Tartu ülikooli nanomeditsiini professor Tambet Teesalu on üks rahvusvaheliselt mõjukaimaid Eesti teadlasi, kelle töö ühendab biomeditsiini, nanotehnoloogiat ja kliinilist innovatsiooni. Tema juhitud täppis- ja nanomeditsiini laboratooriumis arendatakse uusi ravilahendusi, mille eesmärk on ravida vähki ja tulevikus ka ajuhaigusi senisest tulemuslikumalt.
Kui traditsiooniline keemiaravi tabab sageli ka terveid kudesid ja põhjustab raskeid kõrvaltoimeid, siis professor Teesalu töörühm keskendub täppisravi tehnoloogiatele, mis suunavad ravimikandjaid otse haiguskoldesse. Selleks kasutatakse in vivo faagidisplei tehnoloogiat, et leida veresoonkonna markeritele seonduvaid nn kullerpeptiide, molekule, mis avavad tee ravimite ja diagnostiliste vahendite viimiseks raskesti ligipääsetavatesse kudedesse.
Veelgi keerulisemad on probleemid ajukasvajate, näiteks glioblastoomi ravis, kus ravimeid takistab jõudmast sihtkohta vere-aju barjäär. Professor Teesalu labor on üks maailmas juhtivaid, kus arendatakse uusi peptiidipõhiseid kullersüsteeme, mis suudavad selle barjääri läbida. Sama tehnoloogiat saab rakendada ka neuroloogiliste haiguste, sealhulgas Parkinsoni ja Alzheimeri tõve täppisravis. Lisaks on tähelepanu all varajase diagnostika uued meetodid, mis võimaldavad avastada kasvajaid enne, kui need on muutunud raskesti ravitavaks.
Tambet Teesalu teadustee on olnud sama rahvusvaheline kui tema uurimisteemad. Pärast doktorantuuri Itaalias ja Soomes töötas ta aastaid järeldoktorina ja hiljem vanemteadurina Sanford-Burnhami meditsiiniuuringute instituudis Santa Barbaras ja La Jollas, kus ta lõi tihedad sidemed USA juhtivate uurimisrühmadega. Koostöö jätkub siiani ja on aidanud viia Tartu ülikooli nanomeditsiini globaalse teaduse esiritta. Teesalu töö tulemused on jõudnud nii rahvusvahelistesse tippajakirjadesse kui ka kliinilistesse uuringutesse, tõestades, et väikese teadusriigi panus võib olla suur ja murranguline. Ta omab muljetavaldavat patendiportfelli ja ta on olnud ka üks edukamaid Eesti teadlasi Euroopa Teadusnõukogu grantide saajana.
Professor Tambet Teesalu missioon on tuua laborist sündivad ideed ja tehnoloogiad patsientideni – luua ravivõimalusi, mis pikendavad elu ja muudavad haiguste diagnoosi senisest märkimisväärselt tõhusamaks.
Teie uurimisrühm keskendub täppis- ja nanomeditsiinile. Palun rääkige kõigepealt, mis see nanomeditsiin oma olemuselt on.
2005. aastast on maailmas käimas nanomeditsiini revolutsioon. Selle tulemuseks on lugematud nano-ravimikandidaadid ja hulgaliselt edulugusid sellest, kuidas on võimalik nanotehnoloogiate abil laboritingimustes vähki ja teisi haigusi paremini diagnoosida ja ravida. Nanomeditsiinis saavad kokku materjaliteadus, füüsika, keemia, farmakoloogia, bioloogia. Selle asemel et haiguste raviks kasutada madala molekulkaaluga ühendeid, nagu näiteks aspiriin või sellesarnased ravimid, või terapeutilisi valke – antikehi, tsütokiine ja kasvufaktoreid, siis nanomeditsiinis on terapeutiline ühend supramolekulaarne kompleks, nagu seda on näiteks viirused või mõned teised kolloidsüsteemid. Näiteks toksiliste vähiravimite puhul võimaldab see muuta ravimid organismile paremini talutavaks ja vähendada kõrvaltoimeid. Pealegi on paljud ravimimolekulid organismi keskkonnas väga labiilsed, nad lagunevad kiiresti. Ravimite nanoosakestesse pakkimine võimaldab neid kaitsta ensüümide ja muude lagundavate mõjurite eest, kuni nad jõuavad täpselt õigesse kohta, oma märklaua juurde.
Peamine probleem, millega meie oma laboris tegeleme, on õpetada ravimitega laaditud nanoosakesi minema sinna kuhu vaja – haiguskoldesse. See on ülitähtis, et täpselt õige ravimikogus õigel ajal jõuaks just vajalikku kohta kehas ja tabaks seal haigustekkega seotud sihtmärkrakke. Kui vähihaiguste ravimisel manustatakse ravimit kas süstimise teel või tablettidena, jõuab haiguskoldesse vaid tühine kogus ravimit, sageli alla sajandiku manustatud doosist. Teekonnal sihtmärgini suurem osa laguneb või mis veel halvem, tabab normaalseid kudesid ja kahjustab nende toimimist. Nn nutikate nano-osakeste abil, kasutades suunavaid lahendusi, suurendame seda õiget ravimikontsentratsiooni õiges kohas. Ravimite täppissuunamine nende efektiivsuse parandamiseks on suur katsumus mitte ainult nanomeditsiinis, vaid terves ravimisarenduses.
Nanomeditsiini teemad hõlmavad endas palju aspekte ning see kõik areneb väga kiiresti, eriti mis puudutab eelkliinilisi uuringuid koekultuuris ja loommudelites. Ravimiarendus võtab palju aega ja vahendeid ja vaid vähesed nanotehnoloogia-põhised ravimikandidaadid on jõudnud uuringutesse patsientides ja vaid üksikud on kliiniliseks kasutuseks heaks kiidetud. Üks laia tähelepanu saanud edulugu oli lipiidsete nanosakeste kasutamine SARS-CoV2 vastastes vaktsiinides. Tulemuseks oli suur laineefekt ja buum selles valdkonnas.
Üks teie uurimisgrupi peamisi fookusi on kasvajate sihtmärgistamine.
Just. Aastate jooksul oleme välja töötanud rea kullerpeptiide, mis seonduvad kasvajatele iseloomulike molekulaarsete signatuuridega. Selliste peptiidide märklaudadeks võivad olla erinevad molekulide klassid rakupinna retseptoritest kuni rakuvälise maatriksini. Ühe läbiva teemana näeme kasvajakoes selliste molekulide üleekspressiooni, mis tavaliselt on seotud embrüo arengu ja kudede regeneratsiooniprotsessidega.
Kullerpeptiidid tunnevad ära meie veresoonkonnas haigusseoselisi molekulaarseid erisusi, mis moodustavad justkui postiindeksite süsteemi. Minu uurimisrühm on maailmas üks juhtivaid laboreid nende postiindeksite kaardistamisel – kasutame selleks in vivo faagi displei tehnoloogiat. Selleks muudame kõigepealt bakteriviiruste ehk bakteriofaagide genoomset DNAd sellisel viisil, et nende pinnal hakkaksid ekspresseeruma juhuslikud geneetiliselt kodeeritud peptiidijärjestused. Meie loodud peptiidiraamatukogudes on kuni 1 miljard juhuslikku peptiidi. Selle mitmekesisuse hulgas on kõikvõimalike seondumisomadustega peptiide, sealhulgas ka sellised, mis tunnevad ära ja seonduvad näiteks kasvaja veresoontes üleekspresseeritud molekulidega. Kuna bakterofaag on ise bioloogiline nanoosakene, sobivad kullerpeptiidid hästi ka sünteetiliste nanoosakeste täppissuunamiseks.
Ma tõin selle tehnoloogia Eestisse juba 2012. aastal, kui Euroopa Teadusnõukogu, Wellcome Trusti ja Euroopa molekulaarbioloogia organisatsiooni toel Tartu ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudis oma uurimisrühma asutasin. Sellele eelnesid järeldoktorantuurid – kõigepealt Soomes professor Antti Vaheri uurimisrühmas koostöös professor Toomas Asseri rühmaga Tartus ning seejärel USAs Sanford-Burnhami meditsiiniuuringute instituudis. Ameerikas, professor Erkki Ruoslahti uurimisrühmas vaimustusin nanomeditsiinist, kullerpeptiidide ja faagidisplei võimalustest ja siirdemeditsiini väljavaadetest ning otsustasin panuse teha metoodika edasiarendustele ja rakendustele.
Millised on olnud suuremad läbimurded?
Olen selles valdkonnas tegutsenud täpselt 20 aastat. 2005. aastal USAs alanud järeldoktorantuuri tähtsaim tulemus oli uudse kullerpeptiidide rühma – vähkipeneteerivate peptiidide – avastamine. Selle töö tegime koos kollegi ja sõbra Kazuki N. Sugaharaga, kes on praegu Columbia ülikoolis praktiseeriv onkokirurg ja teadusrühma juht. Meie peptiidid teeb eriti huvitavaks asjaolu, et need lihtsalt ei kogune kasvajakoes, vaid põhjustavad kasvajakoe veresoonte selektiivset lekkimist. See tähelepanek avas ukse võimalusele kasutada peptiidi koosmanustatud ravimite vähivastase toime võimendamiseks. See kõik kõlas väga hästi. Kuni selle ajani oli valdav arusaam, et ravimi täppissuunamiseks tuleb see kullerpeptiidi külge keemiliselt ühendada, mis kliinilises arendustöös tähendas alati uue ravimikandidaadi loomist ning vajadust läbi viia kallis ja ajamahukas eelkliiniline ja kliiniline arendustöö. Seevastu meie peptiidi puhul oli tegemist universaalse kaasmanustatava kasvajaravi võimendajaga ja seetõttu on arendus hoopis lihtsam ja odavam. Peptiidile on vaja saada ravimiameti poolt heakskiit, et seda kasutada kombinatsioonis juba heaks kiidetud ravimitega ilma neid keemiliselt muutmata.
Arendustööks lõime 2015. aastal Ameerikas ettevõtte. Järgnevatel aastatel arendasime peptiidi suuresti asutajate entusiasmile tuginedes nii kaugele, et saime loa kliinilisteks uuringuteks ja pärast seda tekkis lumepalliefekt, tulid erasektori rahastus ja koostöölepingud. Praeguseks toimub tehnoloogia arendamine Nasdaqi nimekirjas noteeritud ettevõttes Lisata Therapeutics. Vähkipenetreerivat kullerpeptiidi iRGD testitakse kliiniliselt kümne erineva soliidtuumori patsientides. Kõige kaugemale on selle tehnoloogia kliinilised uuringud jõudnud pankreasevähi puhul, kus on lõpusirgel kliiniliste uuringute faas 2b. Käimas on ka põnev Tartu ülikooli kliinikumi vähikeskuse direktori Lenne-Triin Kõrgvee koordineeritud Eesti-uuring, kus uuritakse meie peptiidi ajukasvaja glioblastoomi ravi võimendajana. Ise ma enam tehnoloogia edasiarendusega otseselt seotud ei ole, sellega tegeleb Lisata Therapeutics, aga elan kaasa ja hoian pöialt pihus. Kui neil on vaja arendusprotsessis teadusnõustamist ja küsitakse, siis loomulikult püüan aidata. Teaduses olen nüüdseks liikunud edasi uutele teemadele.
Kas võib siis nii öelda, et kui nanomeditsiini laia vihmavarju all on teie erialaks ravimite täppissuunamine ja nanokapslid, siis haiguste mahukas taksonoomias on teie huvivaldkond vähivastane ravi?
See oli nii varem. Pärast järeldoktorantuuri Eestisse naastes tuli lõviosa vahenditest vähiuuringute grantidest ja seetõttu nimetasin oma labori esmalt vähibioloogia uurimisrühmaks. Aja jooksul ilmnes, et tehnoloogia, mille me olime ravimite täppissuunamiseks välja töötanud, on märkimisväärselt laiemate kasutusvõimalustega kui pelgalt vähivastane ravi. Oleme näiteks osalenud ka Gates Foundationi rahastatud projektis, mille eesmärk on tuberkuloosi ja pidalitõve vastaste nutiravimite leidmine, samuti ajutrauma ja mitmesuguste ajuhaiguste vastaste ravimite leidmine. Meile pakub väga huvi leida uusi viise vere-aju barjääri läbimiseks, et viia ajukasvajate ja neurodegeneratiivsete haiguste vastaseid ravimeid ajukoesse. Samuti täppislahendused, mis võimaldaksid viraalsete ja bakteriaalsete kopsuinfektsioonide ravimist. Uurimistöö suunamuudatuse tõttu nimetasime uurimisrühma täppis- ja nanomeditsiini laboratooriumiks – nii vastab see paremini praegusele tegevusele.
Ütlesite, et teie labor töötab ka vere-aju barjääri läbivate peptiidide kallal. Millised on selle tehnoloogia praktilised rakendused neuroloogiliste haiguste ravis?
Praegu lõpusirgel olevaid uuringuid vere-aju barjääri läbimise uudsetest mehhanismidest pean ülipõnevaks. Oleme viimased kümme aasta töö tulemusel välja töötanud kaks väljapaistvalt efektiivset kullerpeptiidi, mis meie arvates on palju paremad kui need, mis on mujal maailmas praegu uuringutes või kasutusel. See on olnud meie väga paljude uurimisrühma liikmete ja koostööpartnerite aastatepikkune töö, mida on vedanud doktorant Kristina Põšnograjeva ja praeguseks meie juurest edasi liikunud teadur Maarja Haugas. Patenditaotlused on juba sisse antud. Praegu on meie ülesanne veenda teadusüldsust selles, et need peptiidid on nii head, nagu me ise usume. Selleks peame tulemused avaldama juhtivates teadusajakirjades ja algatama koostöid peptiidide testimiseks asjakohastes haigusmudelites. Meie tehnoloogia saaks abiks olla eri ajuhaiguste (nt neurodegeneratiivsed haigused, traumad, infektsioonid, ajukasvajad) ravi parandamisel ehk siis kõikjal, kus vere-aju barjäär pärsib ravimite kohalejõudmist. Praegu on käimas katsed kõigil neil suundadel, näiteks testime meie peptiide uue põlvkonna valuravimite väljatöötamisel koostöös Rootsi ja Argentina teadlastega ning Parkinsoni tõve ravis koostöös Mart Saarma ja tema jüngritega. Ootused sellele „Made in Estonia“ tehnoloogiale on suured!
Loodetavasti saadab teid edu! Kuid naaskem ikkagi varasema teema juurde. Vähihaigused on maailmas surmapõhjusena teisel kohal südame- ja veresoonkonna haiguste järel. Miks ikkagi on vähki teaduslikult nii raskesti alistada?
Vähk ei ole üks haigus, tegu pole isegi mitte kümnete, vaid sadade erinevate haigusvormidega, millest igaüks vajab oma ravilähenemist. Vähi ravimisel on tormiliselt arenenud immuunteraapia-põhine ravi. Murrang immuunteraapias toimus 2005. aastal, umbes samal ajal kui ma USAsse läksin. Toona valitses arusaam, et vähi immuunteraapia on täiesti lootusetu suund, millega ei ole mõtet tegeleda, karjäär ei edene, nagunii midagi kasulikku välja ei tule. Kuid piisas sellest, et tehti läbimurdelised avastused immuunsüsteemi kontrollpunktide inhibiitoritega ja lumepall hakkas veerema. 2018. aastal tunnustati James P. Allisoni ja Tasuku Honjot sellealast tööd Nobeli auhinnaga. Suur osa praegustest moodsa vähiravi arendustest tegelebki sellega, et õpetada immuunsüsteemi tegelema vähirakkude äratundmise ja elimineerimisega. See on paradigma muutus, liikumine kemoteraapia-keskselt vaatekohalt, milles püütaks vähki keemiliste ühenditega mürgitada, tasakaalustatumale lähenemisele, milles püütakse vähist vabanemiseks stimuleerida organismi enese võimet ja bioloogilisi mehhanisme. Ja siin tuleb jällegi mängu see, et vähk on tegelikult sajad erinevad haigused, millel kõigil on omad suured eripärad ning see tekitab tohutu komplekssuse. Viimasel ajal toimub maailma teaduskeskustes arendustöö, kus püütakse nt CAR-T ravimeetodeid, mis on osutunud äärmiselt tõhusateks verevähkide ravimisel, laiendada soliidtuumoritele. Eestis rakendab ja arendab seda põnevat suunda meie juhtiv ravimiarendusettevõte Icosagen, hoian neile pöialt!
Teie labor töötab ka uute diagnostikatega, et mitmesuguseid kõrvalekaldeid organismis senisest veel paremini ja varajasemas faasis avastada.
Väljatöötamisel on terve rida uusi nanopõhiseid kontrastaineid, näiteks raudoksiidil põhinevad MRT-diagnostika ained. Kuid siin tulevad nüüd nanotehnoloogia eelised välja, nimelt on arenemas uus nanomeditsiini valdkond, mida kutsutakse teranostikaks. Selles terminis on kokku pandud teraapia ja diagnostika. Eesmärk on välja töötada selliseid multifunktsionaalseid nanotasemel süsteeme, mis üheaegselt diagnoosivad ehk leiavad ise organismis haiguskolde üles, analüüsivad selle seisu ja siis vajaduse korral ka kohe ravivad. Näiteks võivad nanoosakesed olla laaditud samaaegselt terapeutilise ühendi ja kontrastainega, et võimaldada MRT-diagnostika abil näha, kus ja kui palju vähikoldeid organismis on ja milline on ravivastus. Võimalik, et see avab raviprotseduuride edasisele väljakujundamisele väga laia arenguperspektiivi. Raviarst saab patsiendi seisukorrast märkimisväärselt parema ülevaate, et otsustada, kas patsient on tervenemas, kas tasub teraapias teha paus või hoopis vastupidi, tuleb ravidoose suurendada.
Olen alati huvi tundnud intervjueeritavate Eesti-välise koostööpagasi ja teaduskultuuri alaste mõtete vastu. Teil on rikkalikud kogemused väga erinevatest teadusasutustest nii lähemalt kui kaugemalt. Rääkige palun tööd iseloomust neis institutsioonides võrreldes näiteks Tartu ülikooliga.
Alustasin oma doktoriõpinguid Itaalias Milanos San Raffaele meditsiiniuuringute instituudis, kus õppisin lähemalt tundma Itaalia teadlasi ja valitsevaid hoiakuid ning olen alates sellest ajast väga heal arvamusel Itaalia teadlastest ja teadusest. Tean, et see seisukoht ei pruugi kattuda üldisema hoiakuga, kuid ütlen, et sealne motivatsioon ja tööeetika oli muljetavaldav. Seejärel kaitsesin 1999. aastal doktorikraadi Helsingi ülikooli arstiteaduskonna juures. Soomes oli kõik märksa rahulikum ja äärmiselt metoodiline, kuid seal oli kõvasti vähem kirge ja maailma muutmise isu.
Need aastad tõid mulle ka äratundmise, et puht rahaliselt olid võimalused midagi ära teha ja saavutatut laboriseinte vahelt ellu viia vähemalt toona USAs ikka hoopis teistsugused. Otsustasin end proovile panna ja minna järeldoktorantuuri toona verisulis valdkonnas – nanomeditsiinis ja püüda teha sellist tööd, millel võiks ühel päeval olla praktiline väljund. Ja täpselt seda mul õnnestuski leida ning kogeda Californias Sanford-Burnhami meditsiiniuuringute instituudis Soome päritolu professori Erkki Ruoslahti juhendamisel. Teda võib julgelt nimetada üheks tunnustatumaks soome teadlaseks läbi aegade. Ruoslahti laboris oli õnnestunud luua sümpaatne kombinatsioon kahest suurest kultuuriruumist – Ameerika ja Euroopa omast, kus ühelt poolt valitses äärmiselt lai rahaliste võimaluste perspektiiv ja teisalt oli kollektiivis sellist mõnusat euroopalikku õhkkonda, kus kõik toetasid kõiki. Tegime küll hullult tööd, kuid puudus vihane konkurents, mis on kuuldavasti tavaline paljudes USA idaranniku tippülikoolides. Oli küll tohutu töine pingutus, kuid äärmiselt kultuurses keskkonnas.
Teaduskultuuri mõttes on interdistsiplinaarses valdkonnas, nagu seda on nanomeditsiin, peatähtsusega koostöövõime ning partnerite hoolikas valik ja seejärel usaldamine. Minu laboril on kümneid koostöid eri laboritega üle kogu maailma. Koostööle aitab kaasa teatud formaalne raamistik. Olen külalisprofessor ja teadlane California Santa Barbara ja San Diego ülikoolis ja see on heaks baasiks, millelt koostööd teha ja ühiselt grante taotleda.
Eraeluliselt olid Itaalia ja USA periood meie pere jaoks ühtsust kasvatavad ja põnevad seiklused, millest on jäänud palju häid mälestusi. Soovitan väga noorteadlastel järeldoktorantuuri minna ja seejärel ikka koju tagasi tulla.
Teil on silmapaistev tööstusomandi ehk patendiportfell, kusjuures just viimastel aastatel on taotlemisel mitu uut patenti. Paistab, et peate patenteerimist tähtsaks.
Jah, seda küll. Leian suisa, et patenteerimine on meile teadlastena kohus. Motivatsiooniks pole ju see, et keegi seab eesmärgi saada multimiljonäriks, mis võib muidugi ka juhtuda, kui hästi läheb. Eesmärk on ikkagi see, et kui mõne teadusliku avastuse teed, siis see oleks relevantne – see võiks aidata patsiente ja pakkuda ettevõtetele huvi äritegemiseks. Kui sa intellektuaalomandit ei kaitse, siis seda kõike ei juhtu. Patendi võtmist ei tasu karta, see ei ole ületamatult suur vaev ja kord selle läbi teinuna on edaspidi lihtsam. Mõistliku tegevuse planeerimise korral ei kaasne sellega mingisugust tarvidust publikatsioonide avaldamist edasi lükata. On olemas ka taskukohased viisid, näiteks eelpatendi taotlemine, mis annab ühe aasta kaitset ja võimaluse selle aja jooksul otsustada täispatendi otstarbekuse üle. Intellektuaalomandi küsimustest tuleb teadlik olla ja pidada neid aspekte silmas, et hiljem ei peaks kahetsema, kui võimalused patenteerimiseks ja maailma muutmiseks on pöördumatult läinud. Püüan sellist suhtumist juurutada nii oma laboris kui koostööprojektides. Nii nagu mina õppisin USAs oma juhendajalt, siis loodan, et ka minu õpilased viivad omakorda seda kultuuri edasi. Meie laboril on Atlantas asuv patendivolinik, kes kullerpeptiidide valdkonda väga hästi teab ja ei ole liiga kallis.
Tõsiseks probleemiks on see, et kõik intellektuaalomandiga seonduv on kallis. Kui ma vaatan meie ülikoolide TTOsid (teadmussiirde osakonnad, ingl technology transfer offices), siis inimesed seal on tublid, kuid neil on kitsavõitu eelarved. Patenditaotluse liikumisel hilisematesse faasidesse, kus on vaja kaitset taotleda teistes maades, kus on vaja nii tõlke- kui õiguskaitse teenuseid, võib rääkida eelarvest kümnetes tuhandetes eurodes. Minu arvates tuleks teaduspoliitikas läbi mõelda, kas vajame meedet, et oleks koht, kust kas või konkursi korras oleks teadlastel võimalik toetust taotleda, et mingi hea leiutis ja avastus ei jääks patendikaitseta. See on kindlasti üleriigilise diskussiooni objekt, kuidas me intellektuaalomandi kaitsega edasi liigume. Taotleme majanduse kõrgtehnoloogilisemaks muutumist ja globaalse konkurentsivõime suurendamist, aga see kõik saab juhtuda ainult siis, kui on tipptehnoloogial baseeruv majandus, mis omakorda kõik baseerub patentidel.
Teile on antud ka Eesti teadlaste ainuke Euroopa Teadusnõukogu (ERC) proof-of-concept’i grant.
Proof-of-concept’i granti saab ju taotleda selline teadlane, kellel on edukas ERC põhigrant, see on justkui jätkugrant. Ja seda üksnes juhul, kui eelnev põhigrant on andnud tulemusi, mis on põnevad ja potentsiaalselt edasiselt rakendatavad, mille IP (ingl intellectual property) ehk intellektuaalomand on kaitstud – siis on võimalik taotleda edasist arendusgranti. Meie põhigrandi sisu oligi see, millest eelnevalt juba mõnevõrra juttu on olnud, leida kullerpeptiide, mis suunavad ravimeid ajukasvajatesse. Meil õnnestuski avastada üks peptiid, mis osutus perspektiivikaks ja otsustasime seda edasi arendada proof-of-concept’i grandi toel. Viisime uuringute käigus teadmisi peptiidist sammu võrra edasi ja see on ka peptiid, millele kavandame edasist arendust koostöös Ameerika ettevõtetega. Nii et see grant kandis oma eesmärki, me viisime varajases akadeemilises faasis IP arendustööde käigus sellisesse faasi, kus rakendamise vastu tunnevad ettevõtted juba hulga tõsisemat huvi.
Rääkides Euroopa Teadusnõukogust, siis see on tõesti praegu Euroopa vaieldamatult parim ja prestiižikaim finantseerimismehhanism. Tavaliselt arvab grandist ilma jäänud teadlane, et talle on ebaõiglaselt liiga tehtud. ERC puhul on hindamisprotsess rõhutatult õiglane, aus ja läbipaistev. Nii ongi, et isegi kui sa ei saa taotletavat granti ja loed äraütlevaid seisukohti ning põhjendusi, saadki aru, et võistlus on kõva ja taotluses ongi puudused. Järgmisel korral parandad ja proovid uuesti.
ERC grandi kirjutamine on töömahukas ja eripäraks on, et seal pole mingit mitut etappi, et alguses kirjutad visioonitaotluse ja kui oled eelkonkursi edukalt läbinud, siis kutsutakse sind hiljem täistaotlust kirjutama. Nii ei ole. Sa pead kogu mahuka töö kohe korraga ära tegema ja see hirmutab paljusid, sest selle grandi saamise edukuse määr on madal.
Tean paljusid kolleege, kes taotlevad raha minust palju rohkematest allikatest ja sagedamini. Ma püüan teha nii, et kui taotlema lähen, siis ma tõesti ka taotlen, mitte ei lähe pelgalt üritama. Kirjutan ennast granditaotluse lõpuks ikka nii tühjaks, et sisse ei jää enam mitte midagi. Mõne noorema kolleegi puhul näen, et ehkki see tema idee ei ole veel ERC kvaliteediga, tasub ikka proovida, et ennast tulevikuks treenida.
On hea, et Eestis on tekkimas selliste taotluste läbiviimiseks tugi-infrastruktuur sarnaselt kõikide teiste edukalt ERC grante taotletavate maadega. Head konsultandid aitavad taotleja üle kriitilistest kohtadest, mis võib-olla sulle kui teadlasele näivad vähetähtsad, kuid on lõpptulemuse jaoks võib-olla otsustava tähtsusega. Teadlasena keskendub taotleja ju arusaadavalt peamiselt teaduslikule põhiprobleemile ja lahendustele, kuid taotluses on ka terve hulk selliseid ühiskondlik-poliitilise suunitlusega asju, mis peavad eduks samamoodi 100% õiged olema. Seega, teadlane võib ükskõik kui hea olla, aga ta ei tohi karta nõu küsida, et keegi, kas või raha eest, viskaks pilgu peale ja annaks nõu. See kõik on lõppkokkuvõttes seda väärt. Pigem saan oma kogemustele tuginedes öelda, et selles protsessis ei saa kulusid kokku hoida ja koostööd tasub teha parimatega.
Mis lõppsõnana hingel pakitseb?
Üldiselt on ju paljud asjad Eesti teaduskorralduses hästi, aga on mõned vanad probleemid – eeskätt teadlase karjäärimudeli ja tenuuri teemad, mille senine lahendamatus või kohmakus teevad küll muret. Ma ise saan hakkama nii nagu on, aga praegune määramatus ja ebakindlus peletab eemale noori ja andekaid inimesi. Puudub minimaalnegi stabiilsuse võimalus. Näiteks: meil olid laboris järeldoktorandid, hispaanlanna ja Argentina noormees. Nad tõesti tahtsid Eestisse jääda, õppisid eesti keelt ja olid positiivselt meelestatud, aga mingist hetkest alates, kui neile hakkas kohale jõudma, kui ebastabiilne see süsteem meil siin on, siis taotles Argentina noormees endale esmase stipendiumi Hispaanias, läbis hiljem veel tasemelt kõrgema jätkuvooru ja nüüd on tal Barcelonas alaline positsioon. See annab talle stabiilsuse oma elu korraldamisel. Sama teema on põhjuseks, miks paljud Eesti noored teadlased, kes on ennast mujal üles töötanud, kodumaale naasmist endale lubada ei saa. Justkui madal ja lihtne teema – raha ja elementaarne karjäärikindlus, aga ma näen, et selline korraldamatus meil siin Eestis peletab väga andekaid inimesi eemale.
