On raamatuid, mis püüavad maailma tervikuks kirjutada, näiteks entsüklopeediad, süsteemsed filosoofilised käsitlused, mudelid, mis ihkavad haarata kõik nähtused ühe mõiste alluvusse. Ja on ka hoopis teistsuguseid raamatuid, neid, mis meenutavad Pascali „Mõtteid“ või Walter Benjamini passaažimärkmeid, kus tervik ei sünni süsteemi rangusest, vaid sellest, kuidas lugeja õpib lünkade vahele sildu ehitama. Jüri Engelbrechti teos „Puuduvad leheküljed“ kuulub ilmse enesestmõistetavusega sellesse viimasesse kategooriasse.

Pealkiri ei tähista üksnes Engel­brechti varasematesse raamatutesse kirjutamata jäänut, vaid ka meetodit, mille abil ta oma mõttemaailma avab. Tegemist on mõtte- ja mäluraamatuga, mis võimaldab tajuda, et elulugu ei ole sirge joon ega kronoloogiline redel. See avaneb kui võrgustik, tagasipõrgete, sõlmpunktide, kõrvaleastumiste ja ootamatute ülekannete rida. See on elukäik, mis ei kulge otse läbi aja, vaid hargneb korraga mitmes suunas. Engelbrecht ei täida lihtsalt tühikuid, vaid muudab need ruumiks, kuhu lugeja saab astuda ja luua seal omaenda seoseid. Sedasi sünnib haruldane žanr, teadlase tekst, mis ei ole loeng, memuaar ega pihtimus, vaid segu erinevatest registritest. Hingejäljed ja kodu, mõisted ja teekond kõlavad kõrvuti teooriate ja teadusega, teekond mittelineaarsesse maailma põimub nähtamatu kolledži lugudega ning lõpuks muutub lugeminegi üheks peatükiks mõtlemise ajaloos.

Raamat väidab vaikselt, kuid järjekindlalt, et keerulisel ajal pole suurim oht mitte teadmatus, vaid see, kui me räägime keerukusest valede sõnadega – kui me püüame mittelineaarset maailma seletada lineaarse lohutusega. Engel­brecht näib vihjavat, et mõnikord on kõige ausam kirjutamise viis just see, mis jätab osa lehekülgi sihilikult tühjaks – ruumiks, kus lugeja saab mustri järgi lõpuni mõelda. Sellises aususes ja ruumis see raamat elabki.

Mitte kogumik, vaid fraktaalne tervik

„Puuduvad leheküljed“ jätab esiti mulje kogumikust, kuhu on koondatud eri aegadel kirja pandud mõttekillud, mitmesugused teemad ja käsitluslaadid. Kuid see mulje osutub kiiresti eksitavaks. Engelbrechti raamatu sisemine loogika ei ole kogumise, vaid kujunemise loogika. Raamatu sisukord toimib rohkem kaardi kui loeteluna. Loeme sealt järgmisi pealkirju: „Jäljed“, „Kodu ja geenid“, „Sõnadel on tähendus“, „Teekond mittelineaarsesse maailma“, „Nähtamatu kolledž“, „Teadlane loeb“, „Seletusi“… Lugemisel aga selgub, et tegemist ei ole eraldi osadega, vaid et sama teema ilmub ühes peatükis mälupildina, teises teoreetilise mõistena, kolmandas loetud teksti ja neljandas teaduspoliitilise või tunnetusliku küsimusena. Selline ülesehitus pole mõistagi juhuslik. See on vormiline vaste raamatu sisule, sest kui maailm koosneb mittelineaarsetest protsessidest, siis ei saa ka raamatu autor teeselda, et liigub sirgjooneliselt punktist a punkti b. Tagasiside, korduste teke ja ootamatud resonantsid on osa nii teaduse kui eluloo toimimisest. Just siin ilmnebki teose kompositsiooni tugevus. Lühivormid toimivad sõlmpunktidena, lugeja „ei jälgi“ argumendi liikumist, vaid tajub aegamisi kujunevat struktuuri. Kordused ja nihked hakkavad tasapisi moodustama tervikut, mis meenutab fraktaalset kujundit – mustrit, mis on äratuntav nii lähivaates kui üldplaanis.

Ka Doris Kareva kirjutatud raamatu saatetekst osutab, et elulugu on salalik žanr, kuna see kipub näitama midagi ka autori enda jaoks vaid aimatavat. Engelbrecht kasutab seda omadust teadlikult, ent ilma teatraalitsemata. Ta ei ehita oma elu ümber monumentaalset narratiivi. Pigem näitab ta, kuidas ühe teadlase mõtlemine kujuneb keele, lugemise, inimeste ja ideede rände toel ning kuidas just nende vahepealsete „puuduvate lehekülgede“ kaudu hakkab nähtavale ilmuma sidusus, mida ei saa ainult ühe peatükiga piiritleda.

Mittelineaarsus on täppismõiste, mis teeb argimõtlemise paremaks

Engelbrechti jaoks ei ole mittelineaarsus efektne märksõna ega akadeemiline lipukiri, vaid tööriist, mis esmalt õpetab täpsemalt rääkima ja alles seejärel täpsemalt arvutama. Peatükk „Teekond mittelineaarsesse maailma“ algabki mitte valemite, vaid mõistetega. Autor tuletab meelde, et teaduses ja avalikkuses ringleb hulgaliselt termineid, mida kasutatakse puhtalt harjumusest ning seetõttu tekib olukord, kus sõnad annavad kindlust, kuid mitte arusaamist. Just seepärast tahab ta mõisted „üle rääkida“, alustades nende eripärast ja tähendusest, mitte valmis loosungitest. Just see lähenemine toob mittelineaarsuse argikeelde. Ta suunab tähelepanu sellele, kuidas keeleline automaatsus peidab ära mittelineaarse käitumise kõige olulisema omaduse, mille kohaselt väike muutus sisendis võib põhjustada suure muutuse väljundis ja vastupidi. Just see põhimõte eristab keerulisi süsteeme mugavast sirgjoonelisusest, mida me argimõtlemises eelistame. Nõnda saab tema käsitluses mittelineaarsusest isegi eetiline kategooria. Keerulises maailmas ei piisa „umbes õigest” sõnastusest, kuna tahtmatult hägune mõiste sünnitab halbu prognoose, valesid ootusi ja lõpuks ka valesid otsuseid.

Engelbrecht ei paku lugejale pikka teooriakursust, vaid midagi hoopis praktilisemat, nimelt keelelise ja mõistelise mõõdupuu, millega saame kontrollida, kas me nimetame nähtusi ikka õigesti. Just see ongi tema mittelineaarsuse käsitluse varjatud taotlus teha argimõtlemine veidi targemaks, enne kui see hakkab pretendeerima kogu maailma seletamisele.

„Nähtamatu kolledž“ kui teaduse sotsiaalne logistika

Kui mittelineaarsus õpetab nägema, kuidas nähtused tegelikult käituvad, siis peatükk „Nähtamatu kolledž“ tuletab meelde, kuidas teadmine tegelikult sünnib. Engelbrecht nihutab fookuse avastuse romantiliselt kujundilt teaduse argisele, ent otsustavale infrastruktuurile, võrgustikele, usaldusele, kirjavahetusele, vaikimisi toimivatele kokkulepetele ja sellele hajusale koostöövormile, mida on nimetatud nähtamatuks kolledžiks.

See ei ole institutsioon oma hoone, põhikirja ega ametlike struktuuridega. Pigem on see toimiv sotsiaalne mehhanism, teadlaste ja ideede süsteem, kus mõtte väärtus ei kinnistu autori nime ega ametipositsiooni järgi, vaid selle kaudu, kas teised suudavad seda kontrollida, edasi arendada ja omaenda probleemide keelde tõlkida. Nii sünnib teadus, enne kui see jõuab artikli, monograafia või teaduspreemiani.

Komplekssüsteemide ja interdistsiplinaarsuse ajastul on pilt eriti kõnekas, sest keerulised probleemid, olgu need seotud eluslooduse, ühiskonna või tehnoloogiaga, ei mahu ühe distsipliini piiridesse. „Nähtamatu kolledž“ on niisiis ka filosoofiline väide, mille kohaselt teadus ei ole üksikute geeniuste looming, vaid kollektiivne võime hoida lahti kanalid, mille kaudu teadmised üldse saavad ringelda.

Lisaks osutab Engelbrecht, et vaimsete väärtuste loomine on alati seotud inimliku mõõtmega, tähelepanu, aja, maine, kokkulepete ja isegi väärarusaamadega. Ta ei pea teadust sotsiaalseks konstruktsiooniks halvustavas mõttes, vaid näitab konstruktsiooni paratamatust ja viljakust: ilma nähtamatu kolledži logistika ja selle vaikse rutiinita poleks olemas ka neid täppismõisteid, mille täpsust ta eelnevates peatükkides visalt rõhutab.

Lugemine kui meetod, aeg kui eetika

„Teadlane loeb“ on üks neid peatükke, mis esmalt mõjub kõrvalepõikena, tegemist on justkui isikliku raamatunimekirjaga, kultuuriline hingetõmme teaduslike mõtiskluste vahele. Tegelikult näitab Engelbrecht, et raamatute lugemine ei ole teadlase puhul vaba aja veetmine või meelelahutus, vaid tunnetuslik töövahend. Raamatud, millel ta peatub, ei ole teda üksnes mõjutanud, vaid on andnud kuju probleemidele, keelele, koguni ajatajule. Nõnda saab selgeks, et selles raamatus tähendab teadlane inimest, kelle mõistus tegeleb nii maailma kui ka iseenda mõistmise ja seletamisega.

Selle peatüki keskne mõistepaar Kronos ja Kairos on seotud ajaga.Kronos on mõõdetav aeg: kalendrid, tähtajad, projektiperioodid, avaldamistsüklid. Kairos väljendab aga aja teist külge, sobivat hetke, õiget ajastust, sisulist küpsust, hetke, mil seos „klõpsatab“ paika või küsimus saab lõpuks selgeks. Engel­brecht ei romantiseeri Kairose hetke, vaid näitab selle kehtivust ka teaduse vallas. Siit hargneb edasi omalaadne aja eetika. Kui tähelepanu ja aeg on piiratud ressursid, siis lugemine on üks viise neid ressursse kaitsta, ja seda mitte konservatiivses, vaid intellektuaalses mõttes. Inimene ei tohiks oma mõtlemist delegeerida pelgale infovoole, olgu selle loojaks inimesed, institutsioonid või masinad. Engelbrecht käsitleb lugemist tunnetusliku vastupanu vormina. Lugemine on viis, kuidas kasvatada endas Kairost, oskust olla kohal, teha vahet olulisel ja müral ning jätta alles ainult see osa, mis tõesti aitab maailma ja inimesi mõista.

Kriisiaja mõtlemise manifest

Kui varasemad peatükid näitavad, kuidas Engelbrecht ehitab oma mõtlemise instrumentaariumi, kuhu kuuluvad mõisted, võrgustikud, lugemisharjumused ja ajatunnetus, siis peatükk „Seletusi“ tõstab mõtlemise otse tänapäeva pingevälja. Siin muutub autori toon otsekohesemaks ja ajalisemaks. Ta alustab väitega, et elame kriitilises olukorras ning et vabaduse ja „edasi liikumise“ küsimus ei ole abstraktne filosoofia, vaid eluline paratamatus. Sellest hetkest ei ole raamat enam pelgalt mäluraamat, vaid ajastu diagnoos, analüüs sellest, miks ühiskond kipub keerukust lihtsustama loosungiteks või kaotama selle sootuks info- ja arvamusmüra sisse.

Engelbrecht ei kuuluta optimistlikke loosungeid ega lange ka pessimismi, vaid rõhutab vajadust täpsema mõtlemise järele, ja eriti paremat arusaamist sellest, mida „keerukus“ õigupoolest tähendab. See on vägagi oluline nihe. Kriisiaja tüüpilised reaktsioonid, olgu selleks siis emotsionaalne polariseerumine või tehnokraatlik „me lahendame selle ära“ enesekindlus, lähevad võimalikest lahendustest kaugelt mööda, kui pole selgust, millise probleemitüübiga on üldse tegemist. Engelbrecht peatab need peaaegu automaatsed reaktsioonid ja küsib: kas kasutame samu sõnu samas tähenduses? Kas eristame lineaarseid probleeme süsteemsetest tagasisideahelatest? Kas saame aru, millal kirjeldame nähtust ja millal anname selle seletuse?

Sellepoolest võib „Seletusi“ käsitleda kogu raamatu omalaadse manifestina mitte poliitilises, vaid epistemoloogilises tähenduses. Engelbrecht väidab, et kriiside ajastul on intellektuaalne distsipliin sama tähtis kui tehnilised lahendused. Ilma selguseta hakkab ühiskond käituma nagu halb mudel, mis eeldab sirgjoonelist maailma ja üllatub iga kord, kui tegelikkus osutub mittelineaar­seks. Engelbrechti kriitika ei ole suunatud mitte üksikute otsuste, vaid mõtlemise aluste pihta. Seal, kus keel väsib, väsib ka otsustusvõime.

Ja siin jõuab autor uuesti tagasi kogu teose pealkirja juurde. „Puuduvad leheküljed“ ei ole üksnes mälestuste metafoor, need viitavad ka seletustele, mida ei kirjutata või ei osata kirjutada. Engel­brecht ei täida neid lehti ise, vaid ütleb lugejatele, et kui tahame keerulises ajas edasi liikuda, peame õppima neid puuduvaid lehekülgi ise juurde mõtlema ja täpsemalt sõnastama.

Keeleline täpsus kui ühiskondlik vastutus

Sõnade tähendustega ja nende seostega tegeleb ka peatükk „Sõnadel on tähendus“. Esialgu näib, et tegemist on ilmselge tõega, sõnad tõepoolest tähendavad midagi ja tänu sellele me saamegi neid kasutada nii mõtlemiseks kui ka teadmiste vahendamiseks. Ometi ei ole kõik sugugi nii lihtne, sest meie maailm on mittelineaarne. Keel ei ole mingi neutraalne vahend, vaid süsteem, mis võib mõistmist nii abistada kui ka raskendada. Kui mõistete tähendus jääb ebamääraseks, kaob ka vastutus ning otsused, prognoosid ja hinnangud hakkavad toetuma sõnalisele uduloorile, mis jätab mulje kompetentsusest, kuid millel ei ole tegelikku sisu. Nii kerkib keeleline täpsus ühiskondlikuks küsimuseks, enam ei ole see pelgalt teadlase pedantsus.

Engelbrecht teab, et sõnu on lihtne ümber tõsta ühest kontekstist teise, teadlase laborist poliitikasse, matemaatikast ajakirjandusse, kuid just selle käigus võib toimuda salakaval nihkumine, mille puhul termin jääb küll samaks, aga tähendus vahetub. Kui seda muutust ei märgata, jõuame olukorda, kus me „räägime teadusest“, aga kasutame omaenda eelarvamuste keelt. Keeleline täpsus on ainus viis, mis tagab selle, et arutelu käiks nähtuste sisu, mitte sõnade tähenduse üle. Nii nagu mittelineaarsus õpetab, et väike muutus võib anda suure efekti, õpetab keeleline täpsus, et väike tähendusnihe võib nihutada kogu arutelu trajektoori. Kriisiajal on see eriti tähtis, kui avalikus ruumis domineerivad kiired reaktsioonid ja kindlas toonis reljeefsed väited, siis on suurim luksus täpsus, millest saab kiiresti ellujäämise eeldus. Enne kui räägime lahendustest, peame kontrollima, kas me üldse mõistame, mida ütleme. Keele selgus ei ole siin vorminõue, vaid ühiskondliku vastutuse jaoks hädavajalik vahend.

Meetodite ökosüsteem

Tavaliselt eeldab lugeja, et raamat lõpeb kokkuvõtliku peatüki või peatükkidega. Engelbrecht pakub ka siin järjekordse üllatuse. Peatükis „Uitmõtteid siit ja sealt“ teeb ta vastupidist: avab uue vaatenurga kogu teemaderingile ja teeb seda veelgi laiema haardega. Engel­brecht osutab, et keerukuse ajastul ei piisa kunagi ühest uurimismeetodist. Meetod ei ole kunagi pelgalt tehniline abivahend, vaid seda tuleb käsitleda tunnetuse ökoloogiana, erinevate arusaamade kooslusena, mis võimaldab sama nähtust näha eri skaaladel ja uurida seda erinevate tõendusviisidega. See tähendab, et teadus peab arvestama ka omaenda piiranguid. Üht nähtust saab kirjeldada mitmel tasandil: kvantitatiivsete mudelite kaudu, kogemuslikult ja fenomenoloogiliselt, struktuurselt ja ajalooliselt, kultuuriliselt ja väärtuseliselt. Komplekssete probleemide puhul ei saa neid tasandeid reastada hierarhiasse, vaid nende vahele tuleb luua omalaadsed tõlkeprotokollid – sillad, mis võimaldaksid loogilistel seletustel kõlada koos, aga mitte üksteist tühistada.

„Interdistsiplinaarsus“ kõlab sageli projekti loosungina, mille eesmärk on rahastustaotlusele kaasa aidata. Engel­brechti mõtlemises mõjub see aga tunnetusvajadusena: kui maailm on mittelineaarne ja tagasisidestatud, siis tähendab ka selle uurimine oskust hoida korraga lahti rohkem kui üks vaatepunkt sellele keerulisele, aga ka väga põnevale ja ilusale maailmale.

Keerukuse eetika ja inimese mõõde

„Puuduvad leheküljed“ õpetab nägema mustrit ja protsessi, mitte ainult fakti ja tulemust. Engelbrecht näitab veenvalt, et teaduslik täpsus ja humanitaarne tundlikkus ei ole vastandid, vaid vastastikku üksteist tugevdavad hoiakud. Elu ise on mittelineaarne, mingi pisiasi võib muuta trajektoori, juhus käivitada pöörde ja väärtused määrata süsteemi lõppoleku. Mida enam ümbritsev maailm „keerukust“ toodab, seda enam vajame selgust nii keeles kui mõttes.

Engelbrechti raamat ei paku kiireid kokkuvõtteid ega lihtsustatud vastuseid. Ta pakub võimalust järele mõelda. See mõtlus on piiritletud füüsika ja filosoofia, sõpruse ja mälu koordinaatidega. Kui autori sõnul lisatakse alguses puuduvaid lehekülgi, siis raamatu lõpus saab selgeks, et need leheküljed ei puudunud mitte raamatust, vaid meist endist. „Puuduvad leheküljed“ on kutse täita need omaenda sõnade ja tegudega, sellistega, millel on kandvust ja tähenduseloomet.

Kõige liigutavamad peatükid on pühendatud lahkunud kaasteelistele. David Crighton, Grisha Barenblatt, Gérard Maugin, Valdek Kulbach, Hillar Aben, Nikolai Alumäe, Heinrich Laul, Els Oksaar, Venya Fridman ja paljud teised ilmuvad lugeja ette portreedena, milles põimuvad koolkonna ajalugu ja isiklik tänutunne. Need meenutused kinnitavad, et teadus ei ole üksildase geeniuse monoloog, vaid pikk dialoog, kohtumine sõpruse, vaidluse ja usalduse õrnas tasakaalus.

Raamatu eetiline hoiak on selge: teadmised ja elu ei ole inimese privaatne omand, vaid jagatud töö, jagatud keel ja jagatud aeg. Engelbrecht meenutab, et teadmist ei looda üksi. Seda luuakse koos nendega, kellele oleme tänu võlgu, ja nendega, kellele meie kord midagi edasi anname.