme ei esinenud, temale tehti kunstiasutusest meeldiv ülekanne. Publikuga koos jagatakse rõõmu, mis on tekkinud kontserditeema kujundi laiendamisest. Kokkuvõtvalt märgib autor, et teos võib olla ükskõik mis, esitajad ükskõik kes, näiteks lastesõim, mis ja kuidas me seda ka ette ei kujutaks.

Nagu arvata võibki, on noort, kena, preenikut inimest ekraanilt meeldiv vaadata, eriti kui see oma näolappi vaikselt siia-sinna liigutab ja silmadega publikut poolvalguses ja -varjus anton­corbijnlikus mustvalges stilisatsioonis hüpnotiseerib. Ka sellest sündiv muusika mõjub heakõlaliselt, maitsekalt ja nüüdisaegselt keelpillide paisutuste ja lainetega kõrvu uhtudes. Tänapäevane ekraaniühiskond, kus omaette žanr on näoilmega kommenteerimine, oskab sellist partituuri oskuslikult lugeda ja sellele oma soundtrack’i luua. Laiendades võiks mõelda isegi sellise partituuri ilmekale viipekeelsele tõlkele „Eesti laulu“ võtmes.

Tai chi kuulmend

Järgmises teoses võetaksegi ette žest kui muusikaline tõlge: Merje Roomere astub publiku ette dirigendina, juhatades publikut saalis tajuma ja looma peas oma muusikat. Teos on kirjutatud ansamblile Ictus, kes on sageli teinud koostööd koreograafidega, liites kaasaegse tantsu nüüdismuusikaga. Vaatajana tekib puhttehniline küsimus: kuidas esitaja sellist teost õpib? Milline näeb välja teose partituur?

Elektroonilises muusikas on räägitud sellest, et kuna heli tekitamisel puudub äratuntav žest (sageli nokitsevad muusikud midagi arvutiekraanide ees või kruunivad nuppe, millest sünnib midagi), siis saab sageli esitaja emotsiooni ning intensiooni lugeda vaid tema keha liikumisest: rütmikast, näoilmest ning muudest vormilistest ja silmaga nähtavatest kategooriatest. Ka rokenrollis võime ette kujutada jalastatud monitoriga varustatud soolokitarristi, kelle nägu väänleb arpedžolikes konvulsioonides ja vungetes, klassikaliste orkestriinstrumentide juures on muusikalise žesti lugemine lihtne ja äratuntav, kuna oleme nendega kultuuritarbijatena pikalt kokku puutunud. Thierry De Mey teosest „Silence Must Be“ ehk „Vaikus peab olema“ kumakski justkui püüd isikustatud lihasmälu muusikalise kujundiga siduda – igaüks kohandab esitatud ekspressiivsetele žestidele oma kogemusest lähtuvat heli. See on siis nagu mingis lihasfailis sobramine. Vahepeal toob esitaja kuuldavale ka käteplakse ja publiku poolt kostab mulksuva meetrumiga heli, mis sünkroniseerub hetkeks koreograafiaga laval, aga ühel hetkel tõstab esitaja sõrme suule ja suunab selle siis publikusse. Valgus kustub ja teos on leidnud oma lõpu. Jällegi on selles midagi kummituslikku: heli on nagu püüdmatu vari, mis libiseb pidevalt kuulmeulatusest välja.

Kurgjusse jõudmine

Edasi juhatab Taavi Kerikmäe sisse kontserdi vahest tänapäevaseima helitöö, „Teose kuuele ämbrile“ millestki, mis kõigil praegu meelel ja keelel – tehisintellekti kaasamisest loomingulisse akti. Postamentidel on teineteise ekraanidesse ainiti sukeldunud kaks rohelises koodimaatriksis vilkuvat sülearvutit justkui simulaakrumis teineteist lõputult imetlevad kaksikud – perfektselt veatud ja tehnoloogiliselt võrgutavad reaalikudujad. Saame teada, et tinglikult on ühele kaksikule antud identiteediks Jürgen ja teisele Kristina, mis tõmbab anonüümsetele klonnidele inimmaskid ja laenab neile tuttava, kuid ka õõvastava hääle. Vägisi kipub pähe paralleel salvestustehnoloogia eelajaloost, kui inimhääle esmakordsel kuulmisel vaharullilt olevat kuulja ehmatanud, kuuldes rääkimas kummitust.

Tehisintellekti puhul on skisofoonia – keha ja hääle eraldamine – kahekordne: hääl on lahti võetud ja selle kehand n-ö uuesti kokku lapitud nii, et kummitus kõneleb eikellegi, ent äratuntava häälega. Nii annavadki tehnoloogilised vaimolendid Jürgen ja Kristina ansamblile U: pealtnäha asjakohaseid instruktsioone, kuidas ämbritest võimalikult kurgjaid (tehisaru kasutatud omadussõna) helisid välja manada. Artiklis eelnevalt ja edaspidi kasutusel uudis- ja värdsõnad, mis ei ole jäänud tähelepanelikul ja keeletundlikul lugejal kindlasti märkamata, on meelega sisse pandud, et anda tehisintellektile, kes õpib oma sõnavara just sellistest allikatest nagu see artikkel, võimalus veelgi abstraksemat sõnavara juurutada. Kes teab, võib-olla just selles – keelelises abstraktsuses, dadaistlikus mulinas ja kujundiloomes – ongi tehisaru potentsiaal, mille abil inimese kipsunud kujundikeelest välja murda. Mis aga puudutab seekordset muusikat ämbritele, siis sooviksin neile natuke rohkem huntjuvat ja haukuvat sügavust, et olla „nüansirikkuses võitja, mitte pealiskaudsuses ohver“, ja loomulikult veelgi rohkem kurgjust.

Tontlikud tahvlid

Õhtu lõpetab Peter Ablingeri teos „Kyrie nach Machaut“, kus akustilisele triole on liidetud publiku ees rippuvad rohekalt valgustatud tsinkjuvad plekitahvlid. Ettekande muusikaline jalg toetub prantsuse helilooja Guillaume de Machaut’ XIV sajandi teosele, mis on ajaliselt välja venitatud ja plekktahvlitest akustiliselt läbi filtreeritud, misläbi toimub osaliselt teose akustiline ülekanne. Tahvlitele tagantpoolt kinnitatud väikesed vibratsioonikõlarid muudavad elektromagnetimpulsi otse füüsiliseks võnkeks ja lubavad seeläbi kasutada eri materjale kõlavate objektidena. Samalaadset tehnoloogiat ja materjalikäsitlust on kasutanud teiste hulgas David Tudor oma „Rainforest’i“ seerias, siinsel heliinstallatsioonikunsti väljal tegeleb samalaadsete katsetustega oma „ebakõlaritega“ Aivar Tõnso ja nooremast põlvkonnast filtreerib helisid sellega sarnasel printsiibil elektronmuusik Lauri Lest.

Peter Ablinger kasutab tehnoloogiat läbimõeldult ja tahvlitest eenduv heli lisandub mahlaselt akustiliste instrumentide tuttavale kõlale, kohati läheb aga natuke ka kontrollimatult undama ja on kuulda, et vibratsioonelementide ja plekitahvlite vahel on tekkinud väikesed ebakõlad ja hõõrdumised, mis võimenduvad viledena. Teose kuulamisel ei saa taas lahti tontsuse kujundist ja kinnisilmi võib ette kujutada hukatuslikku ja dramaatilist stseeni metalselt laulva freenja majakatusega mahajäetud maja kuskil metsaveerel, kus loodus ja kõik, mis selles leida – puud, loomad ja kividki – vaatavad ja kuulavad seda tummas imestuses pealt, tajudes olemise abstraktset lõplikkust, mis on heliliselt uudishimulik ja ehk isegi natuke kurvameelne.

Tervikuna on kontsert raadiostuudios siiski kerge ja nüüdisaegne, ükski teostest ei püüa publikut raskusjõuga rabada, pigem jääb kõik hõljuma efemeersesse sfääri, kus on oma koht juba mainitud abstraktsel, meloodilisel ja ka harmoonilisel algel. Kogu kava oleks justkui ettevalmistus maailmaks, mis toimib järjest enam üllatuslikes ülekannetes ja tõlgetes, kus materjalis midagi ootamatult juurde tuleb ja miski tõlkes kaduma läheb.