Eesti muusika nädal mahtus sel aastal novembri esimesele kuuele päevale – umbes nagu Andrus Kiviräha legendaarne neljapäevane kanuumatk kolmele päevale näidendis „Eesti matus“. Kontserte oli sel korral seitse: lisaks Tallinna EMTA suures saalis toimunutele ka üks Tartus ja Narvas. Autorikontserdid olid pühendatud Veljo Tormise, Urmas Sisaski, Heino Elleri ja Arvo Pärdi loomingule, kahjuks jäi mul kuulmata Sisaski oma.

Kõigepealt tahan kiita korraldajaid, interpreetide liitu ning muusika- ja teatri­akadeemiat, sisukate, läbimõeldud ja asjatundlikult kokku pandud kontserdi­programmide eest. Tormise ja Pärdi muusikat mängitakse tänavu sedavõrd palju, et küllastumise oht on reaalne. Eesti muusika nädalal sai aga kuulda nii nende kui ka Heino Elleri harvem ette kantavaid teoseid – ja tipptasemel esituses. Vaeva oli nähtud ka kavalehega: maitseka kujunduse kõrval väärivad mainimist Virge Joametsa koostatud tekstid, kus on oskuslikult ühendatud põhjalikkus ja kompaktsus, nii et neid oli kontserdiolukorras lihtne lugeda. Kõik oli nagu kõige paremas korras, kui ainult …

… sellest suurepärasest üritusest oleks osa saanud rohkem inimesi. Publiku vähesus Tormise ja Elleri kontserdil oli lausa masendav – mõnikümmend inimest, kellest umbes pool esinejate sõbrad ja sugulased. Ja ega Pärdi kontsertki täissaaliga kiidelda saanud, täituvus oli nii umbes poole peal. Muidu võiks ju öelda üleolevalt, et on kahju neist, kes jäid sügavatest muusikalistest elamustest ilma, aga kuna ühe festivali korraldajatele on kindlasti oluline ka piletitulu, on see lahja lohutus. Kurb, et õpilased-üliõpilased publiku hulgas peaaegu puudusid. Need kontserdid (koos kavalehe selgitustega) olid justkui omamoodi muusikalootunnid, kus ettekandele toodi ka selliseid teoseid, millest (korralikud) salvestised puuduvad ning mida ei pruugi niipea elavas ettekandes taas kuulda.

Lähemalt siis kontsertidest. Veljo Tormise autoriõhtu sisustasid klaveri­muusika, soololaulud ning tsükkel trompetile ja klaverile. Terve kontserdi vältel oli laval Peep Lassmann, kes solistina esitas kaks prelüüdi ja fuugat (D-duur ja g-moll) tsüklist „Kolm prelüüdi ja fuugat klaverile“ (1955/1958). Need Tormise ainsad klaveripalad on loodud sünnipäevakingiks pianist Lilian Semperile ning nende põhjal võib öelda, et kui helilooja huvid ei oleks mujale kaldunud, oleks võinud temast saada ka suurepärane klaverihelilooja. Eriti küpse mulje jätab rõõmsameelne kolmas, D-duuris paar, kus ka mõningast rahvalaulu mõjutust kuulda; g-mollis tsükkel on seevastu mõtlik ja isegi raskemeelne. Lassmannil õnnestusid suurepäraselt prelüüd ja fuuga D-duur, g-mollis oli aga märgata teatud ebalust ja hajevilolekut. Seevastu solistide (metsosopran Karis Trass, tenor Mati Turi ja trompetist Indrek Vau) ansamblipartnerina oli Lassmann kindlus ise. Tormise klaveripartiid on hästi kõnekad: siin ei ole palju noote, aga need on väga täpselt rihitud, et anda edasi teksti mõtet ja meeleolu. Huvitav oli vaadata, kui tähelepanelikult Lassmann soliste jälgis, et anda milli­sekundi täpsuse ja teravusega kohati üsna efektseid aktsente.

Nii Karis Trass kui ka Mati Turi olid oma kavasse võtnud Tormise soololaulude kaks poolust: ühed alates 1950. aastate lõpust eesti luuletajate tekstidele loodud modernistliku helikeelega laulud, teised aga rahvalaulude seaded. Karis Trass on viimastel aastatel oma esitustega pakkunud publikule palju rõõmu ning selle loomuliku jätkuna pälvis ta tänavu Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. Ka Tormise loomingu esitamisel sai nautida kõiki Trassi tugevaid külgi: kaunis fraseerimine, väga hea teksti edasiandmine, puhas intonatsioon, imelised piano’d ja liialdusteta forte’d, pealekauba laulude olemust tabav tõlgendus. Tsüklite „Neli kildu“ (Juhan Liivi tekst), „Kimbuke tähti“ (Aleksander Suuman) ja „Kümme haikut“ (Jaan Kaplinski) pealkirjad viitavad lühidusele ja hetkelisusele ning sisaldavad juba võtit laulude esituseks. Karis Trass andis neid killukesi edasi meeldiva kerguse ja õhulisusega. Seevastu tsüklist „Kuus eesti jutustavat rahvalaulu“ pärineva „Suisa suud“ ettekandes oli vajalikul määral teatraalsust ja dramaatilisust, mistõttu puges see naiste ahistamise teemal laul eriliselt naha vahele.

Nagu Trasski, sai ka Mati Turi oma oskusi näidata mitmest küljest. Tsüklid „Nukrad viivud“ (Minni Nurme tekst) ja „Kolm lille“ („Kullerkupp“, „Pääsusilm“ ja „Meelespea“, Juhan Liivi tekst) kõlasid lihtsalt ja südamlikult; tsükli „Neli eesti jutustavat rahvalaulu“ laulud „Mere kosilased“ ja „Must naine“ esitas Turi aga suure näitlejameisterlikkusega – olulisel kohal on seal ka lopsakas huumor.

Kontserdi lõpetasid „Kümme tegemist trompeti ja klaveriga“, kena sild eelnevalt kõlanud rahvalauludega: tegemist on Indrek Vau tellimusel valminud nendesamade laulude seadetega trompetile ja klaverile. Trompet ei ole just kõige sobivam pill lugude jutustamiseks ning esialgu näis selline versioon natuke võõrastav. Tasapisi kõrv harjus trompeti-klaveri kooslusega ja mida osa edasi, seda põnevamaks kuuldu läks ning kogu esitusest jäi lõpuks väga värske mulje. Sellist muljet ei oleks aga loomulikult tekkinud, kui ei oleks olnud nii suurepärast interpreetide paari nagu Lassmann ja Vau.

Heino Elleri autorikontsert andis meie klassiku loomingust hea läbilõike: varaseim ettekandele tulnud teos „Fantaasia“ g-moll pärineb aastast 1916, hiliseim „Neli pala keelpillikvartetile“ aga 1954. aastast. Õhtu toekaim teos oli aastatel 1930-1931 valminud keelpillikvartett nr 2 f-moll kvarteti M4GNET esituses. See helitöö tõuseb Elleri loomingus esile oma keerulise, ekspressiivse ja tonaalsuse piire kompava helikeelega ning seda peetakse üheks Elleri kunstiküpsemaks. Ometigi ei ava see end esimesel kuulamisel ning on suhteliselt raskesti ligipääsetav, erinevalt paarkümmend aastat hiljem loodud neljast palast keelpillikvartetile, mis iseenesestmõistetavalt on tonaalsed ning kergelt rahvaviisi mõjutustega. Kiitma peab aga M4GNETit, kelle esituses kõlasid mõlemad teosed väga veenvalt. Kontserdil tulid ettekandele nii mõnedki Elleri tuntumad palad, nagu näiteks „Kellad“ ja „Liblikas“ Irina Zahharenkova esituses. „Kellade“ puhul üllatas äärmiselt (isegi liiga?) jõuline esituslaad, seevastu „Liblikas“ oli nii kerglane, et mõjus lausa ülelibisemisena. Nauditavaid elamusi pakkusid veel Katariina Maria Kits-Reimal („Männid“ ja „Fantaasia“), Robert Traksmann („Avarused“) ja Siluan Hirv­oja („Poeem“ As-duur).

Arvo Pärdi autorikontserdi kava oli kokku pandud peamiselt tintinnabuli-perioodil loodud teostest, mille kõrval kanti ette ka helilooja kaks varast teost. Maksim Štšura kõlavärvi- ja kontrastirikkas esituses kõlas 1958. aastal valminud „Partita“, keelpillikvartett koosseisus Mari Poll, Maria-Sofia Dõka, Johanna Vahermägi ja Henry-David Varema tõi aga kuulajateni 1962. aastal loodud keelpillikvarteti op. 4. Pärt on selle kvarteti oma teoste nimekirjast kustutanud, ometigi on tegemist äärmiselt huvitava kolmeosalise teosega, kus eri karakteritega lõigud on justkui mosaiigina kokku pandud ning kogu kvarteti olemuse võtab hästi kokku teisele osale lisatud märge quasi improvisato.

Tenor Endrik Üksvärava soleerimisel (ühel korral ka kontratenorina) kanti ette neli Pärdi vokaalteost, mille puhul tahan natuke nuriseda. Ilmselt ei olnud see just Üksvärava parim päev, arvestades intonatsiooniliste ebatäpsuste ja kõlaliste kõikumiste rohkust, eriti kontra­tenorina üles astudes. Kuidagi ei tahtnud ta hääl sõna kuulata Robert Burnsi tekstile loodud teoses „My Heart’s in the High­lands“, aga ka „Ein Wallfahrtslied’is“. Mõlemas tuleb väga pikalt laulda ühel noodil, kuid sel korral kõlasid sama kõrgusega noodid liigagi tihti eri kõrgusel, mis oli väga häiriv. Ehmatama pani ka „Vater unser’i“ vaata et sõjakas esitus: palvega ei olnud siin palju pistmist, pigem nõudmisega – antagu!

Lõpetuseks olgu edastatud lootus, et festivali korraldajad ei vannu alla ja jätkavad eesti muusika nädala traditsiooni ning ehk jõuab ükskord ka publik saali.