Märgalasid on kasutatud kaitse-eesmärkidel ning hiljutised näited maailmast pakuvad väärtuslikke õppetunde nende püsitähtsusest, seda nii militaarsest kui ökoloogilisest perspektiivist. Kas sellest saab järgmine suur ruumiloome visiooni­programm?

Alates Vene-Ukraina sõja esimestest kuudest on aeg-ajalt tulnud uudiseid, kuidas maastik on sõja kulgu muutnud, olgu selleks kas tahtlikult põhjustatud üleujutused või looduslikud takistused jõgede ja märgaladena, mis teevad raske­tehnikale maastiku läbimatuks. Sõja esimestel nädalatel lõhkusid ukrainlased Irpini nõukogudeaegse tammi, mis võis mõningatel hinnangutel hiiglaslike üleujutustega päästa Kiievi vallutamisest. Nova Kahhovka tammi õhkimist venelaste poolt peetakse küll terroriaktiks, kuid hiljem hakkasid ilmuma lood sellest, kuidas loomulikus olekus jõgi mõjub keskkonnale hoopis paremini – taastunud olid mitmed jõeluhad ja luhametsad.¹

Maastiku, iseäranis märgalade kasutamine on olnud kaitsestrateegiate osa, olgu selleks germaani hõimude maastikule toetunud roomlastevastane taktika, Prõpjatsi sood, mis Poolat Venemaast eraldavad ja olid mõlemas maailmasõjas hõlmatud kaitsetegevusse, või näiteks ka Hollandi Waterlinie, XVII sajandil loodud üleujutatav maastikusüsteem, mille eesmärk oli muuta piirkond sissetungijale läbimatuks ning suunata ta sinna, kuhu kaitsjal vaja.

Kuivendamise peatamine

Arvamusfestivali keskkonna ja riigikaitse paneelis toimunud kollektiivse ajutolmlemise tulemusel jõudsid osalejad, sh ruumiloome ja kaitse valdkonna esindajad, ühiselt tõdemusele, et märg­alade rajamisega oleks võimalik ühendada riigi ja looduskaitse funktsioonid. Sellise ideeni on viimaste sõja-aastate jooksul jõudnud vahest nii mõnigi uudiseid jälginud maastike iseärasusi tundev ja sõjaajalooga kursis olija, kuid rõõm on olnud viimastel päevadel lugeda, et teema on juba jõudnud ka Politico veergudele² ning Tartu ülikooli taastamis­ökoloogia professor Aveliina Helmi eestvedamisel veel mitme Lääne-Euroopa väljaande veergudele.

Poolas ja Soomes on juba jõutud teadlaste ning kaitse- ja keskkonnaministeeriumide tasandi koostööni ning huvitav on tõdeda, et just kaitseministeerium nõuab idapiirile märgalade taastamist nii suures ulatuses kui võimalik. Baltimaades on seni ainsana näidanud teoreetilist huvi selle teema vastu Leedu. Kui vaatame Eesti kaarti, siis on märgalade paiknemine meile soodne, arvestades, et märgalad on ka suurepärased süsiniku talletajad (mis kuivendamise tagajärjel vabanema hakkavad), seega võib julgelt liituda üleskutsetega peatada strateegilistes kohtades kuivendustööd ning protsess vastupidiseks pöörata.

Kas „Hea avaliku ruumi“ programmi järglane?

Hiljuti lõppenud EV100 programmi „Hea avalik ruum“ järel ning ärevas julgeoleku olukorras kerkib paratamatult küsimus, kas Eesti järgmine ruumiloome suurprogramm ei peaks pöörama pilgu maastikele, mis täidaksid samal ajal ka kaitse-eesmärki? Kas panna ruumiloojate, ökoloogide ja inseneride kontseptsioonid teenima riigi- ja looduskaitse eesmärke? Viimaste kriiside tõttu on rohepööre kaotanud igasuguse auru, samal ajal kui elurikkuse kadu ja keskkonna halvenemine jätkub samas tempos. Leedu käis hiljuti välja plaani rajada piirile ligi 50 kilomeetri pikkune eri tasanditega kaitsetsoon, Eesti plaanib rajada sadu betoonist minipunkreid. Eesti lahenduse puhul on võhiku esimene küsimus: huvitav, mitu tundi need punkrid hiiglasliku purustusjõuga liugpommide ja täppisdroonide ajastul meile juurde annaksid? … Minu arvates täidaksid paremini peidetud kaitserajatised sümbioosis kujundatud maastikega oma eesmärki edukamalt ning oleksid suurema keskkondliku kasuteguriga.

Millele peab mõtlema? Piirialadele mitmeastmelised märgaladega rohe­koridorid, kuhu on kujundatud kaitsele sobivad laskesuunad, kaitsjatele on ette nähtud droonide eest kaitsvad metsatukad või kiiresti paigaldatavad puulatvadele toetuvad metallvõrgust kaitse­kilbid, märgalasid läbivad sillad, mis on insener-tehniliselt ehitatud lühikese ajaga eemaldatavateks ja taastatavateks nende tavapärase õhkulaskmise ja taas ehitamise asemel jne. Need on vaid mõned uitmõtted, eks parimad lahendused saavadki sündida siis, kui (maastiku)arhitektid, maastikuökoloogid, insenerid ja kaitseeksperdid pead kokku panevad. Miks mitte häkatonide, maastiku­visiooni võistluste või mõne muu kiireid lahendusi ja palju ideid pakkuva formaadiga eksperdid kokku tuua.

Nagu on näidanud Koreasid eraldav demilitariseeritud tsoon,³ siis on piiratud inimtegevusega piiritsoonid ka miljonitest miinidest hoolimata ikka elurikkusele ohutumad kui alad, kus inimene tegutseb tavapärasel viisil. Piiratud inimtegevusega, kaitse-eesmärkidest lähtuva rohevõrgustiku loomine peaks lisaks elurikkusele elavdama ka loodusturismi ja pakkuma muid hüvesid, et piirkonnas kompenseerida majanduseesmärkideks kasutatava maahulga vähenemist.

Riigikaitse seisukohast on esmase prioriteetsusega Kirde- ja Kagu-Eesti piirialad, aga tegelikult on teema asjakohane igal asualal. Märgalade rajamisega edendatakse rohetaristut ning parandatakse elukeskkonda. Ühtlasi toimiksid need alad linna kaitsva käsnana, kuhu suurenevad sademehulgad – mis prognooside järgi suurenevad Eestis sajandi lõpuks ligi viiendiku võrra – suunata saaks. Inspiratsiooniks võiks tutvuda ühe selles vallas tuntuima maastikuarhitekti Kongijan Yu kontseptsioonide „Käsnalinn“ ja „Ökoloogiline infrastruktuur“ ning nende raames loodud projektidega, mis on hea näide maastikukujundusest, kus on ühendatud kaitse üleujutuste eest ja elurikkuse edendamine, samuti pakub toodud näide inimestele ruumielamusi ja palju muid väärtusi.⁴ Eesti puhul saab sellesse lahendusse liita ka kaitsestrateegia.