Millal on paras aeg teha kirjandusest kokkuvõtteid? Tõenäoliselt mitte detsembri keskel, kui kellelgi ei ole süvenemiseks aega ja osa häid raamatuid on alles ilmumata. Märtsi keskpaik jällegi võib olla pisut hiline: lugejate tähelepanu on siis juba uutel teostel ja ettevõtmistel. Kas kunsti on üldse mõtet üritada kalendriaasta kaupa kokku võtta?
Näiteks 2025. aasta puhul on tõdetud, et eesti kirjanduses oli naiste aasta. See on nii ja ei ole ka. Tõepoolest on terve rea silmapaistvaid teoseid kirjutanud naissoost autorid: Aliis Aalmann, Maarja Kangro, Doris Kareva, Eva Koff, Kairi Look, Mari-Liis Müürsepp, Eeva Park, Berit Petolai, Carolina Pihelgas, Johanna Roos … Algas aga n-ö naiskirjanduse tõusulaine juba varem: järjest enam on naised kerkinud esile Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlustel, ka liidu etteotsa jõudis naine ja Lilli Luuk sai riikliku kultuuriauhinna. Kultuurkapitali aastaauhinnad loksusid mõnda aega küll vanas voolusängis edasi, aga pole viga, eelmisel aastal see viimaks muutus. Naissoost kirjanikud jõudsid vahepeal asutada oma seltsi ja oma auhinna. Esmakordselt on viis uut kirjanikupalga saajat naissoost. Märtsis asub ka enam kui sajandivanust ajakirja Looming esimest korda juhtima naine – Carolina Pihelgas teeb üha ajalugu!
Ometi ei taha ma lõppenud kirjandusaastat naiste aastaks nimetada. Miks? Sest „naiste aasta“ kõlab nagu anomaalia, mille juurest pöördutaks tagasi meeste domineeritud maailma. Õnneks seda ohtu vist ei olegi: arvestades kirjanike liidu, kirjanikupalga ja Loomingu mõju eesti kirjanduse käekäigule, võib ennustada, et naiste loodud kirjandus alles puhkeb tõeliselt õide. Kirjanduse ajaloos on murrangulisi aastaid olnud küll, kuid enamasti on areng käinud mõõdukas tempos ja mingeid muutusi on mõtet iseloomustada kas kümnendi või isegi paari aastakümne kaupa. Aastal 2024 ega 2025 ei olnud lahti rulluva laine hari loodetavasti veel käes.
Oletust kinnitab võrdlus naaberriikidega: Soomes ja Lätis kerkisid tugevad naissoost prosaistid esile juba varem ning nähtus ei ole jäänud põgusaks kõrvalekaldeks.
Olen üsna kindel, et tulevikus on põhjust rääkida tervest eesti kirjanduse praegusest kümnendist kui naiste kümnendist. Seniks võib ehk tõdeda, et eesti raamatu 500. aasta oli hea raamatuaasta, mil suurem osa silmapaistvaid teoseid oli naiste kirjutatud. 2030. aastatel jõuavad mehed loodetavasti järele ja püsima jääb tasakaal.
