Kris Moori raamat „Kus ma olen“ paneb esiotsa arvama, et Moor on kunagisest ulmest („Unenägude jumal“) ja fantaasiakirjandusest („Homefucking is Killing Prostitution“) tüdinenud. Ta on hakanud harrastama hoopis realistlikku minimalismi nagu Juhani Aho („Raudtee“) või mõni teine 150 aasta tagune Põhjamaade realist-naturalist-impressionist. Kirjutab laastukesi eluolust tänavalt-turult. Ka tekstide juurde lisatud fotod on olmelised: lihtsad portreed ja keskkonnajäädvustused, mustvalged, argised ja asjalikud. Ometi on kõiges kerge vaevumärgatav kiiks, millest Kris Moor (kodanik Andrus Triisberg) lahti ei saa ega tahagi saada. Ta peab maailma nägema vabastavas nihkes, pisut absurdse, naljakana ja ise on samal ajal kurb kloun, Pierrot.
Pierrot põeb teatavasti untsu läinud armastust, mis on nii untsus, et vahel tekib kahtlus, kas armastust üldse oligi või on kõik unenägu, kujutlus. See veel hullem. Maailm on ettekujutus nagu George Berkeleyl.
Triisberg ongi õppinud filosoofiat ja teoloogiat, mõlemad maksavad talle kätte nii isiklikus elus kui ka tekstides. Näib aga, et Krisile-Andrusele meeldib oma melanhoolses maailmas hulpida, ta naudib kurbust mõru masohhismiga. Pseudonüüm Kris tuleb ilmselt Christopherist, kristlusest, aga võib-olla hoopis mõnest muusikaloost. Ja Moor? Oletan, et see on Ekke Moor, aga küllap on Triisberg teadlik ka õilsatest röövlivendadest Mooridest Friedrich Schilleri näidendis „Röövlid“. Eks temagi ole üksildane uitaja ja vaene rüütel.
Kris Moori uut raamatut lugedes meenub alatasa Imants Ziedonise „Epifaaniad“ (tlk Ita Saks, Loomingu Raamatukogu 1979), mida Moor pole ilmselt lugenud, sest oli selle ilmudes viieaastane. Ziedonise epifaaniad ehk ilmutused on samuti realistlikud pildikesed, ühtlasi sõnumid. Läti kirjanik Ziedonis näeb triviaalsusi väikeses lõbusas nihkes ja edastab sõnumeid oma maailmast: näiteks kui on tuju laulda, siis laulge, ükskõik, kus ja millal, ja kui selle eest tuleb maksta, siis makske. See jäi meelde nagu miski eluõpetus. Ole, nagu oled.
Laastukesi-miniatuure on muidugi kirjutanud paljud kirjanikud: Ivan Turgenev, Friedebert Tuglas jt. Miniatuur on vana targa mehe žanr: autor ei taha enam midagi öelda ega kedagi õpetada, avab ainult vahel tukastusest ärgates ühe silma ja nendib, et maailm pole raasugi muutunud, ei targemaks ega ilusamaks. Kas Kris Moor on oma noores, 50 aasta vanuses jõudnud (C. G. Jungi) vana targa mehe elufaasi? Pigem mitte: näiteks kirjutab Moor sellest, kuidas otsib väsimatult naist. Nii head naist aga, kes kõlbaks ja kellele tema kõlbaks, lihtsalt pole. Ometi käivitab cherchez la femme endiselt kirjutamiskihu. Viisis, kuidas Moor sel teemal räägib, on üksjagu eneseirooniat või isegi enesekohast sarkasmi. Vanade väsinud munkade häda.
Kris-Andrus on fotograafina pildistanud ja filminud üles suurema osa tänapäeva eesti kirjanikest ja vist ka kirjandusest. Ime, et selle peale on tahtmist veel tekste, raamatuid teha. Aga teeb ja see on tore.
Paljud kirjanikud on üritanud teha hüppe lihtsuse juurde: Debora Vaarandi astub lihtsate asjade juurde, toetub lihtsale heale, Arundhati Roy otsib väikeste asjade jumalat, Rein Raud teab, et mõned pisiasjad omavad tähtsust. Ometi ei jää, ei suuda need autorid lihtsuse juurde jääda. Aga Kris Moor? Samuti mitte.
Kris Moor peab eksperimenteerima. Kirjutab vähe väsitava ühe lause loo „Öös“, nagu neid on ikka vahel tehtud, näiteks László Krasznahorkai jutustuses „Viimne hunt“ (LR 2018, tlk Reet Klettenberg). Raamatu viimastes jutukestes „Kas kõik on hästi?“, „Öös“ ja „Unenäos“ liigub Kris Moor tagasi armsasse fantaasiakirjandusse, nihestatud, hakitud reaalsusse, mis on üks ta lemmikkirjanduskodusid. Ja miks peakski kodust ära minema? Kodus on Kris Moori tugevus. Turvalisus. Tema nihkes maailmapilti ei saa väärata miski ega ole õigust kõigutada kellelgi. Aga jah, kuidas see otsitud naine sinna lipsata saaks – läbi kõverpeegli?
Resümee: Kris Moor tunneb ilma ja inimesi liig hästi, et viitsida veel nendega suhelda ja suhestuda. See on privileeg ja lõks korraga, viib avalikku mungaellu.
Kui teda teinekord märkan elektrirattaga, pea maas ja kapuuts peas, läbi vanalinna tontlikult liikumas, videovarustusekotid kaasas, vahel konigi suunurgas tossamas, meenutabki Moor pisut eksinud keskaegset munka.
