Väljend „avastamata aare“ on nii ära leierdatud, et see ütleb rohkem kõneleja silmaringi kui kõnealuse nähtuse kohta. Aga sellisena lühifilmifestivalid mulle näivad – kohaliku festivaliskeene mässavad autsaiderid, kes ajavad kummalist rida nii filmitööstuses kui ka publiku köitmises. Elevant keset tuba on Pimedate Ööde filmifestivali alafestival „PÖFF Shorts“, mida korraldab küll eraldi meeskond, kuid siiski mitmeti ka suurfestivali egiidi all. „Valga Hot Shorts“ (VHS) alustas möödunud aastal „Tartu 2024“ programmi osana ja on leidnud jõudu jätkata ka omapäi. Mulluste „Ellujäämise kunstide“ järel keskenduti järgmise sammuna kohanemise paradoksidele. Lühifilm on nišikaup ja lühifilmifestival selle vaakumpakend.

Minu majutuspaik on Wes Andersoni võtteplatsi sovetlikku õde meenutav silikaattellistest eksterjööri ja trepikojas laiutavate sügavroheliste taimedega hostel Maria, kuhu festivalile kutsutud filmitegijad ja nooremad ajakirjanikud oma asjad enne linastusi ära saavad panna. Pärast seda suundun Läti poolele saeveski juurde rajatud paisjärve ujuma. „Mis filmifestival?“ Muidu sõbraliku eesti mehe, kes Valka Maxima ees mulle jalgratta lukustamise kohta õpetussõnu jagada tahab, kulm tõmbub kortsu. „Kõik on kogu aeg mingi LGBT … Mulle meeldivad seitsmekümnendate filmid.“ Ma ei jõua uurida, mida ta sellega täpselt silmas peab, ega ka mainida, et VHSil linastub David Lynchi lühifilmide retrospektiiv.

Valga kultuurikeskuse kino üllatab. Säde pilt ja heli on korralikud, kitsaskohad ootamatud – avariiväljapääsude kaudu liikumine on keelatud, aga peasissepääsu ukse asemel on kardinad. Nende taga tuleb linastuse ajal tasa olla. Tasa tuleb olla ka juhul, kui satutakse teisele poole maja – seal ajavad omi asju peielised. Valga valla asevallavanem, teiste sponsorite seas festivali avamisele kõnet pidama kutsutud Maarja Mägi hõiskab sissejuhatuseks: „Tervitame teid Eesti alguses, siit on kõige lühem tee Euroopasse!“ Meie teise kuulsa piirilinna Narva tunnuslause on teatavasti „Euroopa algab siin“, nii et võib vaielda, aga Riia ja Tallinn kohtuvad Valgas kindlasti. Selle on VHSi korraldajad garanteerinud, kutsudes kaasa arvestatava hulga Tallinna indie-kultuuriskeene korraldajaid ning žürii liikmeks lisaks eesti meestele Riias toimuva rahvusvahelise lühifilmifestivali „2Annas“ programmi­juhi Laima Graždanoviča. „2Annas“ on Baltimaade vanim lühifilmide festival, mis tänavu toimus 29. korda. Ei saa eirata, et tänavu aprillilumises Riias aset leidnud „2Annas“ on peale pikema tegutsemisaja VHSiga võrreldes ka sisu ja kestuse poolest kolm korda mahukam: kokku linastus kolme päeva jooksul VHSi põhivõistlusprogrammis 36 filmi 25 riigist, Läti festivalil jaotusid rohkem kui 100 filmi 30 riigist koos eriürituste ja seminarivormis kogemuslugude jagamisega seitsmele päevale. Aga vaadelgem neid kaht festivali koos Eesti-Läti ühise lühifilmi(festivali) skeene moodustajatena ning võrrelgem seda, mida saab võrrelda see, kes avastas mõlemad festivalid enda jaoks aastal 2025.

Mõned stereotüübid peavad paika ja LGBT+ mängib Riias suurt rolli, nii et kavas oli eraldi kväärifilmide programm. Võistlusprogramme oli viis: rahvusvaheline, laste lühifilmide, noortefilmide, poolpikkade filmide ja Balti filmide oma. VHSi ühe ja ainsa põhivõistlusprogrammi filmid olid jaotatud poole­teisetunnisteks kassettideks, lisaks „Maa taluvuse piiridele“ olid kavas sotsiaalsetele dilemmadele kompromisse otsiv „Heade mõtete maailm“, oma koha leidmisega tegelev „Julgus kohaneda“, eneseirooniline „Pahna odüsseia“ ning julgelt üle kesköö elukiiruse teemadel mängiv „Tempo tango“. VHS paistis silma hoolika kureerimisega, mida ei tasu alahinnata. Avafilm „Pena Erivedu“¹ andis kätte festivali võtme – esteetiliselt paeluv ja südamlik, valdavalt keel-põses-huumor – ning näib, et seda atmosfääri tajus ka žürii, sest sama humoorikas, vanaduse üle heatahtlikult nalja heitev oli festivali võistlusprogrammi grand prix’ga auhinnatud Rea Rajčići dokumentaal „1001 ööd“².

Riias läks grand prix filipiinlase Don Josephus Raphael Eblahani filmile „Vox Humana“ (2024), parima Balti lühifilmi auhinna sai Ildze Felsberga oma dokumentaali „Darwini kallikesed“³ eest. „Darwini kallikesed“, mis oli Riiast eredalt meelde jäänud, mattus Valgas kasseti „Maa taluvuse piirid“ avafilmina talle järgnenud õuduste laviini alla. Ettevaatust, tundlik sisu: lapspornograafia, loomavastane vägivald, armsate prantsuse plikade hasardist toituv kehaõud, hüpnotiseeriv animatsioon ja võõrahirmu kohta küsimusi tõstatav dokumentaalfilm limaollusest. Mõjus mats mitmelt küljelt – võimalik ainult lühifilmiformaadis.

Põgus, kuid märgatav temaatiline paralleel kahe festivali juures oli noorte naisrežissööride tundlik lapsekujutus, kui laps on oma (üksik)vanemaga rolli vahetanud, olgu ema depressiooni ja/või alkoholismi tõttu. VHSil näidatud Alexandra Pärna (snd 2000) lühimängufilm „Mis teeb rõõmsaks“ (2024) ja Štefánia Lovasová (snd 1995) „Veenus retrograadis“⁴ meenutavad Riia festivalil linastunud Hanna-Mirtel Paasi (snd 1998) filmi „Las valgus paista metsale“ (2024), mida Eesti publik võis näha PÖFFil. Pärn ja stsenarist Elisabeth Madisson tunnistasid linastusejärgses vestluses, et loo alge on osalt autobiograafiline, aga ka „Veenus retrograadis“ ei ole tõsielust kaugel, kui mõelda tagasi hiljuti lahvatanud ühismeedia arutelule, kus karjääris kannapöörde ajakirjanikust arstiks teinud erakorralise meditsiini osakonna töötaja Toivo Tänavsuu avaldas arvamust EMOsid koormavate joodikute kohta⁵ ning sai hulganisti kommentaare nii alkoholisõltuvuse küüsis olnutelt kui selle tõttu lähedase kaotanutelt. Need teemad on aktuaalsed ning sellised rõhu ümberasetused haigelt lähedastele murravad tabusid. Oma murdepunkti manifesteeris VHSil üks kooliõpetaja, kes tõstis linastusejärgsel vestlusel käe, et Pärna filmi eest tänada. „Mis teeb rõõmsaks“ oli talle andnud häid mõtteid, kuidas oma õpilasi paremini toetada.

Kas festival peaks pakkuma enamat kui päevad täis filme? Kuidas vaakumist välja murda?

VHSi teise päeva lõpetuseks küsiti laval seisnud filmitegijatelt, mis neid Valgas üllatas. Jānis Ābele, kes viis vaatajad dokumentaalfilmiga „81 meetrit“⁶ pandeemiaaegsele rännakule Läti kinomajadesse, vastas: „Ma ei teadnud, et ühe päeva jooksul saab nii mitu korda riikide vahel rännata!“ Lõunaajal kiire värskendus Pedeli tumepunases vees ja teisel pikemal pausil jõuti üle piiri kesvamärjukest toomas käia. Nii festivali „2Annas“ kui VHSi korraldajad olid näinud vaeva, et truu publik kinosaalist korrakski välja viia, aga ka festival filmivõõrale rahvale kättesaadava(ma)ks teha. „2Annas“ realiseeris linnaruumi sekkumise taotlust peamiselt baarides, kuid oli Hamburgist kohale toonud ka rühmituse A Wall is a Screen kuraatorid, kes viisid Riias arhitektuurile kohaldatud linastusele-jalutuskäigule, mis pakkus eri paikades seinale projitseeritud lühifilmidega muidu ekraani ette naelutatud sinefiilidele vaheldust ning äratas huvi ka juhuslikes möödujates. VHS aga lõi käed Varese arhitektuuriresidentuuriga ning pidas oma laupäevaõhtuse peo koos Karameeliga Valga endise vangla hoovis. Toakaaslaselt kuulsin, et VHSile oli plaanis tuua ka ERMi öönäituselt tuttav karaokeinstallatsioon „Ma kajan“, kuid sel korral lihtsalt ei jõutud. Selge, et initsiatiivi ja ideid on, vaja on veel sisemist veendumust ja välist toetust – kaks VHSi ei pea jääma ilma kolmandata.