Kõnnin mere ääres. Ühel pool kriiskavad kajakad, kümblevad luiged ja vesi sillerdab päikese käes. Pööran pead ja tähelepanu tõmbavad auklikud kruusateed, grafitiga märgistatud varemed ning autorehvid. See on Tallinn.

Kauged rannad

Tallinnal on mandri rannajoont (edaspidi rannajoon) kokku 46 kilomeetrit. Rannajoon saab läänes alguse Tiskrest veidi enne Tabasalu randa ning lõpeb idas Noa restoraniga ehk seal, kus Ranna tee keerab mere äärest Viimsi poole. Siin käsitlen konkreetsemalt lõiku Stroomi rannast Pirita ranna kaugema otsani. Väidan, et see lõik on linna poolt vaadates mõtteliselt kõige kättesaadavam – sellest annab tunnistust, et mõlemad otspunktid jäävad kesklinnast ühissõidukiga umbes pooletunnise sõidu kaugusele.

Stroomi rand ja Pirita rand on avalikud supelrannad: seal on rannarajatised, ruumikus, neid iseloomustab ligipääsetavus iga sõidukiga ning eelkõige on neil vaba aja veetmise funktsioon. Stroomi ranna puhul tuleb aga märkida nii juba legendaarseks saanud haisuprobleemi, mis pärinevat Paljassaare poolsaarel aset leidvast kütusekäitlusest, kui ka paraku igikollitav veereostus, mille kohta pärast põgusat kontrollimist avaldatakse umbes üks uudis suve kohta. Teadetes manitsetakse enamasti, et ujumine on soovitatud kohe lõpetada ning sellest suve lõpuni hoiduda. Rand on, aga rannamõnusid nautida ei saa.

Pirita hõlmab kaks ja pool kilomeetrit rannajoont ning on linlaste suplusvajaduse peamine rahuldaja. Sellega on hästi. Aga kui autoga võib Vabaduse platsilt randa sõita 20 ja bussiga 35 minutiga, siis üle seitsme kilomeetri jalutamiseks kulub jalakäijal poolteist tundi. Ei saa just öelda, et kerge suplus ootab nurga taga …

Kopli ja Paljassaare kontrastid

Stroomi rannast ida poole liikudes võib lihtsurelik vahele jätta pea terve Kopli kui ka Paljassaare poolsaare. Alates Stroomi rannast on Kopli poolsaare hõivanud sadamate võrgustik, mis ulatub Bekkeri sadamast Kopli liinideni, kokku pea viis kilomeetrit. Üritades piirkonnas ranna poole kõndida jääb mulje, nagu püüaksin videomängus keelatud kohtadesse sisse saada, sest ette juhtuvad kunstlikud seinad – sellised, mis mind vajalikes piirides (reaalsuses) hoiavad. Eriti selge on selline kontrast Tallinna tehnikaülikooli mereakadeemia juures, kus hooneesine aasakujuline liiklussõlm sunnib ümber pöörama ning tuldud teed pidi tagasi minema.

Siiski on linnal Bekkeri ja Meeruse sadamaalaga suured plaanid. Tallinn algatas Meeruse detailplaneeringu juba 2020. aastal, Bekkeri planeering sai hoo sisse 2024. aasta juunis. Oodata on 33 hektari suurust uudset ja ühtset elamu- ja äriala koos jahisadama ja promenaadiga. Algstaadiumis planeeriti mere äärde suisa ooperimaja (Oslo par excellence)! Kerkimata ei jää ka lasteaed ja kool. Kesklinnaga peaks uue ala siduma trammitee, kuigi seda, nagu on tunnistanud Madle Lippus, annab veel oodata.¹ Seda enam et kogu arenduse mõõtkavast tuleneb ka nelja-viie aasta pikkune menetlusaeg ning ala valmimist on oodata alates 2035. aastast.²

Ületanud kinniseks jääva poolsaare otsa, terendavad ees Kopli liinid. Usun, et ma pole ainus, kes ilmselt ei suuda Kopli liinide renessansist toibuda. Seejuures on kiiduväärt, et läbimõeldud hoonestuse kõrval pole unarusse jäetud avanemist merele. Kuigi ametlikku promenaadi jagub vaid kolmsada meetrit, on ala omal moel eeskujuks: on erisuguseid istumisvõimalusi, mänguväljak, veekraan lemmikutele ning kogu ala on rahulik, transiitliiklus jääb mägede taha. Kui Merle Karro-Kalberg on välja toonud, et piirkonnas on arvestatud mere ja ajaloolise keskkonnaga ning ümbritsevasse suhtutakse austusega,³ siis jääb üle vaid nõustuda.

Rahu aitab hoida ka kiviviske kauguselt algav Paljassaare hoiuala, mis peaks tagama piirkonnas elavate ja pesitsevate lindude heaolu. Jalutuskäiku jätkates paneb just see kontrast aga Kaelajärve maakitsuse lähistel pead vangutama: endiselt on märgata viisnurgaga kaunistatud tühjaks jäänud hooneid, silma hakkavad rannas laiali pillutatud rohmakad betoonplokid, kust roostetav raudarmatuur välja turritab. Mitmed plokid on grafitiga märgistatud. Siin-seal hõljub makrofleksi tükke ja veepiiril konutab vana autorehv. Kõigest sellest meetrite kaugusel tantsivad luiged pulmatantsu. Masendav. Minu arvates oleks olukorda ka vähese kureerimisega võimalik tuntavalt meeldivamaks ja kutsuvamaks muuta. Nii lindudele kui ka (inim)loomadele.

Paljassaare hoiuala tipu juures on seda traumaarhitektuuri aga veelgi raskem taluda. Isegi kui mõttes on olnud teatava (kuigi ebameeldiva, siis ehk kohati vajaliku) pärandi säilitamine, jätavad purunenud ja sammaldunud silikaattellisest varemed rusuva mulje ning pärast paari korda pole ma soovinud sinna naasta. Mõistan, et lindude hoiuala seab teatavatele töödele piirangud, kuid usun, et kui laudtee ja linnuvaatlustorni ehitamisega on hakkama saadud, kannataks aegamööda likvideerida ka ajale ja keskkonnale jalgu jäänud mälumaastikud.

Edasi. Pikakari rand on olemas ja töökorras ning vaade Tallinnale laitmatu. Siiski tuksub kuklas teadmine, et siia jõudmine on jällegi odüsseia stiilis ettevõtmine. Näib, et kiired sulpsud lihtsalt pole Tallinna teema. Siiski annab lootust paari aasta eest piirkonda rajatud Paljassaare Rannakas – baar, kogukonnaala ja kohtumiskoht –, mis on toonud piirkonnas domineerivale düstoopilisele tööstusmaastikule vaheldust.

Hundipea uued tuuled ja põnevad naabrid

„No nüüd me oleme siis väga huvitavas kohas! Siin peaksid ju inimesed juba sees elama!“ pahandas Kreisiraadio sketšis intervjueerija Raul-Jaak-Ervin Üks-Jalgväravaga, ebamäärased ehitusprojektid taustal. Hundipea puhul on olukord ehk lootustandvam. Paljassaare tööstusmaastikule kerkib terviklik, kättesaadav ja kliimaneutraalne Hundipea linnaosa! – hõikab arenduse veebisait.⁴ Iga minusuguse hipi heleroosa unistus. Kas see lubadus ka paika peab? Erinevalt Bekkeri kandist on tegu pealtnäha kogukondliku projektiga, kus mõeldud on igati terviklikule lahendusele, mis lähtub tänapäevase ja tiheda linna vajadustest ning kliimaeesmärkidest. Piirkond on plaanis merele avada kolmekilomeetrise promenaadiga ja lõplikult aastaks 2045 peaks käidav olema kogu pisikese lahesopi äärne ala põhjapoolsest Paljassaare kalatööstusest vanametalli vastuvõtupunkti ning Hundipea sadamani välja. Sellega likvideeritaks üks peamistest tööstuslikest piiretest linna ja mere vahel. On, mida oodata. Võib öelda, et see on käimasolevatest projektidest ehk ka kõige ambitsioonikam, kuid tooks aegamööda valmides ka kõige mõjukamaid tulemusi. Esialgu on mõju küll eeskätt emotsionaalne. Rõõmustab aga, et Markus Hääl, üks Hundipea asumi idee eestvedajatest on väljendanud selgelt ka ettekujutust, et mereäär ei tohiks olla ainult eliidi päralt ning asumit luues tegutsetakse ka selle nimel, et ala tervitaks kõigis varandusliku spektri osades asuvaid inimesi.⁵

Enne Noblessnerisse jõudmist tuleb tunnistada julgeolekustruktuuride ehk Miinisadama kohalolu. Kui juba öelda, siis ideaalis on ka merega seotud sõjaliseks väljaõppeks võimalik leida koht kesklinnast kaugemal, kuna okastraadiga piiratud ning range valve all alad pole elanikes kunagi sooje tundeid tekitanud. Ega keegi ka seal tegutsejatest liiga palju võõrast rahvast enda juurde oota. Asuks sadam kaugemal, oleks hundid söönud ja lambad terved. Aga see, saan isegi aru, on rohkem klantspildimaterjal kui (vähemalt lähiajal) elluviidav plaan.

Noblessneri puhul on tegemist justkui pere pesamunaga: seal tehakse kõike hästi, võidetakse auhindu, pakutakse paljut ning kõik on pealekauba väga ilus. Aga hinges nagu kripeldab. Kripeldab see, et merele on linn avatud jällegi paksu rahakoti omanikule. Ma ütlen teile: iga kord, kui mere äärde ehitatakse kõigile avatud ja kaasava linnaruumi asemel jahisadam, sureb üks väike jääkaru. Tegelikult ilmselt rohkemgi. Ja nagu ütles Forrest Gump, et see on kõik, mis mul selle kohta öelda on. „That’s all I have to say about that.“

Noblessneri kõrval asuv lennusadama ala on üks vähestest, kus atmosfäär ka õhkama paneb, olgu siis paatide ja aluste väljanäituse või kõigile avatud talisupluskohaga. Siin käib samuti ala tihendamise nimel kibe töö ning Lennusadama ja Noblessneri vahele kerkib plaanitult Eesti kõrgeim puithoone, mis oma grandioossuselt meenutab juba La Grande Arche’i Pariisi La Défense’is ning mille suurimaks kasutajaks saab Eesti loodusmuuseum. Elu toob see alale kahtlemata.

Kesklinna killud

Veel enne kui jõuame magusama palani, nõuab tähelepanu ka juba pea kuue aasta eest Urmas Sõõrumaa kätesse läinud Patarei vangla kompleks ehk endine Peeter Suure merekindluse Kalaranna fort. See on enne Bekkeri ja Hundipea asumi valmimist ehk esimene nii mastaapne arendus Tallinna kesklinna rannajoonel (loen tunnetusliku läheduse poolest kõike alates Lennusadamast kesklinna alla kuuluvaks, mis sest, et ametlikult algab Kesklinna linnaosa alles linnahalli idapoolsest küljest). Kui uskuda, et kavandites kirjas olev ka reaalsuseks saab, siis on Hayashi-Grossschmidt Arhitektuuri loodud plaanides ette nähtud 310 meetri pikkune rannapromenaad, mis ühendab Noblessneri Kalarannaga.⁶ 2020. aastal avaldatud võidukavandilt nähtub ka plaan liigendada mereäärne promenaad veeni laskuvaks trepistikuks ehk plaanis on maa veega lõimida. Kui kavandatav teoks saaks, oleks see esimene arvestatav ja ajaliselt lähim samm Tallinna kui merelinna potentsiaali realiseerimises.

Nüüd aga kirss tordil. Kalarand, linnahalli ümbrus ning Tallinna sadam. Esiteks peab mainima, et kõik need asuvad kas täielikult või osaliselt aladel, mida 1916. aasta Tallinna kaardil veel ei olnud. Seega kogu hilisem nn maismaa on rajatud sinna viimase sajandi jooksul. Tallinn pole avanenud merele, ometi on merelt omajagu lõivu võetud. Oleks aeg ka midagi tagasi anda. Seda on Kalaranna kvartaliga esmajoones üritatud ning uhke uusarenduse kõrvale on linnaaktivistide eestvedamisel rajatud meeldiv ala nii lesimiseks, võrkpalli tagumiseks kui ka suplemiseks, lastele jagub turnimiseks atribuutikat ning lemmikloomadele ruumi. Kaheksa- kuni kaheksakümneaastased kiidavad. Eriti meeldiv on ka Kalamaja elanike välja võideldud otsus jätta alles enam-vähem loomulik rannaala ja lauge kallas, mida nüüd mõnuga kasutatakse. Kõik see kokku on näide sellest, kuidas Tallinn võiks rannajoone kujundamisse suhtuda: tee nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik.

Heites pilgu Kalarannast linnahalli poole, pole vaade kiita. Elo Kiivet on 2017. aastal öelnud, et kogu iseseisvusaja väldanud peataolek on jätnud kesklinna mereääre kummaliseks iseloomutuks ja segasevõitu kõnnumaaks.⁷ Tõsiasi, et see kõnnumaa nii ühel kui teisel pool linnahalli ka kaheksa aastat hiljem täpselt samas mahus figureerib, on tõesti piinlik. Üldiselt pole ma kunagi aru saanud liigsest piinlikkuse tundmisest välismaalaste ees, kui lüüakse häbelikult käsi kokku ja pobisetakse, et oi, mis meil siin … Aga seda trööstitut tühermaad, mis laiutab Paksust Margareetast linnulennult kolmesaja meetri kaugusel, ei saa nimetada muuks kui pommiauguks. Ja piinlik on küll. Ja masendav ka. Jälle. Aga nüüd trummipõrin …

Linnahall kui sild

Linnahall. Hoone, millest Tallinna linnaruumi aruteludes üle ega ümber ei saa. 1980. aastal valminud V. I. Lenini nimeline Kultuuri- ja Spordipalee pidi koos Viru hotelli juurest alguse saava rohealaga olema kesklinna ja mere vaheliseks ühenduseks. Sillaks. See tähendab, et pea kümnendi jooksul (1975–1984) oli plaanis Rotermanni ja Roseni tehasehooned Mere puiestee ääres lammutada ning asemele rajada Viru hotelli esifassaadi laiune jalakäijate bulvar kuni mereni.⁸ Mõtteliseks see telg aga jäigi. Vist õnneks. Aga iva selles asjas ju on. Sellest ka järgnevalt.

Amortiseerunud linnahall on praegu endiselt vist ainus objekt/ruumilahendus/hoone, mis linna tõepoolest ka merega ühendab. Siin ei ole kõrvutus Oslo ooperimajaga enam naljaga pooleks, sest olemuselt on mõlemad hooned ju planeeritud samu eesmärke silmas pidades: siduda maismaa merega, nii et inimesele jääb võimalus hoonest (kõige paremas mõttes) üle jalutada, misläbi tekib tal hoopis uus ruumitunnetus. Ühele neist sai lihtsalt saatuseks jääda valele poole eesriiet.

Ja olgu see linnahall täis igat sorti isehakkajate kunsti, ümbritsegu teda traataiad või olgu ta kas või eluohtlik, linlasi jagub sinna igal ajahetkel. Ja kui eriti selget tõestust tahta, tuleb vaid soojal suveõhtul hoone katusele kiigata. Milline elu seal käib! Noored, vanad, turistid, kohalikud – kõik on tulnud, et seal lihtsalt olla. Ja see peaks linnaisadele nii mõndagi ütlema. Tunnistan ka, et nii minu kui mu tutvusringkonna jaoks ongi linnahall ja selle ümbrus üks vähestest kohtadest, kus me tallinlasena merega kohtume, kus me saame tal käest kinni võtta. Me ei taha minna kaugetele randadele, me ei taha, et meid ümbritseksid kortermajad, mille juures on veidi promenaadi, me ei taha, et meri jääks kusagilt kailt vaadates puutumatuks ja võõraks. Me tahame olla mere ääres, tema lähedal ja temaga koos. Me tahame koos kaaslinlastega nautida seda merd, mis meile siin Maarjamaal antud on. Võimaldage seda!

Iva juurde. 2023. aastal valmis Tallinna merevisioon.⁹ See lubab nii Eesti kaasaegse kunsti muuseumi hoone taha jääva ala kui ka Logi sauna ümbruse hoonestada ning tihendada. Muuta selle üldkasutatavaks, nüüdisaegseks, parkidega lõimitud ühenduseks mere ja linna vahel. Viis kesklinna tänavat pikeneks mereni, juurde rajataks neli uut parki. Mere puiestee saaks uue ruumijaotuse, bastionaalvöönd küündiks mereni. Linnahall on selle visiooni järgi plaanis rekonstrueerida või asendada uue hoonega. Endine linnapea on öelnud, et „tulevikus saab jalutada katkematult promenaadil Piritalt Paljassaareni“.¹⁰

Ootan.

Kokkuvõte

Kõnnin mere ääres. Ühel pool kriiskavad kajakad, suplevad luiged ning vesi sillerdab päikese käes. Pööran pead ja näen merevaadet nautivaid isasid-emasid, suplevaid lapsi ning rannas peesitavaid vanavanemaid. Neil on hea. See on Tallinn. Õige pea.

PS. Kui arvate, et unustasin Reidi tee serva, siis katsuge nautida merd, kui neljal sõidurajal tuhisevad autod kümne meetri kauguselt mööda. Not cool.