Els Himma (23. I 1940 – 7. V 2025) teekond eesti muusikas kestis peaaegu 60 aastat. Tema omapärane hääletämber, lavasarm ja hingestatud esitusmaneer on jätnud kustumatu jälje mitme põlvkonna publiku mällu. Mul oli Els Himmaga au kohtuda 2019. aastal džässiajaloo uurimistöö tarbeks, juttu ajasime tema tegemistest Nõukogude ajal. Teda on põhjust mäletada kui emotsionaalset, siirast ja muusikast vaimustunud naist, kes otsis elus oma rada, leidis selle ja sammus sellel vankumatu kindlusega.

Oma stiilse välimuse ja ilu tõttu kuulus Els Himma ilmselgelt Eesti 1960. ja 1970. aastate naiseliku glamuuri esindajate hulka, nagu ka lauljatar Marju Kuut (hiljem Maryn E. Coote – toim), modell Faime Jürno või näitlejad Ada Lundver ja Eve Kivi. Ta oli diiva selle sõna kõige paremas tähenduses. Himma polnud tollal siiski valmis avalikku tähelepanu vastu võtma: „Keegi ei öelnud mulle kunagi, et sa näed ilus välja. Nõukogude ajal ei kiidetud kedagi. Üksteisele heade sõnade ütlemine polnud siis kombeks. Meenub üks anekdootlik lugu. Nägin juhuslikult tänaval Vello Orumetsa, kes hüüdis: „Vaata, ilus naine tuleb!“ Ja mina vaatasin ringi, mõeldes, kus on see ilus naine, kes tuleb.“

Ilmselt ei ole mina Eestis ainuke, kellele Els Himma ehk Elts, nagu muusikud teda omakeskis kutsusid, seostub lauluga „Millest sa elad ja hingad“, Roberta Flacki 1973. aastal kuulsaks tehtud loo „Killing Me Softly With His Song“ eestikeelne kaver. Himma esitus laiendas kahtlemata originaali väljendus­võimet: aeglane tempo, pingevaba esitusmaneer ja iseloomulik, summutatud kõlaga vokaaltämber annavad laulule sensuaalse džässiliku värvingu. Els Himma laulurepertuaar on stiilikirev, koosnedes lääne laulude kaveritest ja eesti heliloojate loomingust. Laulja ise on end identifitseerinud kui „džässilike kalduvustega levilaulja“ ja väitnud: „Mul polnud esialgu kirglikku soovi saada estraadilauljaks. Võiks isegi öelda, et mind peaaegu sunniti seda tegema. Kohtusin tänaval juhuslikult restoran Kevade muusikutega, kes mind tungivalt laulma kutsusid.“

Nagu meie jutuajamise käigus selgus, soovis noor Elts saada hoopis ooperi­lauljaks, seda tänu lätlasest õe­mehele, kes oli Riias ooperilauljana ametis: „Käisin tihti oma õe juures Riias külas, kus kuulati ooperit nii päeval kui öösel. Sattusin ooperimuusikast suurde vaimustusse. Mu vaimustus oli sedavõrd suur, et avasin sageli aknad ja lasin kogu linnal ooperiaariaid kuulata.“

Noore Elsu annet märkas õde, kelle õhutusel said teoks esimesed esinemised, sealhulgas ülesastumine koos õemehega Lätis Cēsise kooli aulas amatöörkollektiivide kokkutulekul. „Juhtus nii, et meie trummar oli sattunud joomatsüklisse. Mu õemees ulatas mulle trummipulgad ja -harjad, öeldes: „Mängi!“ Istusin esimest korda trummide taha ja proovisin midagi trummi­pulkadega teha. Igatahes, mäletan laval olemise elevust … Mõtlesin, et „vau, tüdruk, nüüd oled sa omas elemendis“. Hiljem mängisin trumme isegi tantsu­pidudel, aga loomulikult koosnes minu repertuaar lihtsamatest lugudest.“ Trummarit Himmast siiski ei saanud. Selle asemel läks tüdruk hoopis muusika­kooli ooperilaulu eriala sisseastumiseksamitele, kuid kahjuks ei saanud temast ka ooperilauljat, kuna eksami­komisjonis küsiti: „Kus on su arsti­tõendi vorm number 382?“ „Mul seda polnud ja minu karjäär ooperilauljana lõppes otse komisjoni ees,“ kommenteeris Himma.

Siis tuli džäss, mis jõudis teismelise tüdruku teadvusse eelkõige Willis Conoveri saate „Jazz Hour“ kaudu. Kuna saade oli eetris õhtul hilja, kui lapsed pidid juba magama, tuli seda kuulata salaja teki all. „Ühel õhtul kuulsin kedagi klaverit mängimas. „Oh jumal! Milline meister!“ ohkasin teki all. Siis ütles Conover talle omasel mahedal häälel, et mängis Oscar Peterson. Hüppasin voodist välja ja kirjutasin nime kiiresti üles. „Kas saaksin kunagi sellist mängu elavalt näha!?“ Öösel nägin oma versiooni Petersonist unes. 1974. aastal mu unistus täitus, kui Peterson Tallinnas käis.“

Himma kuulsus lauljana sai alguse üle linna levinud „kooliloost“, mille tulemusena sai ta kutse ühineda restorani Kevade bändiga. Lugu oli järgmine. Els õppis Tallinna I keskkoolis ehk praeguses Gustav Adolfi gümnaasiumis. Seal tegutsenud tantsubändi kutsuti ühel heal päeval laulma ka Himma: „Ma ei tea, kust nad minust kuulsid, aga igatahes bändi­proovis öeldi mulle, et esinemine on nädala pärast. Valisin kaks lugu: „Seven Lonely Days“ ja „Too Young“. Laulsin loomulikult inglise keeles. Pärast kontserti oli tunne, nagu oleks koolis pomm plahvatanud. Mu ema ja isa kutsuti kooli. „Sa laulad Nõukogude koolis inglise keeles?! Oh jumal!“ ütles mu klassijuhataja, kes armastas vene tšastuškasid ja oli kõige lääneliku vastu vihkamist täis. Pärast seda juhtumit hakkas ta mind kiusama. Mäletan, kuidas ta lohistas mind juukseidpidi tualetti ja pani mu pea külma vee kraani alla. Talle ei meeldinud mu lokkis juuksed. Tegelikult hakkasid kõik õpetajad pärast seda skandaalset esinemist mind vihkama, välja arvatud inglise keele õpetaja. Aga „koolilugu“ levis üle kogu linna: sain seeläbi tuntuks, mis viis lõpuks töö­pakkumiseni. Seega oli juhtumi tulemus positiivne! Ma pean kõiki neid kogemusi oma õpetajateks.“

Els Himma professionaalne muusiku­karjäär saigi alguse 1962. aastal Tallinna kaubamaja neljandal korrusel asuvas restoranis Kevad. See oli väga prestiižne koht, kus pakuti tipptasemel kokkade valmistatud linna parimaid hõrgutisi ja kuhu oli ligipääs vaid väljavalitutel. „Ma ei saanud oma palga üle kurta: sain 120 rubla kuus, mis haltuuradega kokku oli kahekordne. Ausalt öeldes ma ei teadnud, mida nii suure rahaga peale hakata. Muusikud polnud ka sellised inimesed, kes raha kokku hoiavad ja maju ehitavad.“

1971. aastal palkas Himma kümneks aastaks teine mainekas meelelahutuskoht Viru Varietee, mida Himma kirjeldab kui suurepärast tööd emarolli ja muusikukarjääri sobitamiseks: „Ma ei pidanud oma lapsi üks päev ühe ja teine päev teise hoidja juurde viima. Mul oli päevane aeg vaba ja sain selle veeta koos oma kahe lapsega. Peale selle oli mul alaline töökoht, mis oli tol ajal väga suur privileeg.“

Peaaegu kolm tundi kestnud jutuajamise käigus rääkisime ka kaasmuusikutest ja osalemisest üle Nõukogude Liidu toimunud džässifestivalidel, sh Tallinna 1967. aasta džässifestivalil. Lõpuks väljendas Himma mõtteid huvi ja sihikindluse tähtsusest elueesmärkide saavutamisel ning nende võimest ületada ühiskonna piiranguid: „Ma arvan, et keskkonnal või sotsiaalsel süsteemil pole mingit mõju, kui inimese elu juhivad kindlad eesmärgid. Olenemata tingimustest, kus tuleb elada, leiavad need, kes tahavad oma eesmärke saavutada, selleks nii ehk naa sobiva tee. Ei saa olla midagi paremat kui teha asju, mis pakuvad naudingut. Ma ei ole kunagi olnud poliitikast huvitatud ega teadnud sellest midagi. Mul polnud mingit huvi liituda komsomoliga. Olin muusik. Tean kindlalt, et kui oleksin sündinud kusagil teises kohas, oleksin teinud täpselt samu asju. Kõige rohkem tundsin nõukogude olude tõttu ehk puudust normaalsetest elutingimustest ja reisimisvõimalusest, ent elu materiaalne külg pole mulle kunagi väga oluline olnud. Tuleb vist välja, et ma olin ikka üks päris enesekindel tüüp, sest ükskõik, mis ma ette võtsin, teadsin, et teen selle ära. Lihtsalt võtsin kätte, hüppasin vette ja tegin ära!“