Ehkki mõnevõrra nõrgemalt kui varem on laulupeol tänapäevani oluline koht eestlaste jagatud kultuurimälus ning see mängib jätkuvalt tähendusrikast rolli meie rahvusliku identiteedi konstrueerimisel ja säilitamisel. Ometi ei ole midagi uut ka kriitikas, mida on peo kohta üht- ja teistpidi tehtud ajast aega. Nagu sadakond aastat tagasi, on ka seekord peole eelnenud ja järgnenud vähem ja rohkem kriitilised sõnavõtud lõppeks selle traditsiooni orgaaniline osa. Õigemini hoiab just nimelt pärimine laulupeo traditsiooni põhimõtete, -väärtuste ja ajakohasuse üle selle traditsiooni elusa ning jätkusuutlikuna. Hoolimata võrdlemisi pikast ajaloost ning kinnistunud traditsioonidest ja väärtustest toimub iga uus laulupidu ikkagi siin ja praegu, selles keskkonnas ja vaimses kliimas, mis meid iga päev ümbritseb. Niisiis kerkib ikka ja jälle küsimus, kas ja kui palju peaks laulupidu selle vahetut kaasaega peegeldama ja kajastama või saaks seda teha ning kust jooksevad iganenud vaadete tehisliku alalhoidmise ja uute arusaamade eklektilise integreerimise piirid. Kas üks välistab sootuks teise või saavad need ikkagi dialoogi astuda ja põlvkonnaüleselt eestlust mõtestada?

Vormi ja sisu dialoogi võimalikkusest

Just sellistest küsimustest johtuvalt kalibreeris omamoodi häälestuse nii seekordse laulupeo kui ka laiemalt koorimuusika ja rahvusliku muusikakultuuri mõtestamiseks tänavu kevadel peetud koorijuhtide arutelufoorum, kus üht vestlusringi raamis tabav küsimus „Kas vormist kinni hoides kaotame sisu?“. Ometi tuleb tõdeda, et tänavusele laulupeole ajakirjanduses vahetult järgnenud sõnavõtud tõukusid samuti omamoodi vormi ja sisu dialoogist või nende dialektikast – on ju vormi ja sisu vahekorra küsimus omane muusikale, kuid veel enam muusikakultuurile laiemalt. Rääkides nõnda laulupeotraditsioonist või üldse rahvuslikust muusikakultuurist, kerkib näiteks küsimus, mis määratleb muusika rahvuslikkuse. Kas see on teose vorm, sisu või hoopis nende dialoog? Ehkki üks ei välista teist ja lõpuks on need muusika kõlades lahutamatud, on tähelepanuväärne, et vorm on pigem sümboolne ja sisu kehastub pigem vormis. Sama kehtib nende suhte kohta ka laiemal skaalal, s.t muusikakultuuris ja laulupeotraditsioonis.

Mainit opositsiooni käsitles iseäranis teravalt ja tabavalt Gregor Kulla¹, küsides, kus on laulupeol nüüdisaegne rahvalaul. Nentides, et laulupidu on otsekui püha lehm, juhtis ta tähelepanu teemadele, mis vajaksid tõesti läbi- ja ülemõtlemist muu hulgas selleks, et laulupidude traditsioon oleks nii sisu kui ka vormi poolest jätkusuutlik ja kõnetaks ka nooremaid generatsioone. Kulla küsis ühtlasi, „mis koht on laulupeol täna peale ajaloolise „vabaks laulmise“. Mille eest me siin seisame, istume või laulame? Ja mis põnevaim: miks?“.² President Lennart Meri tõdes juba ammu, et laulupidu ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi nagu eesti keel ja meel, nagu armastus.³ Tahan sellele veel vindi peale keerata ja küsida, kelle südameasi laulupidu siis ikkagi on. Kas see on tõesti siiralt kogu eesti rahva südameasi või pelgalt laulupeo korraldajate ja (elu)kutseliste koorijuhtide ja -lauljate südameasi? Paraku tuleb tõdeda, et mida aeg edasi, seda rohkem paistab, et laulupeost on saamas (vanamoodne) moeasi just nimelt vormi ja sisu dialoogi ning selle ajakohasuse küsimuste tõttu.

Niisamuti toob Kulla välja, et poleemika selle ümber, et Eesti Laulu- ja Tantsu­peo SA lükkas tagasi Eesti Puuetega Inimeste Koja (EPIK) segakoori kandidatuuri, viib küsimuseni, „kes ja kunas laulupeo muredega tegeleb“.⁴ Ometigi on see valus olm, et koorimuusika traditsioon huvitab laiemat avalikkust vaid korra nelja aasta jooksul, teada peaaegu kõigile koorijuhtidele. Ent ka sel ajal ületatakse uudisekünnis eelkõige siis, kui kõne all on kallid või välja müüdud piletid, laulupeosupp või -jäätis, hirmkõrged hinnad peoplatsil või muud kurioossed seigad siit- ja sealtpoolt sood. Kui keegi tõesti julgeb midagi kahtluse alla seada – konstruktiivsest ja kaasaloovast kriitikast rääkimata –, siis kerkibki küsimus, kas laulupeo üle on üldse võimalik niimoodi arutleda, et see ei mõjuks rünnakuna.⁵

Nii ei saa ka Kulla arvamus­avaldusele ette heita, et noorema põlvkonna esindajana on tema arvamus kuidagi naiivne või vähetähtis, liiatigi põhjendamatult ründav. Tegelikult tahaksingi nii laulu­peo kui ka laiemalt rahvusliku muusika­kultuuri ja koorimuusika traditsiooni teemal rohkem kuulda noorte häält. Mida see neile tähendab? Mis on oluline ja mis viib edasi? Mis kõnetab ja loob seeläbi eeldused traditsioonide kestmiseks? Väljaspool koorimuusika valdkonda ei ole laiemale avalikkusele üldlevinud teadmine, et Eestis on koorijuhtide järelkasvust puudus ja amet on noortele võrdlemisi ebaatraktiivne. Või et 90 protsenti koori- ja tantsujuhtidest juhib kollektiivi kõrvaltööna ning sageli lausa naeruväärselt väikese palga eest. Või et alles 2021. aastast maksab Kultuuriministeerium Eesti Rahvakultuuri Keskuse kaudu laulu- ja tantsupeo kooride, rahvatantsurühmade ning orkestrite juhtidele palgatoetust, mis võimaldab saada parema töötasu ja sotsiaalsed garantiid.⁶ Liiatigi tekib küsimus, kui kaua on norm see, et kooris saab (üldjuhul) tasuta laulda, ent jõusaali eest ollakse valmis iga kuu kena kopika maksma. Isegi kui tõesti tuleb paluda (sic!), et terves kehas oleks terve vaim, siis millest elab see väidetavalt nii südameasjaks olev laulupeo- ja koorimuusika traditsiooni vaim?

Ehkki tänavusel laulupeol oli koori­muusika raudvara kõrval kavas meeldivalt vaheldusrikast uudisloomingut uu(dsema)te tegijate sulest ning dirigentide hulgas rõõmustavalt palju debütante, kerkib ikka ja jälle küsimus, kui läbipaistev ja nepotismivaba on nende valimise protsess koos muude korralduslik-kunstiliste küsimustega. Meie niigi väikesel koorimaastikul on sisepingeid küll ja veel ning seekordse peo kavast käisid mõned nimed moel või teisel läbi siiski natuke liiga sageli. Veel tekitasid küsimusi peo tugev vaimulik mõõde ja mitmesugused religioossed konnotatsioonid. Need võisid ehk tuleneda kunstilise toimkonna elutunnetusest ja pidu kandvast (vaimuliku) rahva­muusika kihistusest, ent nende põhjendatuses ja veenvuses ei ole ma lõpuni kindel, iseäranis näiteks mudilas- ja lastekooride puhul.

Hirvo Surva rõhutas tänuväärselt peol antud intervjuus ERRile, et see, mida me laulukaare all näeme, on lõpp­faas – loodetavasti sellisena ka lepitus ja kompromiss. Ehkki koorimuusikaga kursis olijale on see taas kulunud teadmine, on paslik veel kord küsida, kas publik ja laiem üldsus saab ikka aru, kui suur, sageli vähetasustatud või sootuks tasustamata töö on kõige selle taga. Veel enam, kui küsida, „kes ja kunas laulupeo muredega tegeleb“⁷, ongi küsimus ühtlasi ka selles, kas see on siis südame- või moeasi.

Väikesed diferentsid

Kui rääkida laiemalt rahvusliku muusika­kultuuri teemadest, meenub Marju Lepajõe sõnavõtt sümpoosionil „Milleks rahvuslikkus?“ – võib-olla ka seetõttu, et laulupeo vahetekstidesse olid elegantselt põimitud „Ööülikooli“ parimad palad, teiste hulgas väljavõtted just Lepajõe, ent ka näiteks Airi Liimetsa ja Pille Valgu loengutest. Mainit kõnes nendib Lepajõe, et nähtust, mida tavatsetakse nimetada eesti rahvuslikuks muusikakultuuriks, on keeruline kirjeldada. Õigemini saab seda kirjeldada vist hoopiski apofaasia ehk negatsiooni kaudu, s.t kujutada ette olukorda, kus seda ei ole – ehkki seda me ju ometigi ette kujutada ei taha. Ent kui kammertoon kõlab ehk kui dirigent on puldist helihargiga 440 hertsi välja löönud, siis igatahes paistab, et rahvuslik muusikakultuur toimib. Ja kui see la ka parasjagu ei kõla, siis toimib ta justkui latentselt, vaikivana. Kuid kas koorimuusika­kultuur toimib ka laulupeovahelistel aastatel?

Teist olulist nähtust, millest Lepajõe kõneleb ning mis on inspireeritud Riina Roosest, nimetab ta väikesteks diferentsideks. Just nn pisikesed erisused on Lepajõe sõnul need kõige mõjusamad tegurid, sest lõppeks võib igasugune looming koosneda just väikestest diferentsidest, mis võivad kujuneda suurteks. Olulised on ka need väikesed erisused muusikaliste intervallide, näiteks sekundite ja tertside taga. Need leiavad omakorda väljenduse neis sekundites ja tertsides – „olgu eesti muusikas kui suures tinglikus tervikus, olgu see kitsamalt instrumentaal- või vokaalmuusikas, olgu see koorimuusika, džäss – aga just nimelt need väikesed erisused“.⁸ Lepajõe toonitab, et Roose on talle veel õpetanud, et neid erisusi nähakse kogemuse najal. Siinkohal tasub niisiis mõelda ka laulupeost kui kogemusest, mis mõnele on esma- ja ainukordne, mõnele ehk lausa kümnes, mõnele ehk hoopis viimane. Just suuresti laulupeo toel kangastub ja kristalliseerub seesama fenomen, mida tavatsetakse nimetada eesti rahvuslikuks muusikakultuuriks.

Niisiis, mõeldes muusikast ning selle sisust ja vormist nende väikeste diferentside kaudu, millest kasvab välja looming ja lõpuks ka muusikakultuur, tuleb tõdeda, et ka tänavusel laulupeol kõnetasid mind enim just väikesed erisused. Viimased väljendusid näiteks juba teada-tuntud teoste uudsetes seadetes, arhailiste regilaulude kasutuses või leidlikus orkestratsioonis. Näiteks valikmeeskoori esituses kõlanud Seto rahvalaul „Kiä kuah olt tekk?“ Ülo Kriguli vaat et kongeniaalses seades või Rasmus Puuri seatud Siberi eestlaste rahvalaul „Oh, oleks minu olemine“. Esiletõstmist väärivad veel Kriguli uudisteos „Põrguwärk“ ning Madis Järvi uudisteos „Kui ma olin noor“, mis on inspireeritud laulust „Kui mina alles noor veel olin“ ehk „Meie elu“. Kusjuures viimase puhul on vormi ja sisu dialoog iseäranis tabavalt tasakaalu seatud ning kuigi rahvuslikku elementi ei saa otseselt välja tuua, immitseb see teosesse selle aluseks olnud laulust.

Teisalt paistsid ja kõlasid välja teosed, kus koorilaulu saatsid teistsugused kooslused. Iseäranis sügava mulje jättis Veljo Tormise „Kust tunnen kodu“ valiklastekoori esituses, mida saatis ansambel Weekend Guitar Trio (Mart Soo, Robert Jürjendal, Tõnis Leemets). Juba ainuüksi trio partii oli pisikestest erisustest ja tähendusest tiine ning lõi niimoodi hõrgu fluidumi ja võimestas regilaulu ürgsust. Täiesti eraldi kategooriasse kuulub suurejooneline ja imposantne Gustav Ernesaksale pühendatud „Laulja“, mis on Tormise loodud ood meeskoorile, orelile ja löökpillidele. Meeskoor kui kooriliik vajab seda oodi iseäranis, kuna just selle kooriliigi read jäävad laulukaare all üha hõredamaks. Viimaks ei saa mainimata jätta Margo Kõlari teost „Oh Aadam, sino essitüs“, mis on algsel kujul Otepää kihelkonnast pärit rahvakoraal ning kus musitseeris ka autor ise torupillil.

Ehkki eelmainitud nopped on markantsed ja meeldejäävad, on need vaid vähesed, mis julgesid muidu vana- ja nüüdisaegse, harjumuspäraselt konventsionaalse ning südikalt uuendusmeelse vahel kramplikult valimise asemel kuldset keskteed kombates eristuda ning panna väikesed diferentsid kõlama. Kuigi neid erisusi leiaks kavast loomulikult veel ning kõiki ei jõuagi siin eritleda, on siiski paslik välja tuua veel avakontserdi visuaalide autori Sander Joone detailitundlik ja kaasaloov töö ning loomulikult tänavuse laulupeo kontseptsiooni kandev telg ehk murdekeeled, mis annavad samuti väikeste diferentsidena aimu eesti keele ja meele tervikust ning kultuuri sügavusest.

Kompromiss ja kooda

Viimaks ei saa mööda ka sellest, et laulupidu on vaat et oma algusaegadest saati olnud üks suur kompromisside kunst. Juba Rudolf Tobias, kes idandas aatelise kirjamehe ja heliloojana meie kultuuri­maastikule muusika rahvuslikkuse ideid, vaagis omal ajal samalaadseid teemasid. Kuna tema nn Eesti perioodil ehk XX sajandi alguses oli peamine rahvuslikkuse väljund muusikas laulupidu, kus esitati rahvuslikke koorilaule ja propageeriti rahvuslikkust kui mõtteviisi, oli ta selle traditsiooni suhtes nõudlik ja kriitiline. Talle olid tähtsad teemad näiteks lauljate kvaliteedi ja kvantiteedi vahekord, kooride taseme järgi selekteerimine, repertuaari värskendamine või rahvuslike laulude osakaalu suurendamine, samuti küsimus, kas laulupeo otstarve ei peakski olema ainult kunstiline väljund, mitte kultuuriline abinõu. Seda enam et algul oli peol üldsegi tugevam sotsiaalne ja poliitiline varjund, mis on ühest küljest küll tänapäevani säilinud, ent teisest küljest jällegi tuhmunud, ehkki tuleb välja, et vahel tuntakse poliitilisusest kui laiemast ajakohasest mõtteviisist hoopiski puudust (vt Gregor Kulla ja Siim Kallase⁹ sõnavõttu).

Lõpuks ongi õige ja põhjendatud nii Kulla küsimus „mille eest me laulame?“ kui ka Meelis Kompuse vastulauses välja käidud tõdemus, et „sellele pole võimalik vastata ühe programmireaga või uue temaatilise lauluga“.¹⁰ Neid samu küsimusi on ometigi tõstatatud juba aastakümneid, isegi üle saja aasta, ning ehkki laulupidu on kogu aeg sama, on see alati ka uus. Tuleb näha vaeva selle nimel, et vormist kinni hoides ei läheks sisu kaduma ning et laulupidu, mis kristalliseerub nii vahetus isiklikus kui ka laiemas kultuurilises jagatud kogemuses, saaks tasa ja targu väikeste diferentside haaval pidevas muutumises samaks jäädes teiseks saada.

Just need väikesed diferentsid aitavad luua seoste võrgustiku ning ehitada sildu vana ja uue, traditsiooni ja kaasaja vahele. Laulupidu pole mitte kompromisside kui allahindluste, vaid kompromisside kui mõttevahetuse ja koostöö kunst. Pärimine ja kriitika nii traditsiooni kui ka sellega kaasas käiva uuendusmeelsuse vajalikkuse järele hoiabki lõpuks seda kõike elujõulise ja värskena. Kriitiline meel ning eri laadi kaasatuse ja päevakajalisuse soov on niisiis samuti püüd hoida laulupidude ja koorimuusika traditsiooni elujõulise ja kõnetavana ka põlvkondade pärast. Laulupidu laulupeoks, kuid hoopiski koori­muusika traditsioon ja selle järelkasv laiemalt, ka väljaspool laulupidu (olles ometi selle läte ja voolusäng), võiks olla ikkagi südame-, mitte moeasi.