Ameerika poliitika hingab 2026. aasta vahevalimiste rütmis. Praegu on vabariiklastel ülekaal nii kongressi esindajatekojas kui ka senatis,2 kuid vahevalimistel otsustatakse, kas see seis jääb püsima või kaldub kaalukauss ühes või teises kojas demokraatide kasuks. Veidi kaugemal kumavad ka presidendivalimised ja nendegi käik sõltub paljuski edust vahevalimistel. Vahevalimistega seoses on juba kostnud demokraatide paanilisi hääli, et kui nad ei suuda võita ülekaalu vähemasti esindajatekojas, siis on USAs ohus kogu liberaalse demokraatia tulevik.
Võimule tulnud, alustas USA president Donald Trump kohe intensiivset tegevust, et vabariiklaste võimu kindlustada. Ta allkirjastas suure hulga korraldusi, mille eesmärk on föderaalvalitsus ümber kujundada ja võidelda ebaseadusliku immigratsiooniga. Ta on alustanud ristisõda teda süüdistanud õigusemõistjate vastu ja saatnud sõjaväe Ameerika linnade tänavale korda looma. Ka üritavad vabariiklased muuta valimisringkondade piire, et tagada kongressis vabariiklaste ülekaal. Sellele on demokraadid vastanud omapoolsete sammudega. Näiteks lahkusid Texase esindajatekoja demokraadid osariigist, et kongressi ringkondade ümberjoonistamist takistada. Seepeale nõudsid vabariiklased, et demokraate peab saatma ööpäevaringne politseieskort vältimaks nende lahkumist ja esindajatekoja hääletuse nurjamist.
Trump on alustanud tollisõda kogu maailma vastu ja provotseerinud põhiseaduslikku korda sellega, et pole välistanud presidendiks kandideerimist ka kolmandat korda. Põhiseaduse muutmiseks tuleks vabariiklastel saavutada kongressi mõlemas kojas kahekolmandikuline enamus, mis on aga enam kui ebatõenäoline. Kuid ilmselt polegi see kõige tähtsam, ennekõike peaks Trumpi ähvardus veel kord kandideerida näitama tema erakordset vitaalsust, mille aeg-ajalt esile kerkivad spekulatsioonid tema logiseva tervise kohta on kahtluse alla pannud. Nii on hakatud Trumpist rääkima ka kui diktaatorist ja nähtud temas ohtu demokraatiale. Trump on need väited tagasi lükanud, öeldes, et kuigi on neid, kes näevad temas diktaatorit ja paljudele diktaatorid võib-olla meeldivad, siis tema ei ole diktaator ja temale diktaatorid ei meeldi.3
Kuhu on kadunud demokraatide juhid?
Vastukaaluks vabariiklaste intensiivsele tegutsemisele on küsitud, kuhu on kadunud USA demokraadid. Miks nende hääl ei kosta? Kus on demokraatide liidrid? Liidreid siiski on, kuid nende kasvamine võtab aega, sest see, kes pürgib liidriks, peaks saavutama piisava toetuse ka selleks, et kandideerida USA presidendiks 2028. aasta valimistel. Paljugi sõltub taas 2026. aasta vahevalimistest ja potentsiaalsete presidendikandidaatide edust neil.
On pakutud, et tulevane demokraatide presidendikandidaat, kes suudab Trumpile vastu seista, peaks olema valge mees, sest naistega, Hillary Clintoni ja Kamala Harrisega, on demokraadid kaks korda alt läinud. Mida Harris ise otsustab teha, sellest pole ta teada andnud, kuid demokraatide hulgas populaarse poliitikuna on tal võimalus kahtlemata taas kandideerida.
Üks valgetest meestest, kellest demokraatide võimaliku presidendikandidaadina räägitakse, on California kuberner Gavin Newsom, kellest on kujunenud Trumpi teravamaid kriitikuid ja kes algatas ka kohtuvaidluse Trumpi administratsiooni vastu seoses sõjaväe paigutamisega 2025. aasta juunis Los Angelese tänavatele. Kõneainet võimaliku presidendikandidaadina on pakkunud samuti Illinoisi demokraadist kuberner Jay Robert Pritzker (J. B. Pritzker), kes on samuti nagu Newsom vastu seisnud Trumpi kavatsusele saata föderaalväed Chicagosse ja süüdistanud teda demokraatia lämmatamises. Kõne all on olnud ka Pete Buttigieg, kes kandideeris demokraatide presidendikandidaadiks juba eelviimastel valimistel, kuid loobus Joe Bideni kasuks ja oli tema kabinetis transpordiminister. South Bendi populaarse linnapeana pälvis Buttigieg hüüdnime Mayor Pete ja on kahtlemata üks populaarsemaid tegelasi demokraatide hulgas.
Buttigieg on avalikult teada andnud, et ta on gei, mis võib aga kujuneda talle ka komistuskiviks. Võib arvata, et kultuslik ja ultraparempoolne MAGA vennaskond pistaks ta n-ö elusalt nahka. Valgete meeste ritta võib veel lisada Minnesota kuberneri Tim Waltzi, kes oli Kamala Harrise asepresidendikandidaat. Ent nimekiri demokraatide liidritest, kellest kõneldakse ja kes kõikvõimalikes gallupites esile kerkivad, on palju pikem ning kõik nad pole nahavärvilt valged ja mehed. Tasub siinjuures meenutada, et demokraatide üks populaarsemaid presidente oli Barack Obama, kes samuti pole valge mees. Nii ei ole põhjust asjadest ka ette rutata.
Demokraadid loevad päevi
Sellal kui vabariiklased pingutavad võimu säilitamise nimel, loevad demokraadid päevi, kui kaua veel kestab nähtus „Hirm. Trump Valges Majas“, nagu selle on oma raamatu pealkirjana seitse aastat tagasi sõnastanud Ameerika ajakirjanik Bob Woodward.4 Viimase väitel nimetas Trumpi esimese presidendiaja kaitseminister Jim Mattis teda meheks, kellel on viienda või kuuenda klassi õpilase mõistus, kuna väidetavalt väljendanud Trump julgeolekunõukogu koosolekul oma arusaamatust, mis asja küll USA ajab Korea poolsaarel. Maja personaliülem John Kelly nimetanud teda koguni idioodiks. Mõlemad eitasid pärast raamatu ilmumist, et on midagi niisugust öelnud.
Ent need tsitaadid on raamatu arvustajad kõige sagedamini Woodwardi teosest välja noppinud ja neile viitavad demokraadid veel nüüdki meelsasti, kõneldes hirmuvalitsuse lõpust, milleni on jäänud rohkem kui tuhat kakssada päeva. MAGA vennaskonna vaates on asjad kindlasti vastupidi ja pigem võiksid nad peljata, et Trumpiga võib midagi juhtuda või ei pea tema tervis kogu presidendiaega vastu. On vähetõenäoline, et kui Trump pildilt kaoks, leidub tema järgijate hulgas keegi, kes suudab tema vennaskonna üle võtta. Tuulelipuna oma vaateid muutvas asepresident J. D. Vance’is seda potentsiaali ei nähta; asendilt teine mees, välisminister Marco Rubio, kes 2016. aasta valimistel kandideeris Trumpi kõrval samuti vabariiklaste presidendikandidaadiks ja paistis silma kriitikaga Trumpi vastu, pööraks ilmselt MAGA-le selja.
Tappev sisepoliitika
USA parempoolse organisatsiooni Turning Point liidri Charlie Kirki tapmine ja Trumpile tehtud atentaadikatse möödunud aasta juulis tema valimiskampaania üritusel osutavad, kui ahvatlev võib Ameerikas olla sel viisil lahendus leida. Ründe alla on langenud ka demokraadid ja see kõneleb olukorra üldisest pingestumisest. 14. juunil 2025 tapeti oma kodus Minnesota esindajatekoja demokraadist liige Melissa Hortman koos abikaasaga; Minnesota senaator John Hoffman ja ta naine said varasemas rünnakus samal päeval haavata.
Kirki tapja Tyler Robinson pole oma motiive paljastanud ja nii on seda otsitud tema romantilisest suhtest transsoolise (meessoost) toakaaslasega, kes on läbimas soovahetusoperatsiooni, ning padrunitele graveeritud sõnumitest „Hey fascist! Catch!“ („Hei, fašist! Püüa kinni!“) ja „Bella ciao“, mis viitab Teise maailmasõja aegsele Itaalia natsivastasele liikumisele, mille hümn see laul oli. Sellega on Robinson külge saanud ka fašismivastasuse ja vasakpoolsuse sildi. Samas on ta vanemad veendunud vabariiklased ja vähemasti tema päritolu ei anna põhjust süüdistada teda vasakpoolsuses.
Kõigile neile asjaoludele vaatamata on vabariiklased eesotsas Trumpi ja asepresident J. D. Vance’iga süüdistanud selles mõrvas just äärmusvasakpoolseid ja asunud survestama kõiki, kes väidavad midagi muud. Nii näiteks otsustas telekanal ABC poliitilise surve tõttu eemaldada eetrist telesaatejuhi Jimmy Kimmeli tema kommentaari pärast Charlie Kirki tapmise kohta. Nimelt ütles Kimmel, et MAGA jõuk üritab meeleheitlikult iseloomustada seda poissi, kes mõrvas Charlie Kirki, kellegi teisena kui ühena neist endist ja teeb kõik endast oleneva, et teenida selle pealt poliitilisi punkte.5
Nimelt levib ka teine teooria, et Kirki tapmise taga on hoopiski paremäärmuslased ja nende omavaheline rivaalitsemine, täpsemalt Nick Fuentese juhitud rassistlik, homofoobne ja juudivastane grupeering, mis on süüdistanud Turning Pointi ja selle liidrit Charlie Kirki liigses mõõdukuses ja algatanud tema vastu ka sotsiaalmeedia kampaaniaid. Muu hulgas osalesid Groypersi aktivistid 6. jaanuaril 2021 Trumpi üleskutsel Kapitooliumi rünnakus ja Trump võõrustas Fuentest 2022. aastal ka isiklikult oma Florida Mar-a-Lago villas.
Kuid nüüdseks on Fuentesest saanud Trumpi aktiivne vastane, mille põhjuseks on ennekõike see, et Trump on takistanud pedofiilias süüdistatud Jeffrey Epsteini toimikute ja selles väidetavalt sisalduvat Epsteini klientide nimekirja avalikustamist.
Kui senini köitis ameeriklaste tähelepanu teooria, mille kohaselt Epsteini väidetav enesetapp vanglas on lavastus ja ta kõrvaldati poliitilistel põhjustel, siis nüüd huvitab ameeriklasi kõige enam, kas Trump ikka saatis Epsteinile 50 aasta juubeliks selle kõlvatu, naise kontuuridega sünnipäevakaardi, millel Trumpi allkiri kujutab naise häbemekarvu. Trump ise eitab, et on kunagi niisuguse kirja saatnud ja midagi niisugust joonistanud. Ta isegi ei oskavat üldse joonistada.
See on kokkuvõttes kõik see, mis köidab iga päev Ameerika ajakirjanduse ja avalikkuse tähelepanu ega lase neil keskenduda hoopis olulisematele asjadele, nagu seda on maailma julgeolek ja käimas sõjad. Aga see on Ameerika ja selline on Ameerika valija, keda muu maailm ja välispoliitika väga ei huvita.
Ukraina küsimus
Enam kui pool aastat Trumpi võimulolekut näitab, et Vene-Ukraina sõja osas mingit selget poliitikat pole Trump suutnud või tahtnud sõja lõpetamiseks ajada ja on siiani pigem hämanud nii sanktsioonide kui ka Ukraina abistamise teemal. Nagu näha, on ta takerdunud ulmelisse soovmõtlemisse, et Venemaad on võimalik kaasata koos USAga Hiina-vastasesse koalitsiooni ja sellest lähtuvalt, nagu maakeeli öeldakse, hoidnud Venemaad nagu sitta pilpa peal, lükates lubatud sanktsioone pidevalt edasi. Nüüd on ta leidnud selleks uue võimaluse, nõudes, et kõik NATO riigid lõpetaksid Vene nafta ostmise ja kehtestaksid Hiinale 50–100protsendilised tollid, mille täitmise korral kehtestab ka USA omapoolsed sanktsioonid.
Esimese neist tingimustest, sh Vene gaasi ostu lõpetamise on Euroopa Liit plaaninud täita 2027. aasta lõpuks (see on tegelikult probleem vaid Ungarile ja Slovakkiale) ja LNG ostu Venemaalt sama aasta alguseks. NATO liikmetest ostab Vene naftat ka Türgi, kuid see on siin ilmselt kõrvaline asjaolu. Tollide kehtestamine Hiinale NATO riikide poolt (kellest 23 on ka Euroopa Liidu riigid) näib aga juba liigagi utoopiline ja sellega pole ka USA ise hakkama saanud, lükates tähtaegu selles osas kogu aeg edasi. Nii võib neid nõudmisi käsitleda taktikana, et sanktsioone Venemaale mitte kehtestada või lükata need kaugesse tulevikku. See on „hea käik“ ka sisepoliitilises mõttes, et säilitada oma nägu nende USA valijate ees, kelle arvates peaks USA Ukrainat rohkem toetama ja survestama Venemaad, mitte vastupidi. Eestit teadagi rõõmustab Trumpi lubadus, et Poolat ja Balti riike ta kaitseb.
Mõistmaks paremini Ukraina rolli praeguses julgeolekupildis, võib ajaloost paralleele tõmmata näiteks Viini piiramise ja Viini lahinguga 1683. aastal, kui otse Viini alt suudeti Osmani väed tagasi tõrjuda ja nende edasine pealetung Euroopale peatada, seda muu hulgas tänu Poola kuninga Jan III Sobieski abivägedele, kes Viinile kriitilisel hetkel appi saabusid. Selles üliolulises ajalooepisoodis täitis negatiivset rolli kuidagi tuttavlikult Ülem-Ungari valitseja Imre Thököly, Osmani vasallriigi juht, kes üritas Poolat rünnata sel ajal, kui Sobieski suundus Viini kaitsma. Tänu Leedu suurhetmanile Kazimierz Jan Sapiehale suudeti Thököly sissetung Poolasse peatada, kuid seetõttu jäid leedukad eemale Viini lahingust. On selge, et kui Viin oleks langenud, oleks olnud ohus kogu ülejäänud Euroopa.
Praegu seisab tsiviliseeritud Euroopa piiri peal Ukraina ja taas on see Poola, kellel on oluline osa, et see piir püsiks. Ukraina on sisuliselt üle võtnud selle rolli, mida kogu külma sõja vältel täitis USA. Nii ei peaks mitte Ukraina olema tänulik USA-le tolle antud abi eest, vaid USA peaks olema tänulik Ukrainale, et see on Euroopa kaitsmise enda peale võtnud, hoides sellega loodetavasti ära tulevased sõjad ja need ohvrid, mida USA-l tuleks neis sõdades tuua. Trump kas ei teadvusta või mõista hästi, et Ukraina kaotuse korral muutuks kogu maailma julgeolek ja vaevalt et Venemaa siis äkitselt läände pöörduks. Venemaa eesmärk on ju ikkagi tasalülitada USA mõjuvõim globaalses julgeolekus ja see on võimalik vaid kollektiivse lõuna koostöös. Ja et see koostöö edeneks, sellele on Trump vastupidiselt igasugusele mõistuslikule loogikale kaasa aidanud, suunates ka India Hiinaga sõprust soojendama.
1 „Make America Great Again“ – slogan, millega Trump tuli välja 2016. aasta valimistel ja mis peegeldab tema ja ta järgijate poliitilist agendat. See toetub arusaamale, et kunagi oli Ameerika suurepärane riik, kuid on selle staatuse kaotanud globaalsete mõjude, immigratsiooni ja konservatiivsete väärtuste hülgamise tõttu. Nüüd tuleb piiravate meetmetega see seis tagasi pöörata.
2 Esindajatekojas on vabariiklastel 219 ja demokraatidel 213 kohta, senatis vastavalt 53 ja 47. Vahevalimistel valitakse uuesti kogu esindajatekoja koosseis (kokku 435 kohta) ja 35 kohta senatis. Lisaks valitakse 36 osariigis ja kolmel territooriumil ka kuberner.
3 Aaron Blake, Trump says many people might want a dictator. Yes, many of his people. – CNN 27. VIII 2025.
4 Eesti keeles ilmunud kirjastuses Tänapäev (2018).
5 Christian Orozco, ABC peatab Jimmy Kimmeli kohtumise Charlie Kirki kommentaaride ja Iisraeli kinnisvaraplaanide pärast Gazas: Morning Rundown. – NBC News 18. IX 2025.
