Selle aasta Nobeli majandusauhind jaotati kolme teadlase vahel. Chicagos asuva Northwesterni ülikooli professor Joel Mokyri puhul märgiti panust tehnoloogilise progressiga saavutatava püsiva kasvu (mis erineb jätkusuutlikust kasvust) eelduste selgitamisel, College de France’i ja Londoni majanduskooli professori Philippe Aghioni ja USA Browni ülikooli professori Peter Howitti puhul nimetati loova hävitamise läbi saavutatava püsiva kasvu teooria loomist. Mokyr on pärit Hollandist, Aghion Prantsusmaalt ja Howitt Kanadast, aga kõik on kaitsnud doktoritöö USAs. Mokyr sai poole auhinnast ja teised kaks kumbki ülejäänud poolest poole.

Kuigi tehnoloogilise progressi ja majanduskasvu seos tundub esmapilgul triviaalne, pole selle seose eritlemine ajaloolises plaanis üldse lihtne. Ajaloos esineb üksikuid kasvupuhanguid, näiteks Itaalias XV ja XVI sajandil, Rootsis XVII sajandil ja Hollandis aastatel 1588–1672, aga kõik need visisesid tühjaks. Hiina majanduse arengutase ületas Euroopa oma kuni umbes XVIII sajandini, aga ka seal ei saadud täheldada püsivat majanduskasvu ning XIX sajandil jäi Hiina Euroopaga võrreldes vaeseks. Alles Inglismaa tööstusrevolutsioonile järgnes kakssada aastat püsivat kasvu. Majandusajaloole keskendunud Mokyri üks küsimusi ongi, mille poolest erineb Inglismaal juhtunu varasematest kasvujuhtudest ja miks majanduskasv ei alanud näiteks Prantsusmaal, mis oli kultuuriliselt arenenum ja teaduses samal tasemel.

Aghioni jt raamat „Loova hävituse jõud. Majanduslik tõus ja rahvaste rikkus“¹ algab Malthuse lõksu kirjeldamisega. Thomas Malthuse järgi² sõltub põllumajandustoodang tööjõu ja maa koostoimest. Kuna kasutatav maa on kindla suurusega tootmistegur, siis vähendab rahvastiku kasv automaatselt inimese kohta toodetavat rahvatulu. Samal ajal suurendab iga leiutis või edukas rahvusvaheline kaubandustehing rahvatulu inimese kohta (elatustaset), mille tulemusena suureneb heaolu. Viimase tõttu sünnib aga rohkem lapsi või väheneb ajutiselt suremus.

Selle tagajärjel rahvastik kasvab, mistõttu kahaneb aga olemasolevate tootmistingimuste juures inimese kohta loodav rahvatulu. Seega ei too tehnoloogiline progress kaasa püsivat majanduskasvu (rahvastik kasvab geomeetriliselt ja elatusvahendid aritmeetiliselt). Mal­thuse lõks kimbutas sisuliselt kõiki varaseid ühiskondi. Malthuse lõksu murdis üheltpoolt massiline tootmisse jõudnud innovatsioon (rohkem rahvatulu inimese kohta) ja teiselt poolt demograafilised muutused, mille tingisid kultuurilised jm sündimuse vähenemisele viivad tegurid.

Mokyr seob kasvu põhjuste otsimisel ühiskondade kultuurilise ja sotsiaalse arengu, teaduse saavutused ja tehnoloogilise innovatsiooni. Ühegi varasema õitsengu ajal ei tekkinud nende vahel sellist sümbioosi, nagu nähti Inglismaal XVIII sajandi teisel poolel. Filosoofilises plaanis oli oluline elurõõmus hoiak tuleviku suhtes, mida jagasid laialdased ühis­konna­kihid ja mida toetas loodus­teaduste vabanemine religioossetest ettekirjutistest. Ülikoolid olid kuni XVIII sajandini loodusteaduste arendamise seisu­kohalt stagneerunud, seal õpetati peamiselt klassikalisi teadusi ja matemaatikat. Inglis­maa olukorrast on andnud selle­kohase värvika pildi Adam Smith.³ Ulatuslikus saksa vaimu kujunemise ülevaates väidab Peter Watson, et Göttingeni ülikool oli Saksamaal esimene, kus 1730. aastatel kaotati ära loodusteadlaste tsenseerimine teoloogide poolt.⁴

Ka teoloogias ilmnes materiaalsesse maailma suhtumises mitmeti fundamentaalne muutus (Saksamaal pietistlik liikumine jm). Ühiskond kujunes teiste religioonide suhtes suhteliselt sallivaks.⁵ Üldine maailmapilt määras ära rahvahulkade hoiaku suurte majandus­muutuste suhtes ja see oli uute tehnoloogiate massilise omaksvõtmise ja juurutamise juures äärmiselt tähtis. Inglismaa puhul peetakse määravaks 1688. aasta Kuulsat revolutsiooni, mis oli sisuliselt parlamendi teostatud riigipööre.

Kuigi Suurbritannia parlament oli tänapäeva standardite järgi ebademokraatlik (esindatud oli ainult ülemkiht), kujunes sellest siiski huvirühmade kohtumise koht, kus avaldati arvamust, sõlmiti kokkuleppeid ja kasutati selleks etteantud reegleid. See aitas jõustada uute tehnoloogiatega seotud kasulikke otsuseid ning oli võimalik murda nende tõttu potentsiaalselt kaotajaks jäävate rühmade vastupanu. Pikas plaanis oli majanduskasvu seisukohalt kasulik töösturite huvide edendamine maaomanike arvel.

Mokyr väidab, et uuendused on toimunud kogu ajaloo jooksul, aga ükski neist pole kaasa toonud püsivat majanduskasvu. Selle põhjuseks peab ta asjaolu, et polnud eriti palju teada selle kohta, miks ja kuidas üks või teine tehniline leiutis töötab. Oli olemas „inseneriteadus ilma mehaanikata, raua valmistamine ilma metallurgiata, veejõu kasutamine ilma teadmisteta hüdraulikast, värvide kasutamine ilma orgaanilise keemiata, kaevandamine ilma geoloogiata, arstipraksis ilma mikrobioloogia ja immunoloogiata“⁶.

Suurbritannia oli XVIII sajandi teisel poolel esimene koht, kus sellised püsiva majanduskasvu eelduslikud komponendid olid olemas või kujunemas. Loodusteadused olid arenenud sellisele tasemele, et pakkusid selgitusi ja põhjendusi mitmete oluliste tehnoloogiate toimemehhanismide kohta, oli olemas piisav hulk tehniliste oskustega inimesi (oskustöölised nagu mehaanikud jne) ning ühiskond oli piisavalt vabameelne uuenduste vastuvõtmiseks ja massiliseks kasutamiseks. Selliste komponentidega süsteem hakkas välja kujunema XVIII sajandi viimastel aastakümnetel, aastal 1870 seisis peaaegu kogu tööstus vähemalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas teaduspõhisel alusel.

Mokyr teeb teadmiste leviku puhul vahet suurte läbimurrete („makroleiutised“) ja kasvavate parenduste („mikroleiutised“) vahel. Makroleiutis tähendab tehnoloogia radikaalset teisenemist, mikroleiutis seisneb aga olemasoleva tehnoloogia täiustamises ning seda suunavad muutused nõudmises ja pakkumises. Mikroleiutised on igapäevasele majanduselule lähemal ning ennekõike nende kaudu toimib side tehnoloogia ja majanduse vahel. Kuigi ajaloost on teada ka makroleiutised, nagu tuuleveskid või trükipress, tekkisid need spontaanselt ega loonud vahetult järgnevat kumulatiivsete mikroleiutiste voogu, mis oleks muutnud leiutised üldlevinuks.

Näiteks trükipressi leiutamine 1440. aastal ei toonud kaasa mingit teadusrevolutsiooni: uut tehnikat kasutati peamiselt usuliste väljaannete ja kalendrite trükkimiseks. Trükikunstist sai osa Inglismaa tööstusrevolutsiooni ettevalmistamisest alles XVIII sajandil keskel, kui väljaantavate teaduslike ajakirjade arv hakkas järsult kasvama, kuna inimestel tekkis huvi teaduslikel teemadel mõtteid vahetada.⁷ Mokyri arvates on püsivaks majanduskasvuks vaja teaduse ja tehnoloogia samaaegset evolutsiooni.

Peamine sündmusi käivitav jõud oli valgustus, mis tekitas revolutsiooni teadmiste akumuleerumises. Ühendamaks XVI ja XVII sajandi teadusrevolutsiooni ligikaudu sada aastat hiljem aset leidnud muutustega majanduses võttis Mokyr kasutusele mõiste „tööstuslik valgustus“. See hõlmab ühiskonna valmisolekut uuendusi vastu võtta ning mehhanismi, mis ühendab teaduslikud uuendused rakendatavate praktiliste lahendustega. Tööstuslik valgustus lõi uute standarditega avatud teaduse, teaduslikud meetodid ning sõnavara, mis aitas kaasa kasulike teadmiste levikule ning tegi need laiemalt kättesaadavaks.

Sealjuures tekkis dünaamiline protsess, mille kohta Joseph Schumpeter tõi XX sajandil üldisesse kasutusse mõiste „loov hävitamine“⁸. Viimane hõlmab järjest paremate tehnoloogiate üksteisega asendamist – uued tõrjuvad vanad tehnoloogiad välja. See protsess ei ole valutu ning ühiskonnakorraldusel on oluline osa nii võitjate võidulepääsemisel kui ka kaotajatele vastuvõetavate lahenduste leidmisel. Majanduskasvu seisukohalt on uute tehnoloogiate tõrjumine või tõkestamine vanade poolt pidur. Oliver Holmes ja Ignaz Semmelweis rääkisid vajadusest kirurgiriistu steriliseerida juba 1840. aastatel, aga ei suutnud selgitada, miks nii teha tuleb. Alles 1860. aastatel, pärast Louis Pasteuri ja Joseph Listeri avastusi, saadi aru nakkuse leviku mehhanismist ning 1870. aastatel oli arstiriistade steriliseerimine juba standardprotseduur.

Mokyr kuulub kliomeetriat eelistavate teadlaste hulka, s.t et paljude oma väidete tõestamiseks kasutab ta ajalooliste andmete põhjal konstrueeritud aegridu ning ökonomeetria meetodeid. XVIII sajandi keskpaiga Suurbritannia ja Prantsusmaa ametimeeste palgataseme võrdlemine on võimaldanud tal teha üldistuse, et esimeste kõrgem tase lubab nad siduda suurema inimkapitali ja oskustega: Inglismaa tööliste tootlikkus oli sel ajal suurem kui Prantsusmaa sama töö tegijatel.⁹ Kahesaja aasta jooksul toimunud majanduskasv on tegelikult üüratu: USAs ja Suurbritannias on SKT inimese kohta võrreldavates hindades kasvanud aastatel 1800–2020 umbes kakskümmend korda.

Kui Mokyr on uurinud majanduskasvu tekkepõhjusi, siis Aghion ja Howitt on keskendunud pideva majanduskasvu arenenud ühiskondades jätkumise selgitamisele. Moodne majandus on väga dünaamiline, mis väljendub arvukate uute ettevõtete sisenemises turgudele, sama arvukas ettevõtete tegevuse lõpetamises ja turgudelt lahkumises ning tootmistegurite pidevas liikumises tootmisüksuste vahel. Nende uurimisobjektiks olevas USA majanduses tuleb igal aastal turule üks kümnendik kogu ettevõtete hulgast ning lahkub samas suurusjärgus ettevõtteid.

Aghioni ja Howitti põhilise panusena märgitakse 1992. aastal avaldatud üldise tasakaalu mudelit.¹⁰ Mikrotasemel väljendub innovatsiooniga saadud edu eelkõige kasumimarginaali tõusus ja ebaedu ettevõtete kahjumisse langemises ning turult lahkumises, makrotasemel seob mudel tootmise, arengu- ja teadustöö kulutused, finantsturu ja kodumajapidamised. Mudelil on poliitökonoomiline mõõde, sest hõlmatud on erinevad huvid. Tootmise poolel on innovaatiliste edukate ettevõtete kõrval tulu kaotavad vanu tehnoloogiaid kasutavad ettevõtted. Seejuures innovatsioon maksab ja selle rahastamisel on oluline koht kodumajapidamiste tarbimist ja säästmist puudutavatel otsustel.

Autorid väidavad, et on olemas majanduskasvu seisukohalt optimaalne arendus- ja teadustöö rahastamise tase. Tasub lisada, et analüüs hõlmab põhiliselt erinevatel turgudel toimuvate protsesside omavahelist mõju ning riiklikke investeeringuid nähakse süsteemis kõrvaltegurina, mis võib tekitada nii ressursside üle- kui ka alapakkumist (viimane tekib siis, kui avalikud investeeringud tõrjuvad erainvesteeringud välja). Analüüs on väga Ameerika-keskne ja viib monopoolse konkurentsi probleemide juurde. Valitsev ettevõte võib kasumi eest innovatsiooni panustamise asemel hoopis ka konkurente kõrvale tõrjuda (ostes näiteks kokku konkureerivatele ettevõtetele vajalikke patente). Viimastel aastatel on ettevõtetevahelisse konkurentsi eriti tugevalt lisandunud riikidevahelise konkurentsi geopoliitiline mõõde.

Teine makrotaseme näide puudutab sellist nähtust nagu keskmise elatustaseme lõks, olukorda, kus riigi majandus on mõnda aega kasvanud ning selle tulemusena on tekkinud ulatuslikud struktuursed muutused. Näiteks on tööjõumahukate toodete ekspordil põhineva kasvumudeli edukal realiseerimisel inimeste palk tõusnud, aga see on vähendanud nende toodete konkurentsivõimet. Kuidas sel juhul ressursikasutust kõige paremini suunata? Küsimus ei puuduta niivõrd riikide poliitilisi valikuid, veelgi olulisem on see, kuidas toimub kapitali akumuleerimine ja liikumine erasektoris ühelt tegevuselt teisele.

On võrreldud, et ELi ja USA traditsiooniliste tööstusharude tööviljakus on üsna sama, kogu erinevus tuleb informatsiooni- ja kommunikatsioonisektori (IKT) ettevõtetest. ELi, aga ka iga Euroopa riigi majanduse tulevase kasvu seisukohalt on kriitiline küsimus, kuidas suunata ressursid sellist struktuurset nihet läbi viima. Kuigi paljud inimesed kipuvad siin riigi otsa vaatama, saab see muutus tulla siiski põhiliselt turgude kaudu: akumuleeritav kapital peab liikuma vanadelt tegevustelt uutele. Kas selleks on parim maksusüsteem, mis toetab kapitali akumuleerimist olemasolevatesse, toorainet vahendavatesse ja jaepanganduse ettevõtetesse? Kas selleks tuleb võtta hiigellaen ja sellega tootmist uuendada?

Enamasti valitsevad sellistes arutlustes pakkumispoolsed argumendid, aga tegelikult kipub enamasti kriitiline olema nõudlus, müük. Eesti on väikese siseturuga riik, enamasti tuleb suur osa toodangust eksportida (mastaabisääst jt seda liiki argumendid). Paljudel juhtudel on küsimus selles, kuidas jõuab uus toodang globaalsete väärtusahelate kaudu sihtturgudele? Millises segmendis ollakse (komponendid, pooltooted, valmistoodang)? Segmendist sõltub tulu ja palgatase. Eestis on tegelikult olemas IKT-sektori segment, mille puhul saab rääkida müügist globaalsel turul. Kus on selle laienemise piirid, mida on vaja selle toetamiseks? Mis juhtub, kui keskmise elatustaseme lõksust väljumine ei õnnestu? Jääb keskmine elatustase ja mujal tehtud uute kaupade ja loodud teenuste tarbimise rõõm.

1 Philippe Aghion, Céline Antonin, Simon Bunel, The Power of Creative Destruction. Economic Upheaval and the Wealth of Nations. The Belknap Press of Harvard University Press, 2023 (prantsuskeelne originaal on ilmunud 2020. aastal).

2 Thomas R. Malthus, Essee rahvastiku printsiibist, nagu see mõjutab ühiskonna tulevast täiustumist, koos märkustega hr Godwini, markii Condorcet’ja teiste kirjameeste oletuste kohta. Ilmamaa, 2025.

3 Adam Smith, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest. Kd 2, Ilmamaa, 2005, lk 467–503.

4 Peter Watson, The German Genuis, Europe’s Third Renaissance. The Second Scientific Revolution and the Twentieth Century. HarperCollins, New York 2010, lk 51.

5 Joel Mokyr, The Enlightened Economy. An Economic History of Britain, 1700–1850. Yale University Press, New Haven, Connecticut 2009.

6 Joel Mokyr, The Intellectual Origins of Modern Economic Growth. – The Journal of Economic History 2005, kd  65, nr 2, lk 285–351.

7 Joel Mokyr, The Gifts of Athena: Historical Origins of Knowledge Economy. Princeton University Press, Princeton 2002.

8 Joseph A. Schumpeter, Capitalism, Socialism and Democracy. Harper & Brothers, New York 1942.

9 Ben Zeev, Nadav and Mokyr, Joel and van der Beek, Fexible Supply of Apprenticeship in the British Industrial Revolution. – The Journal of Economic Histroy 2017, kd 77, nr 1, lk 208–250.

10 Philippe Aghion, Peter Howitt, A Model of Growth Through Creative Destruction. – Econometrica 1992, kd 60, nr 2, lk 323–351.