Matti Õunapuu on disainer, kelle töö on puudutanud mitmeid põlvkondi. Ta on üks varaseid Eestis disainerihariduse saanud ja selles valdkonnas kogu elu edukalt tööd teinud disainereid. Astunud Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti 1968. aastal avatud erialale, kuhu oli vaid paar korda üliõpilasi vastu võetud, väljus Õunapuu koolist 1974. aastal tööstuskunstnikuna. Ehkki ta oli plaaninud õpinguid jätkata aspirantuuris, pakkus elu värskele lõpetanule põnevaima mõeldava väljakutse: hakata tegelema NSVLis peetud 1980. aasta suveolümpiamängude aegse Tallinna kui purjeregatilinna kujundusega.

Seejärel töötas Õunapuu pikka aega kunstitoodete kombinaadis ARS, suunates vahepeal selle tegevust peakunstnikuna. Olulisem on siiski, et ta laiendas selle haaret tootedisainiga ja tagas aastateks endale ja kolleegidele uued võimalused töötada siinmail seni­nägematute projektidega suurtele ettevõtetele. Nende käigus valmis esmalt legendaarne haagissuvila (1982), mida on eksponeeritud muu hulgas Tallinna Kunstihoone suures saalis. Sellele järgnesid köögimasinad, lennukiistmed, pliidid ja külmikud. Õunapuu erioskus on olnud meisterlik meeskondade loomine ja käivitamine.

Päeval, kui äriregistrist kustutati tema ettevõte, vestlesime just 80aastaseks saanud Matti Õunapuuga kunagistest valikutest, disaineriks kujunemisest ja väljakutsetest, mis on teinud temast küll ühe mõjukama, kuid töö iseloomust tulenevalt seesuguse spetsialisti, keda laiemalt ei tunta. Oma tegemistele tagasi vaadates räägib ta neist ilmse rahuloluga.

Kust üldse tuli mõte minna õppima midagi nii uut ja tollal peaaegu defineerimatut nagu tööstuskunst?

Millegipärast kujunes lähikondsete hulgas juba varakult arvamine, et ma oskan joonistada, eks ma oskasin ka, samuti, et minust saab kunstnik. Kaheksandas klassis käisin Tombi klubi maaliringis, keegi õpetas seal monotüüpiat tegema. Ma olin ka suur meisterdaja. Ega asju tollal eriti ei olnud, palju tehti ise. Mul olid isa tehtud laud ja ka lauavalgusti. Sõjajärgsel ajal, kui midagi saada ei olnud, kasvas külge teadmine, et tuleb ise teha. See kujundas ellusuhtumise, asjade tegemine ei olnud midagi kauget. Üheksandast klassist peale käisin kolm aastat juba ERKI ettevalmistuskursustel ja see oli seotud kõik maalimisega. Järgnes sõjavägi, kus ma olin tagantjärele mõeldes üsna kehval ajal.

1964–1967 oli selline murranguline ja põnev aeg. Paljud, ka minu tulevased kolleegid ja kaasõpilased, nagu Ando Keskküla, Andres Tolts, Tiit Jürna, Taimi Soo, olid käinud neljakümne kuuendas kunstikallakuga koolis ning saanud seal sellise kultuurilise ettevalmistuse, mida mul ei olnud. Enne sõjaväge olin küll näitustel käinud ja mõned korrad ka Leningradis ning kunst seostus pigem tahvelmaali ja graafikaga, ka meie näitustelt mäletasin Enno Lehist, Aleksander Pilarit ja Märt Bormeistrit. Aga pärast sõjaväge näitustele minnes oli kerge šokk: kõik oli teisiti, väljas olid Olev Subbi, Enn Põldroos, Lepo Mikko. Vahepeal oli midagi juhtunud. Siis avati kunstiinstituudis ka uus eriala.

Kui tulin sõjaväest, käisin kunstiinstituudis konsultatsioonides, kus kuulsin muu hulgas Bruno Tombergi juttu disainist, tema eriala tutvustamine mulle nii väga mõjuski. Mind nagu valati sellega üle, tekkis valgustushetk – see on asi, mida ma tegema peaks. Pärast seda ma ei mõelnudki millelegi muule.

Kuivõrd Tombergi maalitud pilt kuue õppimise aasta jooksul või ka hiljem muutus? Oli see eriala selline, nagu lubati ja oodati?

Suhteliselt varakult jõudis pärale, et kõike pole võimalik tollases ühiskonnas teha, ja eks seda Tomberg ka üritas selgeks teha. Sellele vaatamata tegime kõike nagu päris. Ka hiljem, kui näiteks Tupolevi tehasele toodangut kujundasime. Alguses oli seda kollektiivile raske selgeks teha, et meil ongi võimalus midagi suurt ja päriselt teha, lihtsalt keeruline oli seda uskuda. Aga lõpuks haaras see tuhin kõiki. Tegime sinna ligi 200 projekti, köögimasinatest kuivainemahutiteni.

Pärast kõrgkooli lõpetamist pidite minema edasi aspirantuuri ja jääma ühtlasi ka tööle, aga läks teisiti.

Tomberg rääkis, et tal oli Leningradis aspirantuuri osas juba kõik kokku lepitud. Saatuse tahtel nägin enne kooliaasta algust tänaval Leo Lapinit ja ta kutsus punti 1980. aasta olümpiaga tegelema – ja Tomberg sai sellest aru. Arhitektide meeskond oli tol ajal Maaehitusprojektis: Lapin ise, Tiit Kaljundi, mõlemad Looveered, Harry Šein. Lapin rääkis, et neil oleks sinna disainerit juurde vaja. Ta teadis ju mind varasemast ka Sirje Lapini (Runge) kaudu, kes ka tööstuskunsti õppis. Saime küll läbi, aga vahepeal olid teed lahku läinud. Ta rääkis valgustite, käsipuude ja kraanade disainimisest. Projekt viidi üle Eesti Projekti, mind samamoodi, ja läks edasi see töö. Tegelesin jahisadama tehnilise poole, piduliku väljaku otsa ja olümpiatule asemega. Siis tuli kogu objektile teha visuaalne info ja Eesti Projektist öeldi, et see ei ole nende ampluaa. Siis viidi mind üle ARSi, et teeksin seda tööd seal edasi. Hakkasingi tegelema visuaalse infoga, kuni linnavalitsus avastas, et tuleb teha pidulik linnakujundus. Ma ei teagi, kust linnavalitsus selle välja uuris, aga kutsuti mind ja tehti ettepanek selle töö tegemiseks. Tollal nahaalsust ikka oli: ütlesin, et selleks peaks kõigepealt olema linnasisustus korras. Arvati, et miks mitte, ja paluti siis nimekirja, mis peaks olemas olema, anti võimalus koostada ise lähteülesanne. Ajasin siis pundi kokku. Tiit Jürnaga olime juba kontaktis olnud visuaalse info teemal. Taimi Sood teadsin samuti ja Silver Vahtret. Tundus, et arhitekti on ka vaja. Liitus Ago Pähn, keda teadsin Eesti Projekti ajast. Lähteülesandeks näis vajalik linn läbi analüüsida, et vaadata, kuhu mida vaja on. Käisime linna läbi ja plaani peale joonistasime, mida tahaksime näha. Siis hakkas meile endale ka selgeks saama, kuidas linn tegelikult toimib, et palju on tegelikult seotud ühistranspordiliinide peatustega. Seal on liikumine ja inimeste kontsentratsioon kõige tihedam: kioskid, istumine ja palju muud. Ja siis käisime ja pildistasime mitu nädalat linna. Tegime kaks albumit: ühes olid kõik fotod kohtadest, mida olime pildistanud, teises olid plaanid tingmärkidega, mida kuhu ette kujutame, kus oleks vaja vahetada pingid, lisada puuderestid, lilleurnid, pargivalgustid jms. Tuli päris pikk nimekiri. Ja selle lähteülesande järgi hakkas siis linna peaarhitekt meilt tellima. Maksti väga korralikult ja saime teha, mida tahtsime. Kõik käis ARSi kunstinõukogust läbi, aga mingit tõrget ei tekkinud kunagi. Mina tulin sealt küll teiste tööde pärast ära, aga linnakujundusgrupp tegutses veel edasi mitu aastat.

Linnale tegimegi üldkujunduse, sealhulgas vanalinna eraldi, rongkäigu ja Tallinna olümpiapurjespordikeskuse kujunduse. Lõpuks oli vaid avapidustus, mida ei kujundanud meie, vaid selle töö tegi Tõnu Virve.

Päris palju ideid realiseeriti, kas pole?

Linnavalitsus ju tellis. Suurte objektide tarvis tuli raha peamiselt Moskvast, aga mitte päris kõige jaoks. Töid teostati paljudes töökodades ja kvaliteeti suhtuti sageli üsna suvaliselt. Olen näinud ka vale kaldega pargipinke. Pirita tee valgustuse tegemiseks läksin töökotta detaile läbi rääkima ja seal öeldi, et kaheksakandilised betoonpostid teil juba on, mitu vagunitäit. Ja neile tuligi siis peale teha valgustid. Aga siiski: toodeti ka eraldi ja spetsiaalselt, kas või näiteks pingid ja kioskid.

Kui selline ülesanne antakse, hakkad kohe muretsema. Kogu lääs tuleb kokku ja linn sellises seisus … Linn oli väga kõle ja hõre, Pärnu ja Narva maantee ääres oli suuri linnaehituslikke auke, Palace’ist edasi oli juba mitu neid. Linn ei olnud tollal sugugi hubane. Esinduslik osa oligi Laste Maailma esine ja Tõnismägi. Mõtlesime, kuidas mitte teha potjomkinlust, aga täita augud kuidagi, et need nii silma ei torkaks. Seepärast mulle tundus, et vaja oleks mingit ruumilist, mahulist asja. Uurisin, kui kallid on kõrged reklaamtornid, mida kasutati kindlustuse või loterii reklaamimiseks. Hind oli umbes 7000 rubla. Ja siis ma mõtlesin, et kui nii, siis võiks nendega üritada mingit suuremat ruumi täita. Teine määrav tegur oli tuul, mis ei lasknud suuri pindu teha. Mõtlesin, et oleks hea mingi ažuurne materjal, mis laseks õhu läbi – mingi võrk. Kui võrgu peale tulime, käisime linnavalitsuses ja sealt soovitati, kust võrku saab. Jõudsime tiheda vetikavõrguni, kaladele mõeldud olid liiga hõredad. Käisime ühe orgkomitee mehega Viiburis, kus seda toodeti. Soov oli saada kõige jämedama niidi ja kõige väiksema silmaga võrk. Jutu käigus ilmnes ka, kust tuleme, ja materjali lubati, aga vastu pidime korraldama ARSist nende klubi jaoks villased kirsipunased kardinad. Ja nii me paar koormatäit võrku saimegi. Käisime ka Lätis ühes külmkappe tootvas tehases, kust saime kuue millimeetri paksust plasti, millele trükkida purjespordikeskuse uksesildid.

Kui olümpiamängude purjeregatiks tehtud linnakujundus oli valmis, siis töö ARSis jätkus. See saigi ju alguse olümpiaaegse linnakujunduse töö üleviimisest.

Jah, sinna sattusin linnakujundusega seoses ja jäingi ARSi juurde. Siis tuli Tupolevi tehasele tehtud haagissuvila. See töö jõudis minuni suhteliselt suure ringiga.

Tallinnas Koplis paiknenud Majaki kalurikolhoosi mehed olid kohtunud ühe Moskva kosmonaudiga ja jutuks tulnud haagissuvila, mida Žiguli külge kinnitada. Hakkasid siis seda ise seal kolhoosi töökojas pusima. Pöörduti Silver Vahtre poole, kes oli neile juba mingit tööd teinud. Silver omakorda minu poole, et kas mina ei tahaks seda ette võtta. Hakkasin haagissuvilat siis lähteülesande järgi tegema. Puidust mudel tehtigi seal kolhoosis. Selle juppidega läksime Moskvasse väljatöötatud ideed esitlema. Lahendus meeldis, aga meie pakutu läks nii kalliks, et Tupolevi inimesed loobusid. Sain sel teemal aga nii-öelda sabast kinni ning tekkis võimalus sellega ARSi juures edasi töötada. Minuga võeti ühendust ja hakkasin kavandama variante. Mulle see ülesanne väga meeldis: just see, et iga kuupsentimeeter on arvel, kõik tuleb teha ülimalt funktsionaalseks, lausa mitmefunktsiooniliseks. See mulle väga istus. ARSis tegime kokku kolm haagissuvila täismõõtmetes mudelit valmis ja liikus see ka üleliidulisele ülevaatenäitustele, kus seda eksponeeriti suurte tehaste kohustuslikus korras toodetud laiatarbekauba, sisuliselt lusikate ja lapsevankrite kõrval. Haagissuvila vastas ootustele, sai ka palju kiita. Selle kaudu tuli ka roheline tuli tootmiseks.

Haagissuvila edu pinnalt saime laiatarbekaupade tellimusi. Tuli jälle meeskond kokku ajada. Arvo Pärensoni tundsin, ta oli hea puiduasjades, Raimo Saud olin näinud enne tema diplomitöö kaitsmist, ta veenis mind innukusega oma töö funktsionaalse ja tehnilise osa selgitamisel. Heikki Zoovat juba teadsin kui hea tehnilise taibuga disainerit, teda läksin sihilikult ära rääkima. Ta oli väga skeptiline ega uskunud esialgu seda Moskva toodangu kavandamise võimalust. ARSis oli veel Hugo Mitt, keda teadsin kui ärgast tegijat. Hiljem lisandusid tudengitena veel Üllar Karro ja Andres Anton. Esimene töö oligi köögikombain. Sellest Tupolevi tehase jaoks koondatud grupist saigi uus disainerite kooslus Arsdisain.

ARSis tuli peatselt vastu võtta peakunstniku positsioon.

Tegime küll tööd ARSi juures, aga nii iseseisvalt, et ma ei tundnud ARSi süsteemi ega kedagi seal veel kuigi hästi, ehkki meie üksuse käive oli suurem kui teistel ARSi kujundusateljeedel kokku. Peagi tuli aga jutt, et pikaaegne peakunstnik Maimu Plees hakkab pensionile minema ja vaja on uut. Tollane direktor Arusoo soovis, et selle töö võtaks üle keegi noorem. Tal oli plaan hakata seda süsteemi moderniseerima ja noorendama. Tema tuligi selle ettepanekuga, mis mulle absoluutselt ei meeldinud. Rääkisin sellest ka oma kaaslastele ja nad arvasid, et oleks ikka hea, kui oma mees sellist asja suunab. Lolli peaga ausalt öeldes võtsin selle vastu, sest ega ma tarbekunstist suurt midagi ei teadnud.

Mul tekkis küll kontakt seal mõne kunstnikuga, nagu Anne Keek, Zoja Järg ja Arno Mäger, aga ega ma ei kavatsenud minna sinna disaini peale suruma või õpetama. Ma nii võtsingi seda, et seal on traditsioonid välja kujunenud, et minu töö on rohkem organiseeriv. Mõni asi siiski oli. Käisin 1980. aastate alguses Soomes venna juures. Mulle korraldati külastus Arabia tehasesse ja sealne süsteem oli sümpaatne. Kunstnikud kavandasid toodangut ja said oma loomingut teha. Vaimustusin nende toodangust. Oleksin tahtnud näha, et ka meil oleks olnud midagi mehhaniseeritumat, stabiilsemat, väriseva käega tehtud käsimaali asemel. Või et keraamilised esemed poleks nii paksuservalised. ARSi nahakunsti ateljees märkasin, et rahakott oli kokkupanduna juba ilma rahatagi väga paks. Ateljee juhatajaga rääkisin, et kas ei oleks võimalik nendesamade traditsiooniliste võtetega särvida seda nahka natuke õhemaks, käepärasemaks, et rahakotid nii kohmakad ei oleks. Mulle vastati küllalt nipsakalt, et tegeletakse traditsioonide hoidmisega. Mina oleksin tahtnud, et neid traditsioone oleks veidi arendatud.

1987. aastal loodi disainistuudio MaDis. Tupolevi tehasega hakkas koostöö lõppema. Mul olid õnneks juba tekkinud suhted Soome ettevõttega Helkama. Nende rattatootmist ma teadsin, külmikud ja pliidid olid mulle üllatus. Kõigepealt soovisid nad autohaagist. Siis tundus juba, et vaja on mänedžeri, ja meiega liitus Mart Erik, kelle toel tulid ka vajalikud uued tellimused. ARS oli tollal juba lagunemas, aga meeskond polnud õnneks veel laiali saadetud. ARSi töö lõppes 1990, kui Soomes saabus majanduslangus. Ja mindigi laiali, sest mul ei olnud enam tööd pakkuda.

Seevastu algas siis iseseisev disaineritöö?

Mõtlesin, et peaksin hakkama ise midagi tegema. Suusaboks saigi alguse tegelikult Helkamast. Selle kujundamisega pöörduti minu poole. Sel ajal olid kõik boksid veel kandilised, aga autodisain hakkas muutuma juba ümaraks. Soomlastega koostöö küll lõppes, aga ma olin selle tööga rahul ja jätkasin ise. Alguses tellisin osad ja panin bokse kokku oma töökojas, hiljem monteeriti juba tehases. Neid valmis tuhande ringis ja bokse jõudis ka Soome ja Rootsi, kompasime Saksamaa turgu, aga pigem selgus, mida kõike veel oleks vaja, et ärimudel töötaks. Teine nišš, mis toimis, olid mannekeenid, mille tootmisega olin seotud 2007. aastani. Nende tellijateks olid Stockmann, Kaubamaja, Baltika, mitmed poed, kunstiakadeemia.

Ka Baltecole tegin töid, kujundasin mitu vanni. Vahepeal tegin meditsiiniseadme Doc@Home, mis pidi mahtuma kotti ja öökapile. Vanainimeste jaoks tuli teha suured nupud ja selle kaudu pidi saama kontakti anduritega EKG tegemiseks. Selle protsessi käigus sündis mitmeid erinevaid mudeleid ergonoomiliste lahenduste proovimiseks. Piisava kontakti saamiseks tuli kasutada seda kahe käega, see tingis ka kuju. Siis oli väike paus, veel tööseos Baltecoga ja seejärel tuli 2007. aastast pikem periood Stigo elektrirattaga, mida toodeti tuhandeid ja müüdi mitmekümnes riigis.

Teil on õnnestunud Eestis küllalt erandlikult olla pikka aega tootedisainer. Kuidas te ennast selles rollid tundnud olete?

Mind on ikka realistiks ja ratsionalistiks nimetatud. Võib-olla sellepärast, et olen teinud asju, mida ei anna liigitada ilusate esemete kategooriasse. Vahel on ajakirjanikud küsinud, kui olen neile oma töid tutvustanud, et kas olen midagi ilusat ka teinud. Eks ole ilusaid asju ka tehtud, kõik disainerid on vahel midagi voolujoonelist teinud. Minu töös kajastub see kas või suusaboksides. Ja eks ma ole ka natuke tühja-tähja teinud, aga mingil hetkel on see ikka pigem ära tüüdanud. Ma jõudsingi oma mõtetes selleni, et mis sellest ilutegemisest ikka kasu on. Selleks on teised. Tootega oli alati põnevam: seal oli enamasti palju probleeme ja nende lahendamine on mulle meeldinud – mida keerulisem, seda huvitavam. Aga eks ilu ole suhteline asi ja ega see ei ole tööstusdisainilahenduse ehk toote puhul muidugi alati ka oma teha.

Nii et rohkem kui pool elu olen kujundanud ja konstrueerinud seeriatooteid. Tootedisain ümbritseb meid kõikjal, see mõjutab igapäevaelu, meeleolu, mugavust ja toimetulekut rohkem kui arhitektuur, loodus või isegi kunst. Disainerina olen pidanud tajuma tarbijate vajadusi ja ootusi, aga arvestama ka valmistamistehnoloogia võimaluste, omahinna, ergonoomiliste ja funktsionaalsete nõuetega. Ning lõpuks olen püüdnud teostada objekti ka esteetiliselt meeldivana. Disainitud toode ei ole enamasti mõeldud imetlemiseks, vaid olmes sujuvalt toimetulekuks. Selle tagamine on olnud minu tegevuse tagamõte. Disainikeel peab viitama julgustavalt otstarbele, olema usaldusväärne, olemuselt arusaadav, kuid ka üllatuslik ja ainulaadne. See viimane on olnud kui kreedo: kui midagi teha, siis esmakordselt.

Teil on väga vedanud, et olete saanud olla nii pikka aega disainer, kes lahendab ülesandeid, ja te pole pidanud tellimuste nimel end muutma.

Disaineri töö põhineb suuresti tellija usaldusel ja on seotud mitmes mõttes vastastikuste riskidega. Disainer tutvustab, visualiseerib idee, tootja panustab tulemusse investeerimise ja müügiga. Seda on mul õnnestunud teha.

Palju on praegu näha, et tehakse asju, mis endale meeldivad. Ja pärast on jutt, et miks keegi ei taha seda toota. Sageli ei ole arvestatud sellega, et see, kes seda müüb, peab seda tahtma teha, ja samuti see, kes ostab. See osa ahelast unustatakse sageli ära.

Olen linnakujundusgrupiga väga palju koostööd teinud, lihtsalt tahtmisest ja selleks, et jõuaks parema lahenduseni. Mul on hea meel, et mul on õnnestunud mitmeid tegijate gruppe koos hoida. Vastutanud ma olen, aga juhtida ei ole tahtnud, vaid kaasanud mõtlevaid inimesi, kellega on võimalik ülesanded jagada.

Kestlikkusega seoses räägitakse palju ka taaskasutusest, mis peab paika, kui taaskasutatakse ümbertöödeldud materjali – seda suurtes kogustes. Kliimaolukorra tõttu oleks siiski ju mõistlik toota vähem, seejuures vastupidavamat ehk kestvamat, ja arvestada ka remondivõimalusi juba uue loomisel. Siin on ka tootedisainil palju teha. Selles polegi midagi uut, kõik vanad kokkuhoiu põhitõed.