Kuuekümnendate kuldne oreool valgustas ka Tallinnfilmile kuuluvat nukufilmi paviljoni Randvere teel. Eesti animatsioonijumalus Multipus1 jälgis oma objektiivisilmaga pingsalt, mis sünnib animatsioonilaual iseõppijatest režissööride ja nukujuhtide käe all. Seal tegutses Heino Pars, kelle juhtimisel ärkasid ellu eksperimentaalsed hullumeelsed imed.
Kuigi nõukoguliku plaanimajanduse tingimustes oli nukufilmide aastaplaan kindlalt paigas (üks režissöör lõpetas, teine kohe alustas), ei saanud sellest siiski konveierliini. Pars on öelnud, et pidev nuputamine oli talle tähtis. Mida keerulisem, seda põnevam. See hoidis vormis, ei lasknud tekkida stampidel.2 Tehniliste lahenduste otsingud, uute võimalustega katsetamine pole nukufilmis tänini lõppenud. Nukkudele elu sissepuhumise energia on jätkuvalt õhus.
Pars lavastas aastail 1962–1990 31 nukufilmi. See teeb rohkem kui film aastas ning suur osa tema filmidest on olnud tolleaegsetele lastele teejuhiks. Osalt tingis selle Moskva nõue, et kaks kolmandikku filmidest tuleb teha lastele, kuid vahest tähtsamgi oli, et lapse avatud pilguga Parsile meeldis teha filme noore kasvava vaataja jaoks.
Seame ennast mõnusalt diivanile, mina ja minu kümneaastane kaasteeline. Võtame ette mõned meile olulisemad Parsi nukufilmid, et heita pilk Eesti nukufilmi algusaegadele.
„Kaasas sul on kinomasin“
Heino Parsi debüüdina jõudis kinolinale „Väike motoroller“ (1962). Juba esimese filmi tegemisel liitusid Parsiga tulevased Eesti kultuuritipud: stsenaristina andis oma panuse Eno Raud ja filmimuusikadebüüdi tegi Arvo Pärt. Nukufilmi tolleaegne kohmakus mõjub südamlikuna ja laseb emotsioonidel läbi kinolina välja paista. Kurjus saab karistatud, rästik litsutakse lamedaks ja jahimehe püksitagumik lastakse auklikuks – headus pääseb võidule. Õpetlikust loost saab Parsi kaubamärk.
„Ei see mees karda nälga suurt, kes tunneb luigelille juurt“
Parsi kinomasin jätkab oma teed laste südametesse: ellu ärkab operaator Kõps, kes avab publikule looduse põnevad saladused. Ennekuulmatult viis Pars nukud kokku elusloodusega. Inimene astus kuule, nukk metsa. Pars, kellele meeldis juba lapsena olla nina vastu loodust ning näha ilu ja imesid väikestes detailides, tõi selle lummava pildi suurele ekraanile. Vaataja saab näha hingematvaid aegvõtteid, mis nõudsid tollase tehnika juures täielikku käsitööd.
Õpetlikud ja harivad seigad on pikitud kõrvuti humoorikate vahepaladega kokkupõrgetest murumunadega, marjade suurest riiust ja ründavatest sõnajalgadest. Mina naudin oma lapsepõlve tundmusi ja noor vaataja minu kõrval ahmib endasse kogu ekraanil toimuva. Pars leidis lavastajana lastele arusaadava keele ja tempo, et avada looduse põnevad toimemehhanismid. Tema loodusearmastus ja pildikeel sulanduvad tänuväärseks tervikuks. Tänu Parsi filmidele on mulle siiani selge, kuidas ära tunda mürgiseeni, milliseid marju korjata ja millistest juurtest putru keeta.
„See on reaktiivlennuk, aga mitte jalgratas“
Parsi filmide aluseks on mitmed tuntuks saanud lastelood. Kinolinale jõudsid nii Silvi Väljali „Jussikese seitse sõpra“ (1967), Elar Kuusi „Välek Vibulane“ (1980) ja muidugi Aino Perviku „Kunksmoor“ (1977). Kui vaadata filmide loomise juures tegutsenud kollektiive, on nimekiri tulvil Eesti kultuuriloo tähtedest. Võtame või viimase mainitud surematu „Kunksmoori“: Kunksmoorile on hääle andnud Ita Ever, kapten Trummi osas Eino Baskin, filmi kunstnik on Edgar Valter ning helilooja Uno Naissoo. Nukufilmis olid ajad, mis köitsid oma loomingulisuse ja vabadusega kõigi kunstide esindajaid: kaasa haarati kirjanikud ja heliloojad, kunstnikud ja näitlejad.
„Mina tantsin teid kõiki üle“
Harrastaja mesinikuna võttis Pars ette näidata mesitarru peidetud elu ka filmivaatajatele. „Meemeistrite linnas“ (1983) astus ta ette nii lavastaja kui ka stsenaristina. Enne, kui saan filmi käima panna, kuhjatakse mind üle küsimustega. Mitu päeva elab mesilane? Mitu grammi mett teeb üks mesilane elu jooksul? Mitu mesilast elab mesitarus? Ma ei ole ainus, kes on olnud lummatud võimalusest tutvuda meemeistrite selge keele ja struktuuri kaudu edasi antud salaeluga. Noore publiku esindaja minu kõrval on üksinda kodus olles filmi vaadanud lugematuid kordi ning puistab mulle fakte mesilaste elust ja tsiteerib vigurdajat Põnni. Lihtne ja selge nukulugu ei jää igavaks ja üksluiseks: kui amme elupäevad on loetud, paneme mõlemad silmad kinni ja kurbus valgub südamesse. Pars on näidanud oma animatantsuga meile kätte tee nii mesilaste ellu kui ka nukufilmi võlumaailma.
„Tulistan hoiatamata“
Tundub hullumeelne tuua elus putukad kaamera ette tuliste prožektorite alla, nukkude kõrvale. Eesti nukufilmis on katsetatud ja eksperimenteeritud selle sünnist peale. Alati on õhus kõigi muude küsimuste kõrval ka „kuidas?“. Kuid see ei ole olnud takistav, vaid hoopis edasiviiv, energiast pulbitsev jõud. Kui purjus putukatega ei saa, siis saab jahutatud putukatega33: kamp mitmejalgseid külmkappi ja sealt võtteplatsile. Nii sünnibki „Putukate suvemängud“ (1971), lõbus, energiline ja eksperimentaalne linateos, mis on oma pildikeeles ja looduse ilus nauditav. Reporter Sikitriki ei räägi täna üksinda, väikesel vaatajal mu kõrval on minulegi üllatuseks kogu filmi tekst peas.
Eksperimenteerida loodusega ja tõsta looduse poeetiline ilu kaadris fookusse, lummata lähivõtetega publikut, ei olnud Parsi ainus kadestamisväärt oskus. Tema emotsionaalne töö filmigrupiga, operaatori ja nukujuhtidega on lasknud kogu nukuanimatsiooni poeesial peegelduda läbi ekraani – vaataja näeb transis meeskonnatööd ja ühist tunnetust.
„Pane pidurit! Meil ei ole ju pidurit“
Ei pannud Pars pidurit. Ei piirdunud putukate jahutamise ja jooksutamisega. Tuli minna kaameraga eluohtlikku veealusesse maailma. 1973. aastal valmis Vladivostoki merepõhjas „Veealused“.
Kui enamasti jääb vaataja loodusdokumentaali puhul pelgalt vaatleja ja imetleja rolli, siis Parsi tegelaskujud annavad võimaluse olla osa sündmuste ahelast. Väike soe lapsekäsi võtab mul käest kinni ja loodame, et meie auto ikkagi vett peab. Vaatame mere elu ja ilu läbi veepõhja vajunud auto esiklaasi. „Teised on hädas, aga tema närib silku,“ pahandab Ervin Abeli häälega merisiilik isepäise krabiga.
Pidureid meil polnud, aga vaata, kui hästi vett pidas. Eksperimentaalne katsetus vee all ja filmimeeskonna loominguline sünergia on lasknud looduse müstilise ilu läbi kaadrite lendu.
Uuemal ajal on filmid üpris kergesti kättesaadavad ning noor vaataja saab heita pilgu eelmise sajandi keskpaika ja tunnetada, mõelda, kas tollane hingestatud elu tänapäeva kiirendatud maailmas veel kõnetab. Ma ei saa rääkida muidugi kõigi tänapäeva noorte vaatajate eest, aga ma lükkaksin küll ümber Parsi kartuse, et uue aja lapsed tema aeglasi teoseid vaadata ei soovi. Minu kõrval igatahes on küll üks tegelane, kes siiralt naudib Parsi loomingut, tollase nukufilmi suurepärast käsitööd ja tervikut, mille lavastaja on hingama pannud.
„Lendamine keelatud. Disklahv“
Oma südamlike ja sisult suurte filmidega ei pääsenud Parsi filmid võimukoridoridest läbi ja tema teosed ei linastunud rahvusvahelistel festivalidel. 1972. aastal valminud „Nael“, mis kõneleb oma eksperimentaalsuses inimtunnetest ja -loomusest elutute naelte kaudu, on Eesti nukufilmi tipus tänapäevani. Pars lõi oma meisterlikud teosed ajal, mil KGB koostas toimikuid ja Moskva jagas filmirullide täitmiseks lube. Pars oli iseõppija ja katsetaja suletud ühiskonnas, kus tal oli võimalus siiski pista nina loodusesse ja jagada vaatajaga seda suurt ilu ja müstikat, mida pakuvad väikesed imed meie ümber.
Praegu on Eesti tugeva autorianimatsiooni riik. Selle fenomeni üks nurgakive on aga just omanäoline filmilavastaja Heino Pars, kelle meeskonna tehnilised katsetused on kogu tulevase Eesti nukufilmi kasvulava. Kuigi tänapäevaks on režissööri kui autori töö sisu mõneti muutunud, kumab filmidest siiani tollast poeesiapüüdlust ja eksperimenteerimisiha.
Tsitaadid Heino Parsi filmidest: „Mängida peab ikka oskama“ („Kunksmoor ja kapten Trumm“, 1978), „Kaasas sul on kinomasin“ („Väike motoroller“, 1962), „Ei see mees karda nälga suurt, kes tunneb luigelille juurt“ („Operaator Kõps üksikul saarel“, 1966), „See on reaktiivlennuk, aga mitte jalgratas“ („Kunksmoor ja kapten Trumm“, 1978), „Mina tantsin teid kõiki üle“ („Meemeistrite linn“, 1983), „Tulistan hoiatamata“ („Putukate suvemängud“, 1971), „Pane pidurit! Meil ei ole ju pidurit“ („Veealused“, 1973), „Lendamine keelatud. Disklahv“ („Putukate suvemängud“, 1971).
1 Heino Parsi ja kunstnik Georgi Štšukini 1970. aastatel valmistatud puuslik-animajumal, kelle auks Nukufilmi stuudios tänini iga filmi esimesel võttepäeval küünal süüdatakse.
2 „Aja meistrid“, Mait Laas, 2008.
3 Pars on intervjuudes rääkinud, et putukate kaamera ees kasutamiseks uimastas ta nad algul eetriga, aga purju jäänud putukad ei käitunud oodatud viisil. Siis pandi nad külma ja jahedusest uimaseid putukaid õnnestuski filmida.
