On keeruline leida teemat, mille kajastamisel oleks Eesti meedia nii põhjalikult läbi kukkunud, nagu see on Iisraeli sõjakäiguga Gazas.

Kõigepealt meenutuseks mõned tõsiasjad. Rahvusvahelise õiguse seisu­kohalt on Iisrael 1967. aastast saadik okupeerinud Jordani jõe Läänekallast ja Gaza sektorit. Okupeeriva jõuna on Iisraelil terve rida kohustusi. Nende hulka kuuluvad keeld tsiviilisikuid kollektiivselt karistada, keeld okupeeritud territooriumidele oma tsiviliste asustada ja kohustus tagada okupeeritud aladel elutähtsad teenused, toit ja humanitaarabi. Üha rohkem vaatlejaid on praeguseks tõdenud, et Iisrael mitte lihtsalt ei täida oma kohustusi, vaid terroriseerib tahtlikult ja planeeritult Gaza elanikkonda. Just neil päevil järeldasid ka B’tselem ja PHRI, kaks Iisraeli inimõiguste organisatsiooni, et Gazas toimuv on genotsiid.

Kui süüdistusi genotsiidis on ka kritiseeritud, siis seda, et Gazas valitseb praegu katastroofiline nälg ja humanitaarkriis, ei vaidlusta enam keegi. Gazas elab umbes kolmandiku võrra rohkem inimesi kui Eestis. Nälg ähvardab seal praegu kõiki. Üle 100 humanitaar­organisatsiooni, nende hulgas Oxfam, MSF, Save The Children jt, on jõudnud järeldusele, et Gaza elanikkonna näljutamine on Iisraeli teadlik poliitika.

Teisipäeva õhtul oli Gaza kriis esileheuudis näiteks BBCs, Le Monde’is, New York Timesis, Svenska Dagbladetis ja Frankfurter Allgemeine Zeitungis. ERRi esilehelt leidis ühe uudise eksitava pealkirjaga „Iisraeli juhtide sõnul ei ole Gazas näljahäda“. Maria-Ann Rohemäe hästi koostatud uudise sisu andis küll mõista, et peale Iisraeli juhtide ei nõustu selle väitega keegi. Delfi esilehel Gaza kohta uudiseid ei olnud. Postimehe esiküljelt võis leida pika kerimise peale loo Iisraeli välisministrist, kes „sarjas rahvusvahelist survet Gaza sõja lõpetamiseks“.

Küll aga leidis Delfi hiljuti 14 000 tähemärki selleks, et uurida küsimust „Kas Tallinna ülikooli õppejõud kutsus üles saatkondi maha põletama?“. Tüüpiline klikipealkiri – hoolimata sellest, et kuu aja eest avaldas Delfi eetika­koodeksi, lubades vältida pealkirju, kus jäetakse „mitmemõtteline mulje sellest, millest artikkel räägib“. Artikli sisus selgub, et ega ei kutsunud küll. Õppejõud pidas kõne, misjuures rõhutas, et kõneleb teadlikult provokatiivselt, ei kutsu kedagi üles vägivallale, ning rääkis tõepoolest juhtumist Jugoslaavias, kui poliitilisele vägivallale vastati saatkonna süütamisega. Õppejõu kõne mõte oli rõhutada, et ka palju repressiivsemas ühiskonnas oli võimalik jõuliselt protestida ebaõigluse vastu, mida pandi toime dekoloniseeruvas maailmas. Üleskutset vägivallale pole sellest kõnest ega kontekstist (arutlusringis räägitu) võimalik heas usus välja lugeda. Ka ajakirjanik tunnistab seda, ent nendib siiski, et „selline retoorika võib tekitada kuulajates mulje, et poliitiline vägivald on õigustatud või vähemalt mõistetav“.

Kui intellektuaalide jutt, mis võib jätta kellelegi mingi mulje, on niivõrd oluline, et väärib mitme lehekülje pikkust käsitlust Eesti suurimas uudisteportaalis, siis mida väärib olukord, kus ÜRO, Oxfam, B’Tselem, PHRI jpt kinnitavad, et poliitilist vägivalda kasutatakse süstemaatiliselt 2,1 miljoni inimese vastu? Ei mingit „muljet“ ega „võimalikkust“, vaid reaalsus, nüüd ja praegu, meie kõigi silme all. Delfi vastus on nähtavasti „ei suurt midagi“.

Kogu Gaza sõja vältel on Eesti meedias kulutatud kordades rohkem tinti sõja vastu protesteerivate teadlaste peedistamisele – lisaks Delfi artiklis mainitud õppejõule on meediale eriti hambusse jäänud dr. Birgit Poopuu – kui Gazas rohujuure tasandil toimuvale, Lähis-Ida kriisi kontekstualiseerimisele, ajaloolise tausta avamisele, rahvusvahelise õiguse selgitamisele või üldse millelegi, mis võiks kvalifitseeruda „tõese, ausa ja igakülgse infona ühiskonnas toimuva kohta“. On olnud üksikuid erandeid, aga üldpilt on selline. See on tähtis, mitte lihtsalt seepärast, et rahvusvaheline õigus on väikeriigi tuumarelv. Kui Eesti osalusel ignoreeritakse seda täna Palestiina puhul, siis võidakse seda homme teha ka Eesti puhul. See on tähtis eeskätt seetõttu, et 2,1 miljoni inimese tahtlik näljutamine on tsivilisatsiooni fundamentaalne läbikukkumine. Ka meie jaoks.

Kui ajakirjandus ei suuda seda küsimust isegi tõstatada, analüüsimisest rääkimata – mis kasu siis temast üldse on?