Nagu igal aastal, anti ka tänavu rahvusvahelisel tõlkijate päeval, 30. septembril üle August Sanga luuletõlkeauhind, mille sai Anna Verschik Julia Mussakovska luuletuse „Õitseb magnoolia võõras aias“ tõlke eest ukraina keelest, ning pikaaegse ja viljaka toimetajatöö eest Lembe ja Edvin Hiedeli toimetajaauhind, mille pälvis Katrin Kern.

Tõlkijaks imbumine

Triinu Tamm: Palju õnne teile veel kord tunnustuse puhul! Auhind on üks punkt pikal teekonnal. Kuidas aga see teekond algas? Te mõlemad olete hariduselt eesti filoloogid, käisite Tartu ülikoolis koguni ühel kursusel. Anna, sinu igapäevatöö Tallinna ülikoolis ja aeg-ajalt ka Helsingi, Vilniuse ja Vytautas Magnuse ülikoolis Kaunases on olnud lingvistika ja jidiši keele õpetamine, ka sinu teadustöö on seotud keeleteadusega. Kuidas jõudsid tõlkimise ja ukraina luule tõlkimiseni?

Anna Verschik: Ma sattusin ilukirjandust ja ka esseistikat tõlkima küllalt noores eas, vene keelest eesti keelde mingeid asju, Ugala teater näiteks tellis Issaak Babeli näidendi „Loojang“ tõlke. 1990ndate keskpaigas tõlkisin paar raamatut jidiši keelest, Šolem Aleichemi romaani „Marienbad“ ja Dovid Bergelsoni romaani „Kui kõik on läbi“. Siis tuli tõlkimises paus. Luulet olen ma aga lugenud kogu aeg ja mitmes keeles. Kui oskad vene keelt, ei tähenda, et saad automaatselt aru ka ukraina keelest, aga see on hea baas, kust edasi minna. Ukraina keeles on ka jidiši laene ja jidišis on terve hulk ukraina laensõnu ja ka konstruktsioone. Alguses ma lugesin teadustekste ukraina keeles. Siis tuli 2013 ja Maidan ja ma hakkasin jälgima ukrainakeelseid reportaaže, vestlussaateid ja ka kultuurisaateid, suhtlema siinsete ukrainlastega. 2019 jäi mulle silma üks Oleksandr Averbuchi luuletus, mis tundus kohe huvitav ja ma tahtsin seda tõlkida. Tõlgin luulet ka teistest keeltest: valgevene, jidiši ja leedu keelest. Ja mõnikord tõlgin ukraina keelde, näiteks iseenda Ukraina-teemalisi luuletusi või ka eesti luuletajate tekste.

Tamm: Katrin, sina õpetad Tartu ülikoolis toimetamist ja stilistikat ning töötad toimetajana Loomingu Raamatu­kogus, oled toimetanud kõvasti üle saja raamatu. ESTERi kataloogi järgi ilmus sinu esimene toimetatud raamat 25 aastat tagasi: see oli Jamie Rixi jutustus „Johnny Casanova“, lisaks toimetamisele tegid sa sinna ka luuletõlked. Ometi ei saanud sinust luuletõlkija, vaid keeletoimetaja.

Katrin Kern: Ma olen igale poole valgunud umbes nagu vesi. On tekkinud mingid voolusängid ja neid mööda olen ma siis liikunud. 1992. aastal oli võimalus minna Groningeni ülikooli eesti keele külalisõppejõuks. Puhtalt hasardist õppisin ma seal ära ka hollandi keele ja minu esimesed tõlketööd olidki sellest keelest. Kui tulin tagasi, tehti mulle ettepanek eesti keele õppetoolis õpetama hakata, põhimõtteliselt neid kursusi, mis olid üle. Nii näiteks sain ma endale stilistikakursuse, mis oli jäänud maha Reet Kasikust, kes läks Soome külalis­õppejõuks. Sealt on mu huvi meediakeele ja toimetamise vastu. Esimene minu toimetatud raamat ilmus tegelikult juba 1995, ja nagu Eestis tavaliselt, sel moel, et tuttav pakkus, ja tema pakkus seepärast, et ma olin õppinud Miina Härmas eriklassis inglise keelt, mis ülikooli ajal oli küll suhteliselt kasutu. Kui aga Nõukogude Liit lagunes, piirid lahti läksid ja hakati palju inglise keelest tõlkima, selgus, et see on igati kasulik oskus.

Miks ma luulet ei tõlgi? Ülikooli ajal ma õppisin eesti keele eriharus ja kirjanduskursused tundusid mulle erakordselt kahtlased, sest ma ei suutnud aru saada, kuidas saab üldse raamatutest rääkida. Raamatuid loetakse. Praegu ma saan aru, et ma lugesin raamatuid samamoodi, nagu töötavad suured keelemudelid: ajasin endale tekstid sisse ja siis tegin oma teadmiste ja tunnetuse pealt järeldusi, et see töötab või et see ei tööta, et see on hea ja ilus või ei ole. Luulet ma tõesti ei julgeks tõlkida, võib-olla ainult vemmalvärsse. Aga ma olen tõlkinud mõned laulutekstid koorile Kolm Lindu, kus ma laulan, sealhulgas kaks teksti läti keelest. Ühes räägitakse sellest, et leib ilma tööta ikka lauale ei tule.

Kes valib?

Tamm: Sanga auhinna pälvinud Julia Mussakovska luuletuse „Õitseb magnoolia võõras aias“ tõlge ilmus kogumikus „Kas rabelen välja sellest tusast?“, mis jätkab väärikat traditsiooni, et tõlkija paneb kokku teda kõnetanud luuletused ja lisab ka enda omi. Anna, millised olid selle kogumiku koostamise põhimõtted? Kas tajud, et midagi on olemuslikult teisiti, kui tõlgid omaenda valikul või tellimuse peale?

Verschik: Sellega oli niimoodi, et ma hakkasin tõlkima ja rahvas hakkas lugema. Alguses toimus kõik Facebookis, ukraina luule ja tõlgete levikut ühismeedias on nüüd juba eraldi uuritud, see on tõesti väga laialt levinud nähtus. Ma ise avastan ukraina autoreid ka just Facebooki kaudu, mõnikord ka teiste tõlgete kaudu. Mõned luuletajad kutsuvad mind sõbraks, et äkki ma hakkan neid tõlkima. Niimoodi tekib võrgustik, ja see on ka hea viis autoriga tõlke küsimustes otse suhelda. Ühel hetkel ütles Viivi Luik mulle, et võiksin oma tõlgetest panna kokku raamatu. Minu põhimõte oli tõlkida ainult seda, mis mulle meeldib, ühelt luuletajalt võib-olla viisteist luuletust, teistelt kaks. See ei ole ukraina luule õpik või antoloogia. Ma tõlgin siis, kui mulle meeldib, ma ei oska tõlkida, kui see ei ole minu esteetika. Mõnikord on niimoodi, et objektiivselt on hea luule, aga ei kõneta. Tõlkimine on kunst.

Tamm: Katrin, sina oled tõlkinud hollandi ja ka inglise keelest üsna eriilmelisi raamatuid. Kuidas on sinul tellitud ja ise valitud raamatute vahekorraga? Kas töö kummalgi puhul erineb?

Kern: Mul on vist kõik tellitud tõlked. Alati on midagi pakutud, ma ei ole vaadanud selle pilguga ringi, et ohh, seda ma kindlasti peaks tegema. Viimasel ajal olen küll mõelnud, et võib-olla oleks hea hoopis lastekirjandusele profileeruda, see paistab mulle sobivat. Aga mul on üks kriteerium: kui ma mingi pakkumise saan, siis ma proovin kõigepealt peas esimese lehekülje suuliselt ära tõlkida. Ja kui tekst hakkab peas jooksma, siis arvatavasti saan hakkama. Tõlkida on põhimõtteliselt tore, ainuke asi, et siis ei saa samal ajal kududa, käed peavad klahvidel olema.

Verschik: Oleneb mida sa kood. Kui kood labases koes ringiratast, siis saab kinnisilmi seda teha. Luulet saab küll väga hästi samal ajal tõlkida. Kui ma alguses loen ja kaalun, et kas tõlkida, siis saab kududa ja kõigepealt peas tõlkida. Mõnikord kirjutangi pärast kohe tõlke üles, aga mõnikord kirjutan üles alles järgmisel päeval, vaatan, kuidas siis tundub.

Tõlkija kreedo

Tamm: Kas olete enda jaoks sõnastanud mingid tõlkepõhimõtted, millest alati kinni peate? Kas olete tundnud kiusatust originaali n-ö paremaks teha? Prantsusmaal näiteks said Shakespeare’i näidendid väga populaarseks Jean-François Ducis’ tõlkes, XVIII sajandi keskpaigas ta neid tõlkis, ise inglise keelt oskamata, ja kohendas. Need olid tema meelest liiga sünged ja ta lisas sinna rõõmsamaid noote: Hamlet ei sure, Julia ja Romeo abielluvad. Mis on see, mida teie peate oluliseks säilitada ja millest olete valmis loobuma? Enamasti millestki ikka loobuma peab.

Verschik: Mina olen praktik ja ka teoreetik, olen tõlketeoreetilisi artikleid kirjutanud ja teatud üldpõhimõtted on muidugi olemas. Need on sõnastanud ka Peeter Torop oma väitekirjas „Тотальный перевод“ („Totaaltõlge“), mis ilmus hiljuti ka eesti keeles. Tõlge pole ainult lingvistiline protsess, ilukirjanduse puhul vähemasti mitte. On üks oluline Roman Jakobsonilt pärit mõiste, see on dominant: millised on need jooned ja omadused, mis hoiavad teksti koos, ilma milleta ei saa? See erineb iga teose puhul. Aga kui üldisemalt proosast rääkida, siis ma ei poolita lauseid ega pane neid kokku. Intonatsioon peab igal juhul säilima. Kusjuures angloameerika maailmas seda tihti ei järgita. Ka mõnel Isaac Bashevis Singeri teosel, näiteks romaanil „Perekond Muškat“, on inglise tõlkes teistsugune lõpp, kusjuures Singer ise leppis sellega, need on autoriseeritud tõlked. Meil on õnneks teistsugune tõlkekultuur.

Tamm: Aga kuidas on autori parandamisega? Kas oled tundnud kiusatust seda teha, oled kiusatusele järele andnud? 

Verschik: Vist ei ole sellist vajadust tekkinud. Sellise juhul ma pigem paneksin tõlkija märkuse või seletaksin saatesõnas. Õnneks on meie lugeja joonealuste märkustega harjunud, seal saab lahti seletada mõne kujundi või tutvustada, kes on mainitud isik.

Tamm: Katrin, kuidas sinul? 

Kern: Olen parandanud. Näiteks üks Ameerika autor mõtles välja suurepärase loo Venemaa krahvist, kes varastel nõukogude aegadel elab hotelli Metropol pööningukorrusel ja talle tuuakse unts safranit. Aga unts safranit on ju metsik kogus, safran ei kaalu midagi. Ja siis see lükatakse talle ümbrikuga ukse alt sisse. Ameerikas tõesti peab olema tuletõrje eeskirjade tõttu ukse all pilu, aga ma ei ole kindel, et see on nii ka Moskva hotellides. Kirjastuse projektijuht siis kirjutas autorile ja autor oli nõus, et paneme tõesti paar grammi või grammikese. Aga joonealustega on natuke näpuga näitamise tunne, et vaata, kui tark mina olen. Selgitusi on mõnikord muidugi vaja.

Mulle on kõige olulisem säilitada autori hääl ja meloodia, teksti meloodia, seda peaks küll proovima nii terviklikult edasi anda kui vähegi võimalik. Ja punktist punktini tõlkimine on ka mulle väga südamelähedane: lauseid kokku ei keera ja pooleks ei löö. Aga kuna on sageli ka kõhklus, et kas ma olen ikka kõigest õigesti aru saanud ja et võib-olla seal taga on veel midagi, mida ma ei osanud näha, siis see teeb ettevaatlikuks, ma ei hakka kergekäeliselt autori teksti muutma. Kui ma tõlgin, siis mul on tunne, nagu mingi masin läheks peas tööle, sõrmed liiguvad ja tekst tuleb. See on huvitav tunne, et lihtsalt tulebki kuskilt miski. Aga sellel on muidugi omad ohud ja ma olen siiamaani natuke solvunud ühe toimetaja peale, kes mul sellises masinlikus hoos tekkinud nimeviga ära ei parandanud. Anton Makarenko asemel jäi teksti kogemata Aleksei Makarenko ja ma sain koledasti sarjata selle eest, et sihukest asja ei tea. Eks ikka tean, aga autoril oli Aleksei ja minu näpud siis vaatasid, mis ekraani peal on, ja trükkisid selle ümber. Ma ise üritan alati tõlkijaid toetada sellega, et kontrollin kõik nimed üle.

Mida toimetaja peab ja tohib?

Tamm: Väga hea, jõuamegi keele­toimetaja rolli juurde. Mida toimetaja teie meelest peab ja tohib? Katrin, sul on keeletoimetamisega väga pikk kogemus. Kas sinu arusaamad sellest tegevusest on aja jooksul ka muutunud?

Kern: Need on tõesti aja jooksul muutunud, ma ei taha enam ilmtingimata kõike ära parandada. Kus mulle tundub, et võiks teistmoodi olla, aga võib ka nii, nagu on, siis las jääda. Suur autoritruudus võib tuua kaasa teatava võõrapärasuse, alati peab läbi mõtlema, kas seda on mõtet säilitada. Või siiski panna inimesed dialoogis rääkima, nagu nad päriselt räägivad. Põhimõtteliselt näen seda kui ühistööd tõlkija või autoriga, et jõuda koos sinnamaale, et lugejal ei tekiks küsimust, et asi võiks olla sõnastatud kuidagi teistmoodi, et ta saab võtta terviku vastu kui millegi loomuliku.

Tamm: Sinu puhul mängib kindlasti ka see, et oled olnud ise nii toimetaja kui ka toimetatava rollis.

Kern: Jah,eks ma tõlkepakkumised selleks tegelikult vastu võtsingi, et katsetada, et kuidas ma siis ise toimiksin.

Tamm: Anna, milline on olnud sinu koostöö toimetajatega?

Verschik: Kui ma Facebookis avaldan, siis mul ei olegi toimetajat. Kui ilmub tekst ajakirjas või raamatuna, siis muidugi on. Viimase raamatu toimetajad olid Katrin Väli ja Katja Novak, töötasime Google Drive’is, seal saab jooksvalt kommenteerida ja arutada. Sageli on küsimused maitsepõhised ja kui pole otseselt vale, siis jään enda variandi juurde, aga kui ma näen, et toimetaja on osanud paremini sõnastada, siis muidugi võtan selle vastu. Me püüame koos arutada, see on dialoog.

Tamm: Katrin, sina oled avaldanud koos kolleegidega õpiku „Keeletoimetamine“ ja sa õpetad ülikoolis keeletoimetamist. Kas keeletoimetaja amet on nagu iga teine, mida saab õppida? Kes on olnud sinu õpetajad? 

Kern: Minu osa õpikus ei ole teab mis suur, kirjutasin jupikese tõlke toimetamisest. Aga ametit õppida muidugi saab, nagu ikka me õpime, kui saame tagasi­sidet. Et jah, sa tegid niisuguse liigutuse, et mida sa sellega mõtlesid või mis sellega seoses juhtus. Ma olen korduvalt tsiteerinud Ellen Uuspõldu, kes on öelnud oma legendaarses vihikus „Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale“ kuldsed sõnad, et hea keeletoimetaja saavutab maksimaalse tulemuse minimaalsete parandustega. See ongi võib-olla keeletoimetaja ideaal. Minu õpetajad on olnud Reet Kasik, Ellen Uuspõld, Huno Rätsep ülikooliaastatest. Kasiku sõnamoodustusest, Rätsepa sõnavara ajaloost või Uuspõllu süntaksiõpetusest on mul väga palju kasu olnud. Kõige rohkem oli mul aga kasu sellest, kui eripedagoogika üliõpilastele ise süntaksit ja sõnamoodustust õpetama pidin.

Kas tõlkimist saab õpetada?

Tamm: Aga kuidas on lood tõlkimisega, kas ja kuidas saab seda õppida ja õpetada? 

Verschik: Ma ei ole tõlkimise õpetamisega seotud. Kujutan ette, et seminarivormis saaks õppida küll: keegi näitab oma tõlget ja siis originaaliga koos arutatakse. Võib õpetada ilukirjanduse tõlketeooriat, aga kui endal kogemust ei ole, siis see palju ei aita.

Kern: Ma leian, et see on nagu interpreedi õpetamine, peaks olema üks ühele õpe, nagu muusikakoolis õpetatakse instrumenti mängima. Muidugi saab ka rühmakaupa tekste ette võtta ja tõlkevariante võrrelda. Küllap võõrfiloloogia õppekavades seda ka tehakse.

Tamm: Mulle endale tundubideaali­lähedane õppevorm kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni „Meistri-selli“ programm. Kogenud ja algaja tõlkija teevad koos valmis ühe raamatu tõlke, ja kogenud tõlkija seejuures lihtsalt ei toimeta, vaid jagab ka oma kogemust laiemalt. Meie jutust käis juba korra läbi kudumine. Huvitav kokkusattumus, te olete mõlemad ka kirglikud kudujad. Anna, sina oled kirjutanud isegi kudumis­õpiku. Iseenesest tekib küsimus, kas on mingi salaseos kudumise ja õnnestunud tõlke- ja toimetamistegevuse vahel?

Verschik: Koon ainult oma disaini ja mind huvitab põhiliselt õmblusteta kudumite konstrueerimine. Nagu iga isikupärase tegevuse puhul, on kudumises oma esteetika (minu kudumite puhul pigem klassikaline ja minimalistlik). Ei suuda kududa lopsakat ja rohkete mustrite ja värvidega asja. Täpselt sama on tõlkimise puhul: ei saa tõlkida, kui on võõras esteetika. Nagu tõlkiminegi, on kudumine ühtlasi kunst ja teadus.

Kern: Tahaks loota, et mõlemal puhul teeb harjutamine meistriks. Mõtelda, kui oleksin toimetamist õppima ja praktiseerima hakanud juba siis, kui kudumist, siis oleks pool sajandit juba kogemust kirjas!