Dan Mikkini fotonäitus „Tosin kaks“ arhitektuurimuuseumis. Toimetaja Mattias Malk, kujundaja Koit Randmäe. Avatud kuni 13. IV.
Arhitektuurimuuseumi kolmanda korruse galeriis on üleval Dan Mikkini pikaaegne fotoprojekt „Tosin kaks“. Näituse pealkiri viitab sagedusele, millega autor on samu kohti Tallinnas jäädvustanud. Kaheteistkümneaastase vahega tehtud fotodel, nimelt aastatel 1998, 2010 ja 2022, kajastub Tallinna areng pikal ajavahemikul, kusjuures peale visuaalse aspekti näeb ka ruumi muutumist ajas.
Fotodel kujutatud linnavaated on kadreeritud n-ö ettevaatavalt, justkui ette aimates, mis seal juhtuma hakkab. Peamiselt kesklinnas ja selle lähiümbruses tehtud fotodel on jäädvustatud kohti, kus muutusi on olnud eri hulgal. Kõikide valitud kohtade puhul on protsessis jälgitav aga sama tsükkel: vana on asendunud või segunenud uuega. Vana võib olla kas üksikhoone või hoonegrupp või lihtsalt aja jooksul tekkinud kihistus, näiteks väsinud olemisega fassaad või korrastamata tänavaruum koos kohustusliku mahajäetud autovrakiga. See on nagu urbaanne palimpsest, kus uute kihtide lisandumisel vana kunagi päriselt ära ei kustu.
Nende etappide vahele mahub aeg-ajalt tühjuse staadium. See juhtub siis, kui otsus muutuseks on tehtud, vana on lammutatud, aga uue ehituseni pole veel jõutud. Tulemuseks on tallinlastele nii tuttavad nn augud linnaruumis. Projekt on ka ajalises mõttes tähenduslik, kuna langeb kokku – esimene seeria on tehtud 1998. aastal – järjekordse Tallinna ehitusbuumi algusega. Seega on fotodel näha linna ka veidi enne suuremaid muutusi.
Isiklik seos
Näitust vaadates tekib paratamatult paralleel sellega sarnaste projektidega, sest samal põhimõttel on linnu pildistatud varemgi. Eesti kuulsaim näide on Peeter Toominga raamatute seeria „55 aastat hiljem“, kus ta on käinud Carl Sarapi üles võetud vaadete jälgedes. On olemas ka ühisloomena toimiv veebisait Ajapaik, kuhu iga kasutaja saab oma fotod üles laadida ja neid vanade vaadete ja ajakihistustega võrrelda. Samuti on kättesaadav Google Streetview, millega on võimalik minevikku piiluda. Refotografeerimise ehk taaspildistamise üleskutsed osutavad, et huvi elukeskkonna ja selle ajas muutumise vastu on laialt levinud.
Arvan, et „Tosin kaks“ eristub eelnenust ennekõike tajutava autorivaate tõttu. Teemakäsitluse, meetodi ja kaadrite ülesehituse poolest on tegu selge käekirjaga tervikliku tööde kogumikuga. Vormiliselt ei ole tegemist ei arhitektuuri- ega tänavafotoga. Pildistaja ei ole keskendunud kunagi ühele hoonele ega paigutanud inimest esiplaanile. Aeg-ajalt näeb fotodel küll lapsi, näiteks agulimaja ees mängimas, või inimesi igapäevatoimetuste juures, aga tundub, et nende kohalolu on pigem juhuslik kui taotluslik. Meelde jäid fotod, kus on kujutatud Suur- ja Väike-Patarei tänava ristumiskohta, kus on ilmekalt näha, kui palju on Põhja-Tallinn viimastel kümnenditel muutunud. Esimesel on 1990. aastatel nii tavaline vaatepilt vanemast inimesest prügikastist midagi otsimas, aga 24 aastat hiljem näeme samas kohas koerakesega daami, kel suure tõenäosusega käes kakakott. Vahepeal on hoone taustal valmis saanud ning tänava äärest on kadunud puitputka.
Näituse kujundus rõhutab samuti Mikkini isiklikku seost pildistatud keskkonnaga. Näiteks galeriis kõlavas helisalvestises räägib autori tütar, kes avab projekti tausta oma kogemuste kaudu. Peale seose linna ja fotograafi vahel on loodud seos ka linna ja elaniku vahel. Näitusel saab igaüks oma seosed ise ehitada, kuna selleks, et töid näha, tuleb lehed üksteise eest ära tõsta, mis aitab passiivsest vaataja rollist väljuda.
Aeg
Näituse toimetaja Mattias Malk toob sissejuhatavas tekstis esile linna seotuse selle elanikega: nemad loovad linna ja linn loob nemad. Tsüklilises protsessis kohtub mitu aja mõõtkava. Kaksteist aastat on ehk liiga pikk fotoseeriate vahemik, aga seetõttu on ka hästi näha, kuidas on Tallinn selle ajaga muutunud: vana on hääbunud ja on jõutud ka juba uusi projekte ellu viia. Oma pealinna arengut sellises ajaskaalas vaadeldes saavad linna arengu hoovused mõistetavaks.
Linnaelanike ajataju on aga varieeruvam, seotud kas mõne eluetapiga nagu lapsepõlv või meeleoluga, nagu oli kord ühel kevadisel laupäeva pärastlõunal. Tunnetuseksperimendina võib näiteks mõelda, et paariaastane laps võib olla vanem kui mõni hoone. Tekib dissonants, kuna hooned on olemuslikult tugevad, liikumatud, vanad või lausa igavesed. Vaid käputäis põhjusi, nagu mõni dramaatiline sündmus, toob kaasa nende muutumise või kadumise. Inimene on ju õrn, pidevas arengus ja liikumises olend. Inimese ruumi- ja ajataju vajab tähiseid, et ennast mõtestada ja mõõta. Enamasti eeldatakse, et keskkond, kus üles kasvatakse, ei muutu. Kiire areng, mille käigus terved piirkonnad muutuvad või üldse kaovad, mõjutab paratamatult ka meie suhet linnaga.
Ajateljele saab paigutada ka pildistamise, mille tulemusel salvestatakse kujutis filmile või sensorile. Fotol kujutatu on ajatu. Tundub, et see, mida näeme pildil, on justkui alati just selline olnud. Aga kaamera ju ei jäädvusta hetke, vaid salvestab ühe ajaühiku. See, mida näeme, on vaid säritusaja jooksul salvestunud valguse hulk. 1/30 sekundit säriaega erineb 1/1000 sekundist ainult aja kestvuse poolest. See on lühike aeg, aga siiski aeg, mitte hetk, isegi kui me ei suuda seda täheldada. Tallinna-suuruse linna puhul on samamoodi, ainult et muutustele kuluv aeg on nii pikk, et muutumist on raske tähele panna. Kõik, mis meie ajamõõdust välja jääb kipub muutuma abstraktseks ja teoreetiliseks. Dan Mikkini kannatlikult jäädvustatud fotoseerias kajastub muutustele kulunud aeg ja ilmneb Tallinnasse tekkinud ruumi tagamaa.
