2024. aasta oktoobri alguses kerkis nädalaga Balti jaama, Vana-Kalamaja tänava sihile, väljakule, sinna, kus bussi oodatakse, paviljon „Aega pole raisata“. Sellest räägiti enam, kui oleks oodanud, ja sellel on sisu rohkem, kui esialgu paistab.
Tallinnas ja ka teistes Eesti linnades on enamik ootepaviljone standardsed ja sarnased, ühe ettevõtte kataloogist võetud ja raamlepinguga rajatud. Näiteks Tallinnas on seesama ettevõte 2023. aastal sõlminud linnaga 21aastase megalepingu, mille alusel paigaldatakse linna 1200 ühissõidukite ootamise koda. Võrreldes nendega on Balti jaama paviljon teist nägu ja tegu, esindab täiesti uut mõtteviisi. Tegemist on Eesti arhitektuurikeskuse korraldatud Tallinna arhitektuuribiennaali raames rajatud ootekojaga.
Igal aastal on biennaalil ehitatud väikevorme-paviljone. Need on alati seisnud arhitektuurimuuseumi ees, kuid eelmisel sügisel otsustasid biennaali korraldajad, et väikevormile tuleb anda ka kindel otstarve. Rahvusvahelisele installatsioonivõistlusele esitati kogu maailmast üle 80 töö. Konkursi võitsid noored arhitektid Elisabeth Terrisse de Botton (Hispaania) ja Matthieu Brasebin (Prantsusmaa) projektiga „Aega pole raisata“. Minu ülesanne oli aidata see paviljon koos Gregor Jürnaga valmis ehitada, olin selle produtsent.
Tegemist on prototüübiga, mille eluiga pärast kaheaastast katseaega kas pikendatakse või ei pikendata. Praegu valmis ehitatu järgi saab hinnata ehitise toimimist, välja joonistuvad kohad, mida edasi arendada, ühtlasi selgub, kuidas koda Balti jaama väljakule sobib. Lisaks arhitektuurilise baasotstarbe tagamise – kaitse vihma eest – tutvustab installatsioon ka jääkmaterjalide taaskasutamise võimalusi. Annan siinkohal ülevaate, mida tähendab sellisest materjalist ehitamine.
Materjalide avastamine
Nagu ikka pärast suuri muutusi, on esialgu raske meenutada, kuidas olid asjad enne. Projekti alguspäevil sõitsin tihti Tallinnas rattaga ringi, otsides palavikuliselt materjali, mida paviljoni seintesse panna, tuli leida ka katusekattematerjal, postid ja talad. Nüüd, kui paviljon juba pikemat aega oma kohal seisab, tundub loogiline, et oma teekonnal jõudsid sinna just nimelt need materjalid.
Võimaluste liigrohkust aitasid vältida koostööpartnerid. Näiteks Tallinna ringmajanduskeskuse Paljassaare jäätmejaam, kus meil Gregoriga lubati konteinerites sobrada. Kui teised sponsorid pakkusid kindlaid asju kindlas kohas, siis jäätmejaam oli lünki täitev loterii. Ja kuigi asjad olid seal tasuta, tuli endale pidevalt meenutada, et kriitikameelt ei maksa kaotada. Täpselt nagu kaltsukas käies. Kui konteinerites parasjagu midagi head ei olnud, siis tuli jalga puhata. Vahepeal avanes seal aga kullakaevandus ja noil hetkedel pidi kiirelt töötama. Päris mitu korda pidi konteinerit ära viiv reka meie järel paar minutit ootama, et head prussid välja saaksid tõstetud ja nurka ladustatud.
Kui jäätmejaamas käis töö täie hooga, siis ega puhatud ka mujal. Järveotsa promenaadi betoonplaadid päästsime tõenäolisest purustamisest nagu märulifilmis viimasel sekundil, kui olime Tallinna linnavalitsusest vihje saanud. Selleks pidasime alljärgneva dialoogi: „Teil on betoonplaate, me kuulsime … Millal te need ära kavatsete viia?“ – „On jah, kohe praegu viimegi.“ – „Okei, tuleme järele, hakkasime sõitma“.
Kõige raskem oli leida head ehituspuitu, sest reeglina hakatakse ehitisi demonteerima siis, kui nendega on midagi halvasti. Samuti hoitakse hea ehituspuit sagedamini alles. Paviljoniks sobivad lehiseprussid leidsime järelturult, tegemist on moodulmajade tootja laojäägiga – pakk puitu lihtsalt sõitis kümme aastat ühest lao otsast teise. Paviljonis leidis see vaeslaps oma koha. Materjali kasutusväärtust oli nii lihtsam tõsta, kui näiteks olemasoleva maja kallale minnes.
Leitud materjalide ladustamine
Üks peamine mure leitud materjaliga seoses on selle ladustamine enne ehitust. Milline võiks olla ühe linnaosa või linna kuur, kus hoida asju, mida pole küll praegu vaja, kuid mis leiavad kunagi kindlasti kasutust? Eks jäätmejaamad vist liigugi selles suunas: olla pigem kuurid kui sodihunnikud. Meie kliimas peab materjal kindlasti olema tuulutatud ning vihma ja lume eest kaitstud. See eeldab materjalide sorteerimist, ladustamist, katmist ning klassifitseerimist, et see hiljem üles leida. Jäätmejaamas saime Gregoriga nurgakese, nii kümme korda kümme meetrit, millest jätkus paviljoni ehitamiseks ning kus meil oli kõik silma ja kontrolli all.
Üks tüütu taaskasutamise osa on elementide pidev ühest kohast teise tõstmine: kaubikusse, kaubikust maha ladustamiseks, laost kaubikusse, kaubikust objektile ja objektil projektis ette nähtud kohta. On kordades rohkem sahmerdamist kui ehituspoest tellitud pakiga, mis tõstetakse ehitusobjektil nina ette.
Leitud materjalidega projekteerimine
Materjalide kogumisega samal ajal töötati pidevalt välja ehituslahendusi, sest eskiislahendused osutuvad päris kähku võimatuks üsna lihtsatel põhjustel. Näiteks tuli postidele lisada diagonaalid, et paviljoni kuju püsiks. Kuna lisati diagonaalid, tekkis väga palju nende ristumiskohti gabioonide ehk kivikorvidega. Seega leidsime end olukorras, kus eskiisiga ette nähtud ehitusviisi oli võimatu teostada. Mis on olulisem, kas arhitektide visioon, inseneri arvutused või materjalide jõudmine ehitusplatsile?
Esimesed kaks tunduvad ju täitsa mõistlikud prioriteedid, aga taaskasutuse puhul tuleb tihti alustada just tagantotsast. Selle paviljoni lahendus sobis selleks igati, sest meil polnud vaja spetsiifilisi kive, piisas lihtsalt kividest.
Sedasi projekteerides on paratamatu, et kolme projekteerimiskuu jooksul alustatakse aruteludest, mõttetalgutest osalistega, koordineerimisest ja mõeldakse konkreetsetele kividele palju varem kui tavaprojekti korral, kui saab mõelda/tõsta/nihutada materjale ja lahendusi enne ehitusega alustamist palju pikemalt.
Lõpuks lahendasime gabioonide ja diagonaalide küsimuse nõnda, et ühe massiivse paksu gabiooni asemel on ümber postide kitsamad gabioonid, nagu sõõrik, ja kahe seina vahele jääb ligi 20 sentimeetrit tühimikku, kus on postid, diagonaalid ja kahte vastastikust gabioonirida siduvad elemendid.
Nüüdseks tuntud materjalidega ehitamine
On hea, et paviljon istub kenasti äsja valminud Vana-Kalamaja tänava otsaväljakul. Kojale polnud massiivsuse tõttu vaja vundamenti. Lisaks jälgisime paviljoni ja pinke paigutades, et see ei satuks ühtegi ehituskeeluvööndisse. Kõigi pinkide ehitamiseks, et markeerida võimaliku täismahus paviljoni seinte asukoht, luba ei antudki.
Tallinna arhitektuuribiennaali avamise ajal anti paviljonile lõpuks ka ehitusluba. Nüüd sai kogutud materjali kolmandat, neljanda ja viiendat korda ümber tõsta ja sellele õige vormi anda. Planeerisime paviljoni ehitusala lähtuvalt avalikust ruumist võrdlemisi askeetliku, kuid sattusime materjale kohale tuues segadusse. Leppisime omavahel kokku, et segamini ja valimata kive gabioonidesse ei lao, kuid platsil selgus, et täitematerjal on ikkagi sorteerimata, mis tegi töö väiksel platsil keeruliseks ja räpakaks. Enne kivide gabioonidesse panemist ei ole aga mõtet materjali ehitusplatsil sorteerida ja kuskile kõrvale tõsta.
Ladumine, kui ei pea loodimise, mördi ja sirguse pärast väga muretsema, on täitsa lõbus. Saad oma mõtteid mõelda ja vaadata, kuhu järgmine kättejuhtuv tükk sobida võiks. Hoopis teine jutt oli gabioonide servade sidumine selleks mõeldud metallspiraaliga, mis tuli keerutada läbi kolme serva korraga. Kuna kivid olid juba alumistes korvides, tekitasid need suuri pingeid gabioonide külgedele, surudes servi teineteisest eemale. Spiraalide keerutamiseks on vaja kolme töötajat: üks keerab spiraali, üks võlub haamriga gabioone ning kolmas juhib spiraali otsa näpitsatega õigesse kohta. Kasutan sõna „võlub“ teadlikult, kuna avastus, et haamriga metalli vibreerima panemine lihtsustab spiraali keerlemist, oli nagu tule avastamine. Pärast seda oli kõik lihtsam.
Nagu prototüüpide prototüüpidel kombeks, läks teise seina ehitamiseks kaks korda vähem aega kui esimese jaoks. Võimatuks osutus gabioonide ettevalmistamine ning nende järjest ladumine ja lisamine ehitisele. Kogu struktuur on rohkem ühe suure gabiooni moodi kui erinevate laotud gabioonide nägu. Metallpostidel on all metallist keevitatud n-ö suusad, mille peale toetuvad kivikorvid. See tagab struktuuri stabiilsuse. Mõlemad gabioonseinad kaaluvad ligi 5000 kilo.
Ootamine ja vaatamine
Linnaruum paviljoni ümber on väga elav, seda sain paviljoni ehitades jälgida. Nägin, kuidas üks vanem mees teist oma istumiskohalt rusikatega tõrjus ning kuidas noored ristiusu kuulutajad pidasid avalikke jutlusi trammi ootavatele inimestele. Nägin ka iga päev ühte lahedat suurt punast Tiibeti mastifit. Hea nädalane läbilõige Balti jaama elust oktoobri alguses. Loodan, et paviljon tugevdab ja lisab sellesse lõbusasse eriskummalisse kohta uusi nüansse.
Minu meelest lisabki: kui kohtvaatlusest on kõrini, saab paviljoni kahe raske seina vahele varju minna. Paviljoni ehitamise käigus ma ei mõelnud, et selle kaks seina on Toompuiestee ja Kopli tänava kriiskavate trammide vahel perfektne massiivne akustiline barjäär.
Hiljuti kuulsin ühel koolitusel korduvalt, et taaskasutatud materjalidega kerkib üles esteetiline probleem. Leian, et see on pigem esteetiline võimalus, sest ka mõttel on ilu. Balti jaama paviljoni ehitusmaterjalide kasutusviis näitas, et materjalidel on ka metafüüsiline mõte, mitte ainult arhitektuuriline-kontseptuaalne eesmärk. Selline ehitusviis vähendab jäätmete hulka, paneb asjaosalised omavahel suhtlema, aitab välja töötada uusi ehitusmeetodeid ning maksab vähem.
Eks näis, mis selle paviljoniga kahe aasta jooksul juhtub. Sellised väikesed välimööblitükid nagu taburetid, mille hukku võis ette ennustada, on juba minema viidud või katki tehtud (kes tahab, võib sinna vana tabureti istumiseks asemele viia). Loodan, et kahe aasta jooksul tehakse vajalikud järeldused ning moodulipõhine disain ja ehitusmeetod täidavad ootusi ning paviljon ehitatakse välja täies mahus.
