Kell 19–20 pole eriti öö isegi augustis, kuid mõnevõrra erineva kontserdikogemuse sai sel ajavahemikul igatahes ja ilmtingimata. Pärnus astus 23. augustil üles keelpillikvartett M4GNET, kes ikkagi on meie muusikamaastikul erakordne nähtus. Lähtun teesist, et maastik ei ole täiuslik, kui sealt puudub sellise klassikalise žanri nagu keelpillikvartett statsionaarne viljeleja. Sama hästi võiks puududa sümfooniaorkester, kammerorkester, ooperiteater või muusikaakadeemia.

Ma ei lasku lääne maailma muusika­lukku, et näidata, kui vana või oluline on kvartetimuusika alates Joseph Haydnist – see teadmine peaks olema elementaarne. Käin pigem üle Eesti kvartetimuusika ajaloo žanri kangelaslike esitajate kaudu. Loomingus on selgelt fikseeritud start 1899. aastal, kui Rudolf Tobias kirjutas oma esimese kvarteti – ja tal on neid kaks. Ajalugu algab sealt. Kui on looming, siis peavad olema ka esitajad. Keelpillikvartett kui kooslus ei kuulu isemajandavate sekka, seega annab pikaajalisi kooslusi otsida, veelgi enam koosseise, kelle tööd palgaga motiveeritakse. Siiski see üliväärtuslik žanr elab ja peab konstateerima, et vist isegi kosub.

Pärast viimast suurt sõda tegutses Tallinnas 1944. aasta septembrist detsembrini sihikindlalt Tallinna Riikliku Konservatooriumi (TRK) õppejõudude keelpillikvartett: Evald Turgan, Vladimir Alumäe, Herbert Laan ja August Karjus. Aeg jäi lühikeseks, sest alusetu pealekaebuse tõttu saadeti kvarteti liider Evald Turgan 13 aastaks Magadani. Mõne aja pärast siiski töö jätkus koosseisus professor Vladimir Alumäe, Endel Lippus, Herbert Laan ja August Karjus ning seda päris jätkusuutlikult kuni selleni, et sellest sai meie esimene ja kahjuks ka viimane Eesti Riikliku Filharmoonia palgaline kvartett aastatel 1956–1959.

Päris tõhusalt jätkas žanri viljelemist TRK kvartett professor Endel Lippuse eestvedamisel päris mitme koosseisuga. Järjekindla tegutsemise jooksul lisandusid Harald Aasa, Mati Kärmas, Herbert Laan, Paul Purga, August Karjus ja Toomas Tummeleht. Endel Lippuse selle aktsiooni oluline tulemus on peale intensiivse ja järjekindla kontserditegevuse Kadrioru kunstimuuseumi saali käibelevõtt kvartetimuusika kontserdi­salongina – praeguseks on sellest kujunenud Tallinna esinduslik kammermuusikasaal.

1984. aastal saabus aeg, millega algas kõige pikem, peaaegu 40 aastat kestnud periood, kui tegutses (nüüd juba rahvusvahelises mastaabis, gastroleerides vähemalt kümnes välisriigis Prantsusmaast kuni Jaapanini) Tallinna Kvartett, mille asutaja ja liider oli professor Urmas Vulp ning liikmed Toomas Nestor, Andrus Järvi ja Teet Järvi. Aegade jooksul on koosseisu kuulunud veel Olga Voronova, Viljar Kuusk, Martti Mägi, Heili Eespere, Henry-David Varema ja Levi-Danel Mägila. See on meie kvartetikultuuri tipp. Eriline tänu muidugi asutajaliikmetele Urmas Vulbile ja Toomas Nestorile.

Miski pole ju igavene ja aeg oli mõelda tulevikule. Mõtlemisele pani aluse kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali residentuuriprogramm, kuhu valiti esimesena keelpillikvartett M4GNET, mille koosseisus on praegu Robert Traksmann, Katariina Maria Kits-Reimal, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja. Programm loob teatava eksistentsiaalse kindlustunde, mis on algaastatel erakordselt oluline. Residentuuris on võimalus kasutada ka mänedžeri teenuseid, millist ülesannet on täitnud siiani Taavi Hark. Start on olnud tõhus ja ülesandeid jätkub.

Nüüd on aeg minna konkreetseks, s.t Pärnu kontserdi juurde. Kava pealkirjaga „Erinev öö“ oli selline: Erkki-Sven Tüüri (snd 1959) keelpillikvartett nr 1 (Urmas Kibuspuu mälestuseks, 1985), Jüri Lepa (snd 1964) „Tuultele valla“ (2025, esiette­kanne), James MacMillani (snd 1959) keelpillikvartett nr 2 „Why is this night different?“ (1998) ja Ludwig van Beet­hoveni keelpillikvartett op. 18 nr 4 c-moll. Väga huvitav kava koos ülimalt pretensioonika Beethoveni ankruteosega. Viimasel ajal on kujunenud äärmiselt meeldivaks tavaks komponeerida kavad nii, et seal on oluline osa nn nüüdismuusikal ja selle kõrval on kaalukas teos žanri baasrepertuaarist. Esimesse jaotusse kuulub kindlasti eesti muusika ning parematel juhtudel ka esi­ettekanne. M4GNETi seekordne kava oligi selle standardi musternäidis.

Tüüri keelpillikvartett nr 1 on kirjutatud 1985. aastal ja esiettekande tegi Tallinna Kvartett 1986. aastal. Teos on ka heliplaatidele salvestatud. Jüri Lepp ei ole heliloojana liiga tuntud – kui, siis oma orkestriloominguga –, rohkem teatakse teda kõrgklassi kontrabassistina ja seda aastakümnete jooksul Tallinna Kammerorkestris. James MacMillan on šoti dirigent ja väga produktiivne helilooja, kes on loonud muusikat ooperitest kuni mitmesuguste kammerkoosseisudeni, kaasa arvatud keelpillikvartetid. Beethoveni 16 kvartetti ja „Suur fuuga“ on baasrepertuaar, mille professionaalne kvartett peab omandama ning siis seda esitama ja viimistlema lõpmatuseni. Keelpillikvartett c-moll op. 18 on üks neist kvartetimuusika täiemahulistest neljaosalistest nurgakividest, vaatamata asjaolule, et see on autori nn varane kvartetioopus. Selles teoses peitub kõik, mis žanris oluline, isegi fuuga ei puudu ja on ootamatult skertsosse (II osa) paigutatud. Olen kohanud isegi sellist terminit nagu „fugaalskertso“.

Erkki-Sven Tüür kirjutas esimese kvarteti varalahkunud Urmas Kibuspuu mälestuseks. Ma ei tea nende suhtlusest midagi, kuid Kips oli kindlasti Hiiumaaga soojalt seotud ja seal maal elatakse nagu üks vennaskond. Teos on mälestuseks omapärane, justkui Urmase elu: kõrvuti sebimine ja pillerkaar läbinisti traagikaga ning siis külm lõpp. Lõikav sul ponticello tremolo ja teos lõpeb reministsentsiga algusse, sest kõik ju kordub. Kusagil arvasin ka kuulvat vihjet – ainult vihjet „Dies irae“ motiivile. Teose kuulamine on mulle alati olnud tugevasti kaasav, nii ka seekord. Hea teos kontserdi alguseks – tõsine proovikivi nii esituslikult kui ka emotsionaalselt. Sain teada, et kvartetil on väga mõjus, veenvalt kõlav, tasakaalus tutti forte ja seda polegi liialt vähe.

Jüri Lepp on kirjutanud kvartetile teose „Tuultele valla“ ja see kanti esimest korda ette Pärnus. Miks selline pealkiri, jääb autori teada või ehk on ta jaganud seda ka esitajatega. Ausalt öeldes jätab mind külmaks tänapäeva komme pealkirjastada kõike salapäraselt, aga teos pakkus huvi. Kvarteti tämber on iseloomulik, aga põnev, areng viib aeg-ajalt puhaste kolmkõlaharmooniateni ja teos lõpeb kui lõigatult – hops ja valmis! Kohal viibinud autor teenis ära publiku sooja aplausi ja esitajate embused. Jätku Jürile!

James MacMillani kvartett nr 2 andis kogu kontserdile pealkirja „Erinev öö“, millega esitajad, võib arvata, kriipsutasid alla, et see on kava raskuspunkt. Nii kõigest oskan ma heietada mõtteid nende pealkirjade asjus. Jällegi tuleb tõdeda, et teose sisulised väärtused ületavad märkimisväärselt pealkirja kätketut. Tegemist on suurepärase tänapäevase helikeelega väljapeetud, kompaktse vormiga ja esituslikke ning ansamblilisi ülesandeid pakkuva heliteosega keelpillikvartetile. Selle kirjutajale tasuks oli publiku tuline poolehoid, mis ei ole nüüdismuusika ettekannete puhul alati nii. Teose esitusest sai vist küll õhtu kulminatsioon, esitajate emotsionaalne hasartki oli silmatorkava laenguga. See ehk õigustab ka kontserdi pealkirja.

Ja siis Ludwig van Beethoveni kvartett op. 18 c-moll, kirjutatud vahemikus 1798–1800, avaldatud 1801. aastal kahes köites „6 kvartetti“ – pühendatud on kogu oopus vürst Joseph Franz Maximilian Lobkowitzile (1772–1816). Kvartett c-moll on nummerdatud neljandaks. Iga Beethoveni kvarteti esitus on muusikutele raske katsumus ja sündmus, kui see õnnestub. Need teosed on koosluse vundament või vähemalt suur raudkivi selles. Just sellise mulje väärikas esitus jättiski, kaasa arvatud vankumatult ohjes hoitud ansamblit nõudev „Andante skertso“.

Robert Traksmann (snd 1995) on neliku veendunud ja usaldusväärne liider, nagu see peabki olema. Katariina Maria Kits-Reimal (snd 1995) on talle suurepärane partner. Olgu öeldud, et kvartett kõlab kompaktselt siis, kui ei ole esimest ega teist viiulit, vaid on kaks viiulit, altviiul ja tšello. Mart Kuusma (snd 1992) teab täpselt, kus asub partituuris altviiul, milline on tema osa ja kui suur vastutus kogu tämbripaleti kujundamisel. Siluan Hirvoja (snd 1996) teab, et moodustab nii intonatsiooni kui ka tämbri poolest kvarteti vundamendi ja on selles ülesandes vankumatu.

Just kvarteti intonatsioon torkas kõige paremas mõttes kõrva „sirgetes“, aga ka vibraatoga tekstis. Nüüdismuusika flažolettide üleküllusest saadi jagu suure üleolekuga ja tehnilisi probleeme ei näi kooslusel olevat. Forte kõlab suurepäraselt ja piano hetkeline „haralisus“ pandi saali akustikaga kohanedes kiiresti paika.

Vaadake palun esitajate sünniaastaid: ennustan, et järgmised vähemalt 40 aastat on eesti kvartetikultuur garanteeritud.

See õhtu oli eriline.