Tall kui mentaalne nähtus 

Maarja Vaino, kirjandusteadlane 

Maarja Vaino

Erakogu

Oma koht tähendab tunnet, et siia ma kuulun. Ja et see koht on ise mu omaks võtnud. Mul on selliseid paiku vähemalt kolm. Ja nendest valisin välja Kukrumäe talli, mis asub mu kodu lähedal ja kus kahel-kolmel korral nädalas ratsutamas käin. Ei tea, miks mind tabab irratsionaalne õnnetunne, kui astun tallikuksest sisse, tunnen tallilõhnu ja kuulen sealseid hääli. See lihtsalt on nii.   

Tall ei ole siiski ainult füüsiline ruum, vaid ka mentaalne nähtus minu elus. Loomad on mulle lapsest saati olnud eriliselt südamelähedased. Väiksena olid minu lemmikraamatud „Valgekihv“, „Jutte loomadest“, „Lugusid loomadest“, „Põhja hulkurid“, „Vabana sündinud“ jne. Vanemaks saades olen ikka ja jälle huviga jäänud lugema uurimusi loomade käitumise ja psühholoogia, looduse toimimise kohta. Suurepärane sari on „Looduse lood“, millest olen vist läbi lugenud kõik raamatud. Hobuseid ma lapsena peamiselt ainult joonistasin, kuid erilisena on mulle meelde jäänud hobune Moora meie maakodu naabertalust. Teda käisin ikka silitamas ja tema lõhn jäi minu jaoks hobuse arhetüüpseks lõhnaks. Võib-olla see loobki tallis nii koduse tunde, sest viib otsapidi lapsepõlve.  

Nii et tall kui koht tähistab mulle ka ellusuhtumist, loodus- ja loomalähedust, ilma milleta ma elu ette ei kujuta. Tallis ei ole tähtis, millega keegi tegeleb oma töises või eraelus, seal on kõik ühtviisi ametis hobuste harjamise või saduldamise või söögi etteviimise või sõnniku koristamisega. Hobuse seljas istudes ei ole teda võimalik ära petta, tema võtab sind ikka just sellise ratsanikuna, nagu sa oled. Ja hobustega suhtlemine õpetab kannatlikkust, visadust ja ka teatud alandlikkust. Nii et tall käib minuga kaasas ka siis, kui ma seal parasjagu füüsiliselt ei viibi. Igatsusena sinna juba minna, meenutusena kuulumisest looduse ja loomade keskele.