26. aprillil leidis esimest korda aset festival „Saxfest“, mille juhatas Vanalinna muusikamajas sisse Vanalinna hariduskolleegiumi, Keila, Saue ja Nõmme muusikakoolide saksofoniõpilaste kontsert (juhendajad Liis Mäevälja ja Jandra Puusepp, Krista Citra Joonas, Eve Neumann ja Valdur Neumann). Festival jätkus Vana-Kalamaja väljakul ja edasi algas juba põhiprogramm klubides Uus Laine ja Balta Chill, kus astusid rahva ette Steve Vanoni & PVC16, Pink Pong, Surin, Kriminaalne Elevant, Lembit Saarsalu kvintett, Maria Faust, Siim Aimla Funk Band ning Phlox 25. aastapäeva kavaga.

Kui ürituse reklaamid kuu alguses välja ilmusid, näis see laheda, aga pöörase ideena – ja veel „Jazzkaarega“ samal ajal. Ürituse edenedes selgus siiski, et see 1967. aastal ära keelatud instrument on vägagi au sees ja ansamblid esinesid täissaalidele. Balta Chilli lava oli küll väike, aga seal mahtus ilusti liikuma. Algul, kui festivali kese oli sisehoovis, kus avati fotonäitus „Saxofon pildialbumist“, oli veidi külm ja ebamugav, aga algavate kontsertide energia ja osalejate soe suhtumine lõid mõnusa õhkkonna ning tekkis nn festvalifiiling. Kahe lava vahel moodustus hea sünergia ning muidu teistsugusele muusikale ja DJdele keskendunud klubi Uus Laine osutus sellise festivali jaoks täpselt õigeks kohaks. Koht on just nagu üks džässiklubi olla võiks: intiimne, suitsune, mitte liiga steriilne.

Festivali kureerimise juures oli väga sümpaatne, et see ei olnud džässifestival, vaid oli rokki, džässi ja fusion’it, s.t alternatiivsemat muusikat Lembit Saarsaluni välja. Eriti tore, et festivalile olid kaasatud ka lapsed, kes said oma pilli­õpingutele teistmoodi väljundi ja nägid ka saksofoni erinevaid kasutusvõimalusi. See on ju sama palju bändi- kui orkestripill – sobib sama hästi nii rokkmuusikasse ja muudesse žanridesse kui ka džässi. Eestis liiga palju maailmanimega saksofonimängijaid ei olegi. 60 aastat laval olnud ja 32 riigis esinenud Lembit Saarsalu ja enamasti Kopenhaageni muusikaringkondades tegutsev Maria Faust olid mõlemad esindatud. Tore, et „Jazzkaare“ ja elitaarsemate saalide kõrval on ka uus alternatiivsem variant: vähemate vahenditega, aga siiski maitsekalt ja asjatundlikult kokku pandud. Nii asjatundlikud korraldajad siiski ei olnud, et seda mitte „Jazzkaarega“ ühele ajale panna. Kinnitati, et tegu ei olnud tahtliku saboteerimisega, vaid juhuse ja teadmatusega.

Steve Vanoni ja PVC16 alustasid performatiivsema ja kunstilisema etteastega: bändi saksofonist Vanoni on ju viimasel ajal rohkem Riias resideeriv performance’i-kunstnik, aga ka filminäitleja ja väga laia profiiliga maailmakodanik. Bändi laulja (ja võiks ehk ka öelda tantsija) Svet Nureka roomas maas ja seintel ning pakkus ansambli eksperimentaalsele taustale põnevamat, hullumeelsemat meelelahutust. Steve toetas teda äratuntava, isikupärase jõulise tooniga tenorsaksofonil. Kriminaalne Elevant oli ka publiku rõõmuks pärast väga pikka pausi jälle kokku tulnud, oma brändiks saanud ülikonnad selga tõmmanud ning esitas filmilikke ja psychobilly’st inspireeritud instrumentaale oma tuntud headuses.

Ska-punk-jazz’i ansambel Surin, kus mängivad ka festivali korraldajad, tõmbas rahva korralikult käima ja näis, et hoovis hakkas õhk soojenema. Uus koosseis Pink Pong mängis väga huvitava tunnetusega džässi.

Lembit Saarsalu ning Olav Ehala (klaver), Ain Agan (kitarr), Toivo Unt (kontrabass), Toomas Rull (trummid) tõid inimesed muude tegevuste juurest kokku Uue Laine lava ette. Lembit Saarsalu meeldiv suhtlus publikuga tõi kõigile heldinud naeratuse näole ning bänd asus väärikalt ja meisterlikult džässi- ja estraadiklassikat esitama. Inimesed pandi kaasa laulma, oma lava- ja elukogemusest räägiti maheda huumoriga vürtsitatud jutte ja pajatati seiklustest. Raske on midagi sümpaatsemat välja mõelda kui sooja ja sõbraliku olekuga elukogenud härrasmehed, kes on endiselt tipp-topp vormis ega näita mingisuguseid väsimuse märke. Saarsalu soolod on maailmaklass ja seda ei pea isegi toonitama, kuna valdav enamik on temaga väga hästi kursis – selleks ei peagi eriti džässiteadlik olema. Tema plaat „2 × labajalg“ on minu arust üldse parim plaat, mis Eestis kunagi tehtud.

Maria Faust astus lavale üksinda oma improvisatsioonilist setti üles ehitama, demonstreerides eri võimalusi, kuidas seda pilli kasutada, ning oma väga intensiivse karjääri jooksul kogetut ja õpitut. Tema vabaimprovisatsioon mõjus hüpnotiseerivalt: kogu festivalipublik oli saalis kohal ja jälgis laval toimuvat vaikuses. Võib kindlalt väita, et tegu oli festivali kõrghetkega: tegu oli millegi erakordsega ja saalis valitses see raskesti kirjeldatav maagiline tunne, mis tekib muusikat kuulates võrdlemisi harva. Seda erilist tunnet õhkus ka Maria Faustist: ta nautis olukorda ja rõõmustas, et tema tõekspidamised ja aastatepikkune töö on lõpuks ka kodupublikule kohale jõudnud ning et see sai juhtuda just sellisel ajal ja selles kohas. Ta kinnitas, et tal on ääretu rõõm, et saab pika soolo­improvisatsiooni kava esitada ja inimesed tõesti ka kuulavad.

Peagi asus rahvast hullutama proge-fusion’i legend ja kesksageduste kuningas Phlox, kes viis publiku juba paari looga afektilaadsesse seisundisse ja jäsemetega ettearvamatuid liigutusi tegema. Nad esitasid oma 25 aasta juubeli kava. Keerulisemat laadi kompositsioonide ja harviktaktimõõtude peale hakati ehitama soolosid, sugereerivaid käike ja kadentse. Pearu Helenurm oma päevinäinud Rhodesi elektriklaveril liuglemas, Didier Lockwoodi õpilane Liis Lutsoja viiulil ja Kristo Roots kitarril kordamööda oskuslikult soleerimas. Seda kõike hoidis koos resoluutne Raivo Prooso bassil. Trummidel müristas Harald Soosalu, kelle stiilitunnetus on vähemalt sama hea kui trummimäng. Ansambli vaieldamatu staar oli muidugi saksofonist Kalle Klein, kes tõstis oma firmamärgiks saanud punaste pükste ja patenteeritud liigutustega kuulajad kosmilisele ja väga valjule helilainele. Kui keegi lugejatest veel selle fenomeniga kursis pole, siis tasub kindlasti plaadid ja kontserdid üles otsida, sest võib arvata, et tegu on kogu maailmas unikaalse kogemusega.

Kui Phlox oli kuulajad juba korralikult läbi raputanud, liitus bändiga Maria Faust ja kui mõni hetk oli kestnud Phloxi muusika, algas kurjakuulutavalt väljakuulutatud Kalle Kleini ja Maria Fausti enneolematu kahevõitlus, kus nad hakkasid teineteist saksofonidel üle trumpama. Seda muidugi pooleks huumoriga: võitja jäi välja kuulutamata, aga etendus oli sellegipoolest igat senti väärt.

Festivali võttis kokku Siim Aimla Funk Band tantsulisema funk’iga. Kõigil oli kava lõppedes rahulolev naeratus näol ja rahul olid ka korraldajad, sest festivali võib pidada õnnestunuks. Loodetavasti toimub see festival või midagi samalaadset seal veel. Samuti võiks klubis Uus Laine olla rohkem džässi – see sobib sinna väga hästi.