Vahest pole patt öelda, et Maile Grünberg (24. II 1942 – 16. V 2025) oli paljude eestlaste jaoks ainus sisearhitekt, keda teati. Tuleb tõdeda, et see pole tingitud mitte ainuüksi õnnestunud loomingust, vaid ka pidevalt pildil olemisest. Maile taipas olla meediale avatud, provokatiivne ning väljanägemiselt ka ise omamoodi kunstiteos. Samal ajal ei olnud see väljakutsuv olek mingilgi viisil anekdootlik, vaid Grünberg jagas avalikkusega oma nakatavat rõõmu, särtsu ja tuld. Ta ei häbenenud olla tähelepanu keskmes, pigem nautis seda. Mailet armastati ka tema avameelsuse ja rahvalikult lustliku kõnepruugi pärast. Ta ei keerutanud, ei edvistanud kadakasakslike kontseptsioonidega, vaid ütles, nagu asjad on. Eelkõige väljendas ta end meeldesööbival viisil oma töö kaudu. Nii pole ime, et viis aastat tagasi pälvis Grünberg kui „särav loojanatuur, kes on kujundanud Eesti ruumikultuuri pool sajandit“ kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia.

Tervise tõttu oli ta siiski juba mitmendat aastat taamal. Ent ilusaks lõppakordiks jäi 2023. aasta retrospektiivne näitus Tallinnas Pärnu maanteel Urla majas olevas 2002. aastal asutatud disaini- ja arhitektuurigaleriis, kus Maile ise tegutses aastaid missioonitundliku, eelkõige eesti disaini esile tõsta tahtva galeristina. Appi tulid kuraatorina tema ihukriitik Harry Liivrand ning kujundajana kolleegist tütar Eliina Grünberg. Seal tutvustati klassiku loomeparemikku ning viimaseid töid. Näiteks vineerist kiikhobust Klaara (2015). See jätkas Grünbergi südamel olnud vineerist eesti disaini, täpsemalt, maailmaklassi Lutheri vineeri- ja mööblivabrikust alguse saanud materjalist võrsunud uuendust (nagu kujukalt on väljendunud professor Jüri Kermik). Nimelt töötas viljakas autor Lutheri vabriku nõukogudeaegse järglase TVMK erastanud Marlekoris peadisainerina. „Grünberg on Marlekori baasil proovinud halli keskpärasust ilmestada, aga ostja küsib endiselt valget või äärmisel juhul musta kappi, millega kodu sisustada. Kardetakse julgemaid ideid,“ iseloomustas kliente 1996. aastal Äripäevas ettevõtja August Kull. Grünbergi puhul tõusevad esile tõsteauguga vineertoolid Stak (2001), usjalt vooklevad vineerriiulid, art déco laadis mööbel. Pärast tsaariaegsetele traditsioonidele osati toetunud firma hävingut püüdis Grünberg ka ise ettevõtjaid vineermööblit tootma ärgitada, pakkudes omalt poolt võimalikke disainilahendusi, ent enamik plaane siiski soikus. See on hea näide, kuidas patriotism võib tähendada ka professionaalse ning rahvusvahelise kujunduse nõutamist.

Enne vineeri juurde pöördumist oli Grünberg töötanud suurtootmises varemgi. Nimelt kavandas ta 1966–1975 mööblit Standardis. Eriti tuntuks sai koos Juta Lemberiga disainitud toru­raamiga laudade ja lopsakate moodul­istmete komplekt.

Ajalukku jääb ta siiski erilahendustega. 1970. aastatel oli ta üks esimesi, kes viljeles popstiili. Ta kavandas vastukaaluks domineerivate meessoost sise­arhitektide ühelaadilisele raske­pärasele modernismile ning Nõukogude aja trööstitule olmele sarnaselt Juta Lemberi ja Helle Gansiga interjööre ning mööblit, mis olid julged, ebatavalised, noorte­päraselt värsked. Näiteks disainis eksperimentaalse näitusele „Ruum ja vorm“ esitamiseks uskumatu kressiõit meenutava istme (1972), mis oli plastivalu võimaluste puudumise tõttu tehtud oranžiks värvitud vahtplastist. Restaureeritult näidatakse seda erandlikku tugitooli nüüd tarbe­kunsti- ja disainimuuseumis.

Erilist vitaalsust, laia joont, uljust katsetada, mängida värvide ja vormidega, ent oskust siiski vallata kompositsioonilist tervikut oli võimalik nautida paljudes sisearhitektuuri lahendustes. Näiteks tutvustatakse praegu arhitektuurimuuseumi olümpiaurbanismi väljapanekul pildiliselt, hiidpikkade jooniste ning maketina 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregatiks ehitatud Tallinna lennujaama uut, arhitekt Mihhail Piskovi projekteeritud, stiliseeritud rehielamut meenutavat reisiterminali. Sellele tegi Grünberg erakordselt särtsaka interjööri. Eriti uhke oli hiiglaslik säravpunase raamistusega infotabloo, millega haakusid punased infoletid. Kergelt popihõngulist modernset ootesaali täitis madal-matsakas tume nahkmööbel. Sellise ekspressiivsusega vastas Grünberg tollases piiritletud halluses valitsenud vabaduse ning läänelikkuse igatsusele. „Mina kasutasin värve, kui teised ei julgenud üldse hingata, kõik ruumid olid valged või hallid,“ on ta ise öelnud.

Sama kõikehaarav ja eelkõige värvidele üles ehitatud oli Tallinnas Vabaduse väljaku ääres olnud pargipinkidega ergavpunane baar Corrida (1992), millel oli liiderlikuvõitu või suisa seksitööga flirtiv kujundus.

Grünberg on ikka olnud uhkelt ajalik, saades aru, et sisearhitektilt soovitaksegi midagi aktuaalset, trendikat, originaalset, meeldejäävat. Nii oli ta 1980. aastatel pärandit tõlgendava postmodernismi eestkõnelejaid. Eriti köitis teda glamuurne art déco, millest võrsus Tallinnas Ülle Rajasalu šikkide daamikujudega ehitud Toome kohvik (1987) ja sellest omakorda C’est La Vie (2007). Sarnaste inspiratsiooniallikatega, keskmisest temperamentsem oli ka triibuliste seinte ja metallpuudega Tallinna kohvik Pärl (1992).

Mõned Grünbergi projektid on kui isepärased artistlikud mõttemängud, mis leidsid väljundi nii näituste kujundustes kui ka esemetes, millel polegi otsest taotlust olla praktiline – nii on ta teinud metallist valgusti-istme (1977) ning Barcelona arhitektuuri tõlgendava baldahhiinvoodi (1999).

Seda lennukust arvestades pole ime, et Maile ja aastate jooksul aina enam ka Eliina Grünbergi nägu firma töölauale jõudsid arvukad tööd, kus igatseti mahlakust ning fantaasiat. Nende objektide seas on näiteks mitu kauplust, Miiamilla lastemuuseum (2009), Neitsitorn (2013), Tartu Tamme gümnaasium (2015), Nukuteater (2016, nüüd Noorsooteater). Meelde on jäänud Maile arusaam, et Neitsitornis tuleb interpreteerida keskaja värvikust, mitte minna kaasa stereotüüpidega, et kõik vanalinnas peab olema pruun, rohmakas ja pime. Ajalugu, aga ka futurismi ja stiilipuhtust lembides jäi talle võõraks kakofooniline kompott – shabby chic, taaskasutajate, ja eriti euroalustest isetegijate, maailm.

Kuigi valdav osa sisearhitektuurist on kaduv – püsib kümmekond, õnnelikul juhul paarkümmend aastat ning haruharva sajandi –, pole Grünbergi jäljed veel meie ümbert kuhugi kadunud. Mõne kodus on tema laud, tool või suisa sektsioonkapp, teine satub teatrisse, kooli või külastab muuseume, kus vähemalt tükike lemmikautori loomingust austusega on välja pandud. Et aga Grünbergi loodud lahendused olid kõike muud kui neutraalsed ning läbipaistvad mittekohad, vaid on ikka olnud peatuma ja imetlema kutsuvad, siis pole ka hävinud interjööridki igaveseks kadunud, sest need säilivad meie mälestustes.