Möödunud aasta lõpul kuulsime meediast, kuidas Vene piirivalvurid olid jällegi „sattunud“ Eesti Vabariigi territooriumile, kusjuures põhjenduseks toodi, et nad ei saanud aru, kust kulgeb kahe riigi vaheline eraldusjoon. Samalaadne probleem näis Vene piirivalvureid vaevavat Eesti esimesel iseseisvusperioodil.

Vahejuhtumid idapiiril

Üks pakilisi ülesandeid, mis tuli noorel Eesti Vabariigil pärast Vabadussõda täita, oli maha märkida Tartu rahulepinguga kokku lepitud idapiir. Töödega tehti kiiresti algust, nii et järgmiseks kevadeks oli Eesti ja Nõukogude Venemaa vaheline eraldusjoon terve maismaapiiri ulatuses tähistatud: sisse olid aetud piirisihid, kaevatud kraavid, püstitatud piiripostid ja rajatud Eesti-poolset piiri mööda (välja arvatud üksikud läbipääsmatud sood) traataed. Muidugi ei olnud traataia puhul toona tegemist sellise rajatisega, nagu seda tänapäeval piiril näeme: tollane traataed oli pigem tähis kui tegelik tõke sellele, kes tahtis teisele poole pääseda.

Kui maismaal sai märkida kahe riigi vahelise rajajoone maastikule nii, et seda oli silmaga näha, siis piiriveekogudel oli olukord keerulisem – Peipsi-Pihkva järvel ei suudetud piiri ühises tähistamises idanaabriga kokku leppida. Seetõttu leidis suurem osa vahejuhtumeid aset just nimetatud järvel, mis oli tähtsaks elatusallikaks nii Eesti kui ka Vene kalameestele.

Maismaapiiril pälvisid peamiselt mõlema poole tähelepanu vahejuhtumid ebaseaduslikult piiri ületanutega, kuid pahatihti sattusid teise poole territooriumile ka piiriäärsete elanike koduloomad, keda omanikud soovisid seejärel tagasi saada. Hobuste ja lammaste üleandmises jõuti enamasti kokkuleppele. Kehvemini läks piirile sattunud koertel ja kassidel, kes üldjuhul lasti piirivalvurite poolt maha: Eesti poolel selleks, et vältida taudide (sh marutaudi) levikut. Ent kuulirahe alla võisid piiril sattuda ka kodulinnud: nõnda lasi Vene piirivalvur 1925. aastal Irboska kandis maha Vene poolele läinud kanad ja kuke, olgugi et talust, kus kanad pärit, hakati neid ebaseadusliku piiriületuse järel koju tagasi kutsuma.¹

Tõsisemat tähelepanu pälvisid juhtumid, kus Nõukogude piirivalvurid teadlikult Eesti territooriumile tulistasid. Näiteks läbistasid Nõukogude piirivalvurite kuulid 1922. aasta uusaastaööl Komarovka piiripunktis piiriposti külge kinnitatud tahvli kirjaga „Eesti Vabariigi piir“ ja piiritulpade pihta tulistamist tuli ette hiljemgi. Veelgi tõsisemate juhtumite puhul olid piiri tagant tulnud kuulid sihitud piiril patrullinud Eesti tunnimeeste või nende vahimajakeste pihta. Muidugi anti sellistest juhtumitest teada Nõukogude Venemaa (1922. aastast Nõukogude Liidu) välisasjade rahvakomissariaadile, et süüdlasi karistataks ja Vene pool võtaks meetmed piiririkkumiste ärahoidmiseks. Sest nagu kirjutas 1922. aasta märtsis Eesti välisministrile sõjaministri abi Andres Larka: „Kui vastavaid sammusid Nõukogude Venemaa poolt tehtud ei saa, siis ei või ka keegi meie valvur julge olla, et tema ühel ilusal päeval maha lastud ei saa.“²

Mõistagi andsid kohalikud piirivõimud Tallinna teada ka juhtumitest, kui mõni Nõukogude piirivalvur ebaseaduslikult riigipiiri ületas või eestlasi piiri tagant sõimuga kostitas. Näitena võib tuua 1927. aasta kevadel Irboska kandis kõlanud ähvarduse, et „Eesti riiki kauaks ei ole, võtame ta oma alla ja poome teid üles“.³

Kuni 1928. aasta alguseni lahendati kõiki kirjeldatud vahejuhtumeid, sealhulgas neid, mis olid põhjustatud inimeste teadmatusest või loodusjõudude poolt (näiteks mõne paadi või püügivahendi sattumine tormiga teise poole vetesse) keskvalitsuste tasemel. Arusaadavalt oli selline asjaajamine äärmiselt ajamahukas. Seetõttu hakati juba 1923. aastal, mil oli selgeks saanud, et „laskmiste ja teiste väärnähtuste arv meie Vene piiri peal suurt kahanemist ei näita, ärakadunemisest juba rääkimata“,⁴ kavandama Nõukogude Liiduga kokkuleppe sõlmimist väiksemate piiritülide lahendamiseks lihtsustatud korras.

Kokkulepe piirivahejuhtumite lahendamiseks

Kõnealune kokkulepe sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel 1927. aasta oktoobris. Väikesteks piiritülideks, mida hakkasid edaspidi ühiselt lahendama piiriäärsete piirivalvejaoskondade (Vene poolel piirivalvesalkade) ülemad, loeti esiteks juhtumid, mis tekkisid üksikute laskmiste tõttu üle piiri teise lepinguosalise territooriumile – kas siis piirivalvurite, valvepostide või eraisikute pihta –, kui selle tagajärjel ei saanud keegi haavata ega surma ega tekkinud ka ainelist kahju. Samuti loeti väikesteks rikkumisteks kohalike elanike ja piirivalvurite ettekavatsemata piiriületused, üle piiri läinud koduloomade kinnipidamise ja tagasiandmisega seotud juhtumid ning tormis teise poole randa sattunud kalurite, paatide ja püüniste tagasiandmine. See tähendab, et mõlema poole piirivalveülemate lahendada anti eelkõige sellised vahejuhtumid, millel puudus „põhimõtteline tähtsus“. Tõsised piiririkkumised kuulusid aga edaspidigi lahendamisele valitsuste tasemel. Kokkuleppega määrati kindlaks ka kolm piirkonda, mida esindasid Eesti poolt vastavalt piirivalve Narva, Peipsi ja Petseri jaoskonna ülemad.⁵

Kõigis kolmes piirkonnas toimusid esimesed kohalike piirivalveülemate (edaspidi segakomisjonide) kohtumised 1928. aasta veebruaris. Säilinud protokollide järgi oli koostöö alguses kõigiti asjalik: küllalt kiiresti anti Eesti võimudele üle ebaseaduslikud piiriületajad, sealhulgas Nõukogude vetesse eksinud kalamehed, teise lepingupoole territooriumile sattunud loomad, seiklushimust Venemaale hiilinud noored kui ka Eesti poolel piiriaeda parandanud tööline, kelle Nõukogude piirivalve 1929. aasta oktoobris selle tegevuse pealt ootamatult kinni oli nabinud.

Samal ajal jäi osa vahejuhtumeid segakomisjonides algusest peale lahendamata. Seda näiteks juhul, kui kumbki pool jäi eriarvamusele, kumma riigi vetes olid viibinud järvel arreteeritud kalamehed või kas piiri lähistel parte jahtinud või enda sõnul oravat lasknud piirivalvur oli tulistanud teise riigi territooriumile. Kuna üldjuhul keegi sellistes juhtumites viga ei saanud, loeti need komisjonis lõpetatuks.

Kalameeste röövimised

Ajapikku läks segakomisjonide koostöö järjest keerulisemaks. 1932. aasta lõpul kirjutas Eesti saadik Moskvas Julius Seljamaa Tallinna, et kuigi Venemaa esindajad rahvusvahelisel areenil „Nõukogude Liidu rahupüüete üle kiidulaule laulavad“, edendatakse Venemaal sõjatööstust ja õpetatakse sõjaväge välja energilisemalt kui kusagil mujal. „Ja seda peab alati meeles pidama,“ lisas saadik sünge ettekuulutusena raporti lõppu.⁶ Idanaabri võimuesindajate käitumisse Eesti-Vene piiril sugenes samal ajal üha ülbemaid jooni. Sagenesid juhtumid, kus Nõukogude piirivalvurid tungisid Eesti vetesse ja röövisid seal kalastanud Eesti kodanikke, väites hiljem karistamatult, et piiririkkujaks oli hoopis Eesti pool.

Mõistagi sattusid kalurid ka ise eksikombel üle piiri, kuid enamikul juhtudest võeti nad kinni Eesti vetes ja viidi Venemaale, et ammutada neilt teateid piiriäärsete olude ja üldise poliitilise olukorra kohta. Vangistatud kalamehi peeti kinni mõnest päevast mitme nädalani ja vabastamisel kästi neil vahejuhtumit Eesti võimude eest saladuses hoida. Piirivalve hinnangul seda käsku sageli ka täideti (küllap hirmust), kuid osa vabastatud kalureid pöördus siiski kohalike võimude poole, et juhtunust teada anda, ja kirjeldasid seejuures, mida neist Venemaal taheti.⁷ Peaasjalikult huvitus Nõukogude pool andmetest Eesti sõjaväe ja piirivalve kohta, küsiti kohapealsete piirivalvurite arvu ja nende nimesid. Niisamuti huvitas idanaabrit elu Eestis (kas Eestis on elu halb?), kui palju on Peipsi-äärsetes külades inimesi, kes tahaksid Vene poolele üle minna jne. Seejuures pidid kalurid andma kinnipidamisel allkirja, et nad võeti kinni Nõukogude Liidu vetes, mida idanaabri piirivalve hilisemates vaidluses ära kasutas.

Piirivalve Narva jaoskonnast anti juba 1931. aasta lõpul välisministeeriumile teada, et tüliküsimuste lahendamine segakomisjonis järjest raskeneb: Nõukogude esindaja eirab koosolekukutseid ja esitab Eesti poolele põhjendamata kaebusi.⁸ Iseloomulikuks sai seegi, et Vene piirivalve esindajad keeldusid tunnistamast oma piirivalvurite süüd, pöörates süüdistused ümber Eesti võimuesindajate vastu, keeldusid osalemast piiririkkumiste lähemas uurimises ega vastanud palvetele anda Eesti kodanike kinnipidamise kohta täiendavat teavet.⁹

Et vältida Eesti kalurite sattumist Nõukogude Liidu akvatooriumile, tähistasid Eesti piirivalvurid talviti Peip­sil piiri kuuse- ja männiokstega, kusjuures esimene rivi asetati hoiatuseks piirist 500 meetri kaugusele ja teine 10 meetri kaugusele. Segakomisjonides panid Eesti esindajad Vene poolele ette märgistada talviti piiri üheskoos, sest ühepoolselt tähistatud rajajoont Nõukogude piirivalve ei tunnistanud. Ettepanekutele vastasid idanaabri võimuesindajad aga ebalevalt – et on põhimõtteliselt nõus, kuid oma vastust veel ei anna, või otse eitavalt, et küsimus ei kuulu nende kompetentsi või et märgistamine pole vajalik, sest „nende piirivalvuritel on piirijoon teada“.¹⁰ Seda, et Eesti kalurite vangistamised ka piirijoone ühisel mahamärkimisel täiesti kaoksid, ei uskunud idapiiril toimuvaga kursis olnutest aga arvatavasti enam keegi.

Mõrv Peipsil

1938. aasta alguses toimusid Eesti idapiiril juba kaks väga tõsist vahejuhtumit, mis nõudsid viie inimese elu.

Esimene neist leidis aset 19. jaanuaril, mil kaks Nõukogude Liidu piirivalvurit sõitsid Peipsil järjekordselt üle piiri Eesti vetes kalastanud kalamehi vahistama. Sel korral sattusid kalameeste juures viibima ka patrullkäigul olnud Eesti piirivalvurid, kellest üks neile lähenenud piirivalvureid õhku lastud hoiatuslasuga peatuma sundis. Selle asemel, et märguande peale peatuda, pöörasid piiririkkujad saani ringi ja hakkasid eestlaste poole tulistama, millele Eesti piirivalvurid omakorda püssitulega vastasid. Üks Nõukogude piirivalvur sai laskmise käigus surma. Teine viskus saani taha peitu, keeldus käsu peale relva käest panemast ja ähvardas lasta otsekohe, kui keegi talle ligineb. Nähtavasti lootis ta, et Vene poolelt abi saadetakse. Kui üks Eesti piirivalvureist ähvardustest hoolimata talle lähenema hakkas, et piiririkkuja vahistada ja relv temalt konfiskeerida, asetas ta püssi sihtimiseks palgesse. Selle peale tulistas teda teine Eesti piirikaitsja, kes Nõukogude piirivalvurit oma kolleegi kaitseks kirbul hoidis, ja nii said vahejuhtumis surma mõlemad idanaabri piirivalvurid.

Tegemist oli niisiis järjekordse raske piiririkkumisega, kus Nõukogude piirivalvurid tungisid Eesti territooriumile ja hakkasid, selle asemel et Eesti võimudele alluda, neid tulistama. Mõistagi koostati välisministeeriumis Vene võimudele kiiresti protestinoot, milles juhiti tähelepanu, et Nõukogude Liidu piirivalvurid on Eesti kalureid Eesti territooriumil varemgi korduvalt kimbutanud, Peipsilt ära viinud ja seejärel vahi all kaua kinni hoidnud.¹¹ Nõukogude poole arusaam toimunust oli mõistagi diametraalselt erinev – Vene poole väitel olid nende piirivalvurid piiririkkujaid jälitades sattunud Eesti territooriumile. Vastamata jäi küsimus, miks sõitsid piirivalvurid sel juhul otse Eesti kalurite juurde ja Eesti võimudele relvadega vastu hakkasid, kui nood katsusid neid peatada.¹²

Mõni nädal hiljem järgnes kirjeldatud intsidendile Nõukogude poole kättemaksuaktsioon: 9. veebruari hommikul leiti poole kilomeetri sügavuselt Nõukogude Liidu territooriumilt kahe Eesti piirivalvuri ja nende küüdimehe laibad, kellest ühel oli 7, teisel 8 ja kolmandal 11 kuulihaava. Järgnev uurimine näitas, et Eesti piirivalvurid olid olnud umbes nelja kilomeetri sügavusel Eesti poolel, kui nende juurde sõitsid Vene piirivalvurid – jäljed olid järvejääl selgesti näha –, sundisid neid sõitma üle piiri Vene territooriumile ja lasksid nad seal maha. Sündmust olid pealt näinud mõne kilomeetri kaugusel kalastanud Piirissaare kalurid, kelle kõrvu kostis ka järgnenud kuulipildujavalang.

Toimunule järgnesid protestid mõlemalt poolt – Nõukogude poole väitel olid Eesti piirivalvurid läinud ise Vene poolele Vene kalureid kinni võtma ja avanud seal nende pihta tule, mille peale kaluritele appi saabunud Nõukogude piirivalvepatrull enese ja kalurite kaitseks Eesti piirivalvureid tulistas.¹³ Oma väitele jäi Vene pool kindlaks, keeldudes seejuures Eesti ettepanekust vaadata üheskoos üle Eesti territooriumile jäänud Nõukogude mootorsaani jäljed. Kui Eesti ja Vene piirivalve esindajad juhtumit selleks kokku kutsutud segakomisjoni koosolekul arutasid, ei nõustunud Vene esindaja andma omalt poolt mingeid täiendavaid selgitusi, vaid kinnitas, et „temal on pilt selge ja uued selgituse katsed võivat seda ainult tumestada“.¹⁴ Lisaks keeldumisele tulla Eesti poolele sündmuspaika üle vaatama, keelas Nõukogude poole esindaja Eesti piirivõimudel uurida mootorsaani jälgede jätkumist Vene vetes.

Omaette kõnekas oli seegi, et kohtumisele saabus Nõukogude esindaja kaks ja pool tundi hiljem, lastes eestlastel enda järel oodata ega vaevunud kohaliku piirivalve jaoskonna ülema sõnul isegi vabandama.

Pommitajad Eesti kohal

1930. aastate keskpaigas lisandusid piiririkkumistele maismaal ja piiriveekogudel teated Nõukogude Liidu lennukite tungimisest Eesti õhuruumi.

1935. aasta suvel anti kaitsevägede staabist välisministeeriumile teada mitmest sellisest juhtumist. Oktoobris leiti ministeeriumis, et nendest piiririkkumistest „ei saa vaikides mööda minna“ ja paluti, et Moskva saatkond neile välisasjade rahvakomissariaadis „sõbralikus toonis tähelepanu juhiks“.¹⁵ Muu hulgas tunti ministeeriumis huvi, kuidas talitab analoogsete juhtumite korral Soome, kes oli samuti teatanud õhuruumirikkumistest. Juhtumid, millest saatkonda teavitati, hõlmasid Nõukogude pommituslennukite lendamist Vaindloo saare kohal mitmel korral nii 1935. aasta juunis, juulis kui ka augustis.

Saatkonna vastusest selgub, et välisasjade rahvakomissariaadist ei saabunud nimetatud rikkumiste selgitamiseks mingisugust vastust, kuigi seda saatkonnale korduvalt lubati ja Soome kogemused ei olnud ses osas paremad. Seega olevat Soome Moskva saatkonnas jõutud arvamusele, et kõige parem oleks „saata mõni meiepoolne lennuk kord või paar N. Vene territooriumi kohale, või – veel parem – mõni Nõukogude Vene lennuk, mis on vastuvaidlematult meie territooriumi kohal, tuua maha“. Küll seisnenud häda selles, et lennukeid on keeruline „maha tuua“ juba üksnes nende kõrguse tõttu.¹⁶

Nagu näitab edaspidine kirjavahetus, ei olnud veel aasta lõpuski Soome nootidele ega Eesti kaebustele välisasjade rahvakomissariaadist vastust antud ja Soome saatkonnas arvati, et „seda ei tulegi“.¹⁷

Küll tuli Eesti idapiirilt üha uusi teateid piiririkkumiste kohta. 1936. aasta veebruaris ületas rivikorras umbes 400 meetri kõrguselt Narva kohal piiri kolm Vene luurelennukit, mida nüüd juba ka Eesti poolelt vintpüsside ja kuulipildujaga tulistati. Narva kohalt keerasid lennukid, mille kerel ja tiibadel olnud punased viisnurgad selgesti näha, Vasknarva poole, viibides Eesti õhuruumis kokku ligi 25 minutit. Paarkümmend minutit hiljem olid nad juba tagasi ja tiirutasid mõnda aega Peipsi kohal. Kui Eesti Moskva saadik selle rikkumise puhul uuesti välisasjade rahvakomissariaadi poole pöördus, öeldi talle suusõnal, et tegu olevat olnud lendurite eksimusega – halva ilma tõttu pidanud nood Narvat Luugaks. Paar nädalat hiljem anti saatkonnale hoopis teada, et läbiviidud juurdluse kinnitusel piiririkkumist üldse ei toimunudki.¹⁸

1938. ja 1939. aastal jätkusid vahejuhtumid idapiiril endise hooga: piirilt tuli teateid nii tulistamiste kohta Eesti territooriumile, kalameeste röövimistest kui ka Nõukogude lennukite lendamisest Eesti kohal. Selleks ajaks oli paljude rikkumiste selgitamine väiksemate piiri­vahejuhtumite lahendamiseks kokku kutsutud segakomisjonides juba väga keeruline või koguni tulutu.

Lootuses, et olukorda on võimalik parandada, tegi Eesti valitsus 1938. aasta veebruari lõpul Nõukogude Liidu valitsusele ettepaneku kutsuda kokku lepituskomisjon, kes töötaks omavahelistel läbirääkimistel välja lahendused, kuidas koostööd piiril parandada ja arusaamatused edaspidi ära hoida. Parima võimalusena nähti selleks ette täiendava kokkuleppe sõlmimist, kuid kasu loodeti sellestki, kui piiri oleks saadud hakata Peipsil koos Venemaaga ühiselt maha märkima. Vastus saabus alles augustis, sedagi pärast korduvaid meeldetuletusi, ja see ei olnud kuigivõrd innustav: Nõukogude Liidu valitsus oli lepituskomisjoni kokkukutsumisega põhimõtteliselt nõus, kui Eesti valitsus seda nõuab, kuigi „ei näe, mis küsimusi lepituskomisjon peaks arutama“. Ka jutuajamisest välisasjade rahvakomissari asetäitjaga jäi Eesti saadikule mulje, et Nõukogude pool näeks parema meelega, et „see algatus vaikselt ära sureks“.¹⁹ Hoolimata Eesti poole aktiivsest survest kohtumisest asja ei saanudki. 1939. aasta sügisel õnnestus Nõukogude poolega küll kokku leppida, et edaspidi hakatakse tähistama kahe riigi vahelist piiri Peipsil üheskoos,²⁰ kuid selleks oli juba liiga hilja. Seda, mis järgnes, me juba teame.

Helen Rohtmets-Aasa on ajaloolane, ajakirja Tuna peatoimetaja.