Kui lugesin romaani esimest korda, jäi mulje, et see on väga postmodernistlik, autor kasutab palju viiteid kuhugi või kellelegi. Ütleksin, et romaan on väga „suletud”, see tähendab, mõeldud eesti lugejale. Ja kui neid asju ei tea, siis on romaani lugemine raske. Minu meelest just see oli natuke probleemne tõlkimisel ja seetõttu selgitasin tausta remarkides.
Kui sul keelest arusaamisega raskusi ette tuli, millistest sõnaraamatutest kõige rohkem kasu oli?
Ma ei taha kunagi rääkida ilukirjanduse tõlkimise puhul raskustest. Minu meelest on tõlkimine loov töö ja see peab olema mõnus. Mina tõlgin üldse ainult neid teoseid, mis mulle meeldivad, ja kuna see on nii, siis ei pruugi need tekstid alati olla kerged. Õnneks on olemas sõnaraamatud! Viivi Luik ei kasuta ainult kirjakeele sõnu, temal on ka palju murdesõnu. Kahjuks ei ole eestimari sõnaraamatut olemas ja sellepärast oli vaja kasutada eesti-soome või eesti-vene sõnaraamatut. Kui jäin hätta, küsisin abi Fenno-Ugria sekretärilt Eha Viluojalt. Ja nüüd on mul ka „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat”, mille mulle kinkis Margit Langemets. Tõlkides olen eriti tihti hädas olnud looduskirjelduste ja taimede nimedega: siis tuleb ette võtta kõigepealt eesti-vene ja pärast seda vene-mari sõnaraamat. On hea, et on olemas vene-mari ja mari-vene bioloogiaterminite sõnaraamat, ja hea on see sellepärast, et selle on teinud mäemarilane F. Baldajev, kes on sinna võtnud nii mäemari kui niidumari sõnu. Kahju küll, marikeelsed sõnaraamatud sisaldavad ainult niidumari kirjakeelt.
Mari keelde on tõlgitud ka Eno Raua naksitrallide lugusid, vist pealkirjaga „Muhv, Sammalhabe ja Kingpool”, kui ma mari keelest nüüd õigesti aru sain.
Jah, aga neid ei ole küll mina tõlkinud. Seda on teinud tõlkija Julia Kuprina, kes on nagu minagi õppinud Tartu ülikoolis. Minu arvamus on, et tõlkimine aitab arendada kirjakeelt ja emakeelset kirjandust, ning mida rohkem tõlgitakse, seda parem on see väikerahva kirjandusele ja selle keele säilimisele. Ja kui rääkida veel lastekirjandusest, siis selliseid häid raamatuid nagu „Muhv, Sammalhabe ja Kingpool” oleks vaja näiteks mäemari keelde tõlkida ja avaldada vähemalt kolm raamatut aastas – aga kahjuks ilmub ainult üks. Kui tahame, et väikerahva keel, nagu mäemari oma seda on, säiliks, siis on vaja, et riik – see tähendab praegu siis Mari Eli Vabariik ja Venemaa Föderatsioon – töötab välja oma kirjanikkude ja kirjanduse toetamise programmi. Aga seeasemel on praegu mäemari keeles ja lastekirjanduses täielik katastroof: üks lasteraamat aastas ei aita eriti arendada kirjandust, sellega on raske äratada lapses armastust oma emakeeles lugemise vastu. Loodan, et mari kirjanduse olukord paraneb.
Mõlemad raamatud on ka tõlgitud nii vene kui soome keelde. Kas võrdlesid ka tõlkeid? Võib-olla veel mõne teisegi keele vahendusega? Millises keeles eesti kirjandus kõige adekvaatsemalt kõlab?
Saan ütelda ainult „Seitsmenda rahukevade” kohta. Seda lugesin, nagu juba mainisin, esimest korda vene keeles ja olen seda lugenud ka soome keeles. Mõlemad on tõlgitud hästi, aga kumb adekvaatsemalt, ei oska öelda, sest olen neid ainult lugenud, mitte otse võrrelnud.
Või polegi hea vahenduse puhul äkki tegu niivõrd keele, vaid pigem tõlkija andekusega?
Just nii. Sama romaani tõlgib üks tõlkija nii ja teine naa. Eks ole ju näiteks „Seitse venda” tõlgitud eesti keelde mitu korda: esimest korda 1924 (Friedebert Tuglas), viimati 2005 (Aivo Lõhmus). Tõlkija on andekas, kui ta tabab ja suudab oma aja keeles edasi anda kirjutamise aja keelt, ajastut ja stiili.
Viivi Luik avaldas oma romaani 1985. aastal. Oled öelnud, et sulle meeldib eesti uuem kirjandus. Kui võtta kõrvale ka tänane ajakirjandus, kas eesti keel on selle ajaga väga palju muutunud?
Keel on alati arengus ja muutub, kas me tahame seda või ei. See keel, mida eestlased rääkisid nõukogude ajal, ei ole sama mis praegune: torkab silma, et tihti kasutatakse rahvusvahelisi väljendeid ja sageli on need inglise keelest võetud fraasid, mis on isegi jäänud muutmata, mugandamata. Kas see on hea või paha, on raske ütelda, aga olen pannud tähele, et eri põlvkonnad räägivad natuke eri viisil. Aga see ei ole nõnda ainult eestlastega, see on ülemaailmne ilming.
Millise aja või millise kirjaniku eesti keel sulle eriti meeldib?
Mulle meeldivad mitmed eesti kirjanikud. Suure austusega suhtun Anton Hansen Tammsaaresse, meeldivad novellist Friedebert Tuglas, luuletajad Betti Alver, Debora Vaarandi, Marie Under, Artur Alliksaar, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding, Doris Kareva, Hasso Krull, Kauksi Ülle, Karl Martin Sinijärv, Jürgen Rooste, prosaistidest Viivi Luik ja Arvo Valtoni novellid. Ehk sai liiga pikk nimekiri, aga tegelikult tahan veel öelda, et meeldib ka pagulaskirjandus. Kui aus olla, siis nende looming on mulle väga tähtis, võib-olla seepärast, et tunnen ennastki mari kirjanikuna paguluses (Alikov elab praegu Soomes – toim).
Kas tõlgid sellepärast, et mõne kirjaniku keel väga meeldib, või sellepärast, et mäemarid teada saaksid, mida on sel eestlasel maailmale öelda?
Minule on kõige tähtsam kirjaniku filosoofia ja esteetika. Need kaks asja on ehk kõige tähtsamad, pärast seda tuleb autori keel ja kirjutamise stiil. Ja muidugi on minul kui tõlkijal vaja meeles pidada seda, missugune on olnud nii nende kirjanike teoste kui ka kirjanike endi roll eesti kirjanduses.
Mida hakkad järgmisena eesti keelest tõlkima?
Praegu tegelen soome modernistidega, kes olid seotud Tulenkantaja rühmaga, ja see võtab oma aja. Muidugi ei ole ma unustanud ka eesti moderniste. Oleks hea tõlkida mäemari keelde midagi mõnusat, aga mida, ei ole veel otsustanud.
Küsinud Aili Künstler
