Sirp on avaldanud ülevaateid kultuuriministeeriumi ning Eesti Kultuurkapitali ehk avaliku raha jaotumisest kunsti­valdkonnale nii 2023., 2024. kui 2025. aastal. Aastal 2023 jõuti järeldusele, et aastatepikkune silmapaistvalt süsteemitu lähenemine kunsti toetamisele ja samavõrd ebapiisavad rahalised vahendid panevad valjult nõudma kapitaalremonti. Aasta hiljem tõdeti, et kuigi aasta tõi küll mõningat arengut, võis tehtud muudatusi pidada siiski pisiparandusteks ning vajadus suurema korrastustöö järele ei olnud kuhugi kadunud. 2025. aastal – põhimõtteliselt sama. 2026. aasta alguses kunsti rahastamise ülevaadet kirjutama hakates – ikka sama! Nõnda ei ole paraku põhjust loobuda kõigis nendes artiklites kasutusel olnud kapitaalremondi metafoorist valdkonna rahastamisvajaduste kirjeldamisel – süsteemseid muudatusi püsitoetustes ei ole toimunud.

Eks kõigil ole raske, ent siiski on avaliku raha jaotumisel kujunenud valdkondade vahel üsna suured lõhed ning kunsti kehv seis pole ammu enam ainult kunstiinimeste subjektiivselt tunnetatud ebavõrdsus. Detsembris küsis ERRi ajakirjanik Kadri Põlendik kultuuriministeeriumi äsja ametist lahkunud kantslerilt Kristiina Alliksaarelt, milline valdkond on tema meelest vaeslapse osas. Alliksaar vastas: „Kui ma tõesti peaksin ühe välja tooma, siis kõige vähem tähelepanu on saanud kujutav kunst. Neil on riigitoetust ja võimalusi minu hinnangul vast kõige vähem.“¹ Pärast ametisse astumist on kunsti- ja kirjandusvaldkonna teistest raskemat seisu välja toonud ka minister Heidy Purga.²

Ometi ei ole nukra seisu tõdemisest üksi kasu, vajame konkreetseid samme. Kunstivaldkonna vaatest on kõige teravamad kaks probleemi – vabakutseliste loovisikute töötingimused ning jätku­suutliku tegevustoetuste süsteemi puudumine.

Kunstnike ja kunstitöötajate töötasudest. 2024. aastal jõustus kultuurkapitali seaduse muudatus, mille järgi hakati toetuste eraldamisel edaspidi tegema täpsemat vahet stipendiumil ning loometöötasul. Muudatuse mõte oli selgemalt eristada üldist loomingulist enesearendust ja konkreetse tulemusega loomingulist tegevust ehk tööd, kusjuures viimast hakati käsitlema tööna ka maksustamise mõttes, et tagada vabakutseliste parem ligipääs sotsiaalsetele garantiidele. Praktikas on kunstivaldkond uue korra vastu võtnud nii poolt- kui vastuhäältega. Põhiline etteheide loometöötasude süsteemile on seotud raha hulgaga – siinsed kõrged tööjõumaksud hammustavad kulka eraldisest suure tüki, mis stipendiumina loovisikule n-ö puhtalt kätte jääks. Stipendiumid on head lühiajaliselt (raha saab kohe rohkem kätte), kuid halvad pikaajalises perspektiivis – stipendiumide toel oma loomingulist tegutsemist rahastanud kunstnikud seisavad silmitsi faktiga, et riigi silmis ei ole neid maksumaksjatena olemas ei ravikindlustuse ega ka (tulevikus) saadava pensioni vaatest. Kunstivaldkonnas, kus vabakutselisi loovisikuid on väga palju, jäävad kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali (KuRa) käed lühikeseks: loometöötoetuse soovijaid on tunduvalt rohkem kui võimalust seda eraldada. Ning loometöötasusid saab eraldada lühikeseks ajaks, mistõttu näiteks ravikindlustus on jätkuvalt lünklik.

Omaette raskused on ka asutuste palgal olevate kunstitöötajatega. 2026. aastast tõsteti paar aastat paigal seisnud kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumi 1600 eurolt 1720 eurole ning riigi asutatud või riigi osalusel tegutsevate asutuste (edaspidi lihtsuse mõttes „riigi­asutused“) kontodele laekusid täiendavad vahendid ka üldise palgafondi suurendamiseks. Kõlab hästi, aga vaid siis, kui on asutusi, mis kuuluvad kultuuriministeeriumi haldusalasse. Kunstis on neid täpselt üks – SA Tallinna Kunstihoone. Kui vaadata ka kultuuriväärtuste valdkonda, siis leiame veel kolm (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum³). Ülejäänud asutused peavad proovima omade jõududega selle standardi kehtestatud palgaralliga sammu pidada, mis praeguste tegevustoetuste juures on põhimõtteliselt mission impossible, eriti regionaalse kunstielu vaatest. Asutuste toimetulek mõjutab vägagi ka vaba­kutseliste toimetulekut, kellele asutused on tööandjateks/tellijateks. Värskelt kokku lepitud alampalk (946 eurot bruto) on juba arv, mis jääb lõviosale kunstivaldkonnast – näiteks iseenda tööandjaks olevatele vabakutselistele – kättesaamatuks. Olgu siiski öeldud, et siinkirjutajad ei toeta viimasel ajal kõlanud mõtet kultuuritöötaja miinimumi kaotamisest – riigi poolt endale võetud kohustus peab lihtsalt kunstivaldkonnas laiemalt levima.

Ennekõike vabakutselistele on oluline veel üks arv – 2075 eurot ehk keskmine brutokuupalk, mille järgi arvestatakse vabatahtliku ravikindlustuse kuutasu. 2026. aastast avardati tingimusi, mille alusel on võimalik endale vajaduse korral ravikindlustus osta, kuid sellele ligipääsemise lävend on kunstivaldkonna jaoks liiga kõrge. Eesti Kunstnike Liit andis koos teiste loomeliitudega sügisel 2025 planeeritud muudatusele ka vastavat tagasisidet ja tegi ettepaneku arvutada kuutasu alampalga järgi. Pöördumises rõhutati ka vajadust võimaldada vabatahtliku ravikindlustuse ostmist kuupõhiselt, sest tihti jääb vabakutselistel puudu just kuu või kaks. Ettepanekuid arvesse ei võetud.

Võib öelda, et 2026. aasta riigieelarve aruteludest ning vastu võetud muudatustest kukkusid vabakutselised loovisikud seega täielikult välja. Jätkuvalt toppab ka sotsiaalmaksu arvestuse summeerimise muutmine kuupõhisest aastapõhiseks, mis aitaks regulaarsele ravikindlustusele lähemale neid vabakutselisi, kelle sissetulekud on ebaregulaarsed ja ebaühtlased.

Kokkuvõtvalt vajab vabakutseliste töötingimuste parandamine poliitilist tahet. Mida saaks teha? Näiteks oleks võimalik kulka süsteemis arutada valdkondadevahelise raha jaotumise proportsioonide muutmist, nii et kunstivaldkonnal, kus vabakutseliste hulk on suurem, oleks võimalik loometöötasusid eraldada rohkem ja pikemaks ajaks. Arvestades, et kulka nõukogus on kokku lepitud näiteks muusika- ja teatrifestivalide laiapõhjaline toetamine pärast vastavate taotlusvoorude sulgemist ministeeriumis, oleks õiglane teha analoogne solidaarsusotsus ka kunstivaldkonna suhtes.

Samuti on valdkond teinud ministeeriumile ettepaneku näitusetasude meetme loomiseks – 2024. aasta lõpus andsid Kunstiasutuste Liit ja Eesti Kunstnike Liit ministrile üle täpselt sõnastatud ja läbiarvutatud ettepaneku, mille järgi saaks näituseasutused taotleda vahendeid nende programmis osalevatele kunstnikele töötasude maksmiseks.⁴ Tegemist pole mingi revolutsioonilise erandi nõudmisega – ministeeriumi eelarvest eraldatakse regulaarselt vahendeid mitmesuguste loovisikute tasustamiseks (näiteks riigiasutustes töötavad muusikud ja näitlejad) ning ettepanek ongi luua süsteem, mis arvestaks kunstivaldkonna tööloogikaga, kus kunstnikud ei ole (riigi)asutustes palgalised.

Rahastusrindel muutusteta. Ilmselt saame sel aastal tähistada renoveeritud Tallinna Kunstihoone (ja täielikult kaasajastatud Eesti Kunstike Liidu ateljeede) taasavamist, mis on suur samm Eesti kunstielule. Positiivsete uudiste kirja läheb ka mõningate kunstiasutuste kärpest pääsemine – kuigi küüniliselt võib ju küsida, et mida kunstist üldse õhemaks lihvida võimalik on. Samuti on kulkasse vahendeid juurde tulnud, kuid seda positiivset uudist varjutavad tõusu tempost kiiremini kärisevad käärid valdkonna ootuste ja KuRa võimaluste vahel. Olgu aga rahastuse numbrid ülevaatlikult siiski veel kord silme ette toodud.

Kultuuriministeeriumi 2026. aasta eelarve on sarnane mullusega, ulatudes 365 miljoni euroni ja möödunud aastaga samas suurusjärgus on ka kunsti rahastus, küündides pisut üle 11,5 miljoni euro. Kultuuriministeeriumi kodulehel on väljas kultuurieelarve jaotus, mis aitab mõista, kus üks või teine valdkond võrreldes muude kultuurialadega eelarve mõttes platseerub. Artikli kirjutamise seisuga ei ole 2026. aasta kohta veel graafikut joonistatud, aga 2025, mil eelarve proportsioonid olid üldjoontes sarnased, moodustas kunsti rahastus ministeeriumi eelarvest 3,3% ja kunstide osakonna võrdluses olime tagantpoolt kolmandad.⁵ Väiksem rahastus on kirjandusel ja arhitektuuril, eespool on muusika, audiovisuaalvaldkond, meedia ja etenduskunstid. Mõnes mõttes võiks selle kohaga „edetabelis“ keerulisi olusid arvestades ju rahul olla, kui poleks ühte suurt aga – nii eelmisel kui ka sellel aastal moodustab kunsti summast peaaegu poole (tänavu 43%) Tallinna Kunstihoone renoveerimistoetus. Tegemist on väga olulise, aga siiski ühekordse investeeringuga kunstieelarvesse. Kui see välja jätta, kukub kunst tagantpoolt teiseks ehk püsirahastuse poolest oleme tõesti kultuurivaldkonna vaeslapsed.

Enne kui konkreetsemalt analüüsime, kuidas olukorda parandada, vaatame ajaloolise järjepidevuse huvides üle, mis read kultuurieelarves kunstile tänavu eraldatud on. Võrreldes eelmise aastaga kasvas kunstieelarve pisut üle 185 000 euro võrra. Tõus ei ole kunsti­spetsiifiline, vaid seotud kahe konkreetse asjaoluga. Esiteks kõrgharidusega kultuuritöötaja miinimumpalga ja palgafondi tõus, mis kunstis mõjutab valdkonna ainsat sihtasutust Tallinna Kunstihoonet (eelarve tõus 26 095 eurot) ja kunstnikupalku (kasv 42 387 eurot). Teiseks on kasv seotud seadusest tulenevate eraldiste tõusuga, mis jõuavad ka teiste loomealade ridadele: 43 583 euro võrra kasvas loomeliitude ja loovisikute seaduse (LLS) raames makstavate loometoetuste eelarve ja kõige rohkem, 173 680 euro võrra, Eesti Kultuurkapitali (kulka) kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalile (KuRa) edasikantav alkoholi- ja tubakaaktsiis ja hasartmängumaks. Võrreldes eelmise aastaga vähenes 100 000 euro võrra Tallinna Kunstihoone renoveerimistoetus. Viimane muutus mõjutab kunstieelarve aastast võrdlust vaid formaalselt. Sisuliselt eelarve vähendamisega tegemist ei ole, sest Kunstihoone remondieelarve lihtsalt jaotati kahe aasta peale enam-vähem võrdselt ära.

Muud toetusread – Eesti osalemine Veneetsia biennaalil ja kuue nn strateegiliseks partneriks loetava erakorraldaja (Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, EKKM, Narva Kunstiresidentuur, Eesti Kunstnike Liidu galeriid ja Konrad Mägi sihtasutus) tegevustoetus – püsisid samad nagu 2025. aastal. Kõige kurioossem ja halvas mõttes tähelepanuväärsem on viimaste seast Eesti Kunstnike Liidu galeriide tegevustoetus, mis tähistab sel aastal paigalseisu juubelit – see toetus pole muutunud nüüdseks kümme aastat ning on nelja galerii peale kokku jätkuvalt 30 000 eurot. Lugeja võib siinkohal mõelda enda kümne aasta tagusele palganumbrile ja kui märkimisväärselt palju vähem toonasega võrreldes selle summa eest praegu lubada saab.

Kulka tegevustoetustest. Pealtnäha positiivsem on seis kulka jagatavate tegevustoetustega, mille maht on olnud tõusvas trendis. Aastatagusega võrreldes kasvas toetuste kogumaht 63 000 euro võrra, enamikule taotlejatest eraldatud summa tõusis ning toetatavate hulka lisandus kaks uut nime – Eesti Vabagraafikute Ühendus ja galerii Kett. Varem toetust saanutest ei esitanud seekord taotlust ArtDepoo galerii ning samuti jäi tegevustoetuseta Tallinna Graafikatriennaal. Viimane on ilmselt seotud kulka nõukogu tasemel toimuva suursündmuste toetamise reformiga.

Iseenesest positiivsele pildile lisab tumedaid varje teadmine, et võrreldes teiste valdkondadega peab kunsti sihtkapital kandma organisatsioonide toetamisel ebaproportsionaalselt suurt koormat. Suur tegevustoetuste surve on otseselt seotud üldise valitseva süsteemitusega kunstiorganisatsioonide toetamisel ning tõigaga, et võrreldes mitme teise valdkonnaga puuduvad kunstiorganisatsioonidel võimalused muudest allikatest püsitegevuseks raha taotleda. Tõsi, siin-seal tulevad kunstimajadele appi kohalikud omavalitsused – ka Tallinna linn – ent suures plaanis lasub mittetulunduslike näitusemajade toetamine ikkagi kulka õlgadel.

Seda probleemi tõstatades kohtab tavaliselt reaktsiooni, et „teistel on ka raske ja kulkas raha vähe“. Siinkohal tasub aga pilk heita kulka-sisesele võrdlusele teiste sihtkapitalidega ja üsna kiiresti saab selgeks, et kunstivaldkond on tegevustoetuste küsimuses tõepoolest teistest valdkondadest suurusjärkude võrra keerulisemas positsioonis. Täpsema ülevaate leiab Kunstiasutuste Liidu koostatud tegevustoetuste süsteemi analüüsist.⁶ Kõlagu siinkohal veel kord ettepanek, mis aitaks kulka seisu oluliselt parandada: oleme koos valdkonnaga seisukohal, et kahe suurema tegevustoetuse saaja (Tartu Kunstimaja ja Eesti Kunstnike Liidu galeriid) toetamine tuleb viia ministeeriumi eelarvesse, vabastades kulkas vahendeid teiste asutuste toetuste tõstmiseks.

Kvaliteet, mitte omandivorm? Kui midagi viimaste aastate kultuuri rahastamises silma torkab, siis on see vahetegemine riigiasutuste ning muude, valdavalt puhtalt eraõiguslike strateegiliste partnerite toel. Seda selgelt esimeste kasuks ehk keerulisel ajal peab riik prioriteetseks ennekõike enda asutusi. Sellel lähenemisel on aga mitu probleemi, mis suurendavad süsteemset ebavõrdsust.

Kõigepealt ei lähe see kokku valdkondadega koos paika seatud riiklike strateegiliste eesmärkidega. Nii sedastab „Kultuur 2030“ visioonidokument: „Lähtume kultuurivaldkonna rahastamisel ennekõike tegevuse sisulisest kvaliteedist, mitte omandivormist.“ Lihtsalt öeldes peaks see tähendama, et pole oluline, kas valdkonna arengu ja kättesaadavuse jaoks tähtsat funktsiooni täidab riigiasutus või mõni tubli eraalgatus. Toetada tuleks neid sarnastel alustel, sest sisu loeb. Konkreetsemalt kunstivaldkonnas võiks mõelda nii, et kvaliteetset, tunnustatud ja (au)hinnatud näituseprogrammi välja toovaid asutusi peaks toetama sarnastel alustel olenemata sellest, kas tegemist on riigimuuseumiga (näiteks Eesti Kunstimuuseum) või puhtalt eraõigusliku organisatsiooniga (näiteks Tartu Kunstimaja). Kõlab ju loogiliselt?

Tõe kriteerium on praktika ja kui vaadata kultuuriministeeriumi viimaste aastate otsuseid, siis on ebavõrdsus ja lõhe riigi osalusel asutatud asutuste ja muude „strateegiliste partnerite“ vahel hoopis kasvanud ning omandivormipõhist ebavõrdsust pigem põlistatud. Näiteks kehtis riigi sihtasutustele erikord 2025. aasta eelarvekärbete ajal, sest ministeeriumi kodulehe andmetel sooviti võtmeasutusi eriliselt hoida.⁷ Samuti – nagu mainitud – kasvatati tänavu ministeeriumi haldusala asutuste palgafonde ja tõsteti kultuuritöötaja miinimumpalka. Viimase maksmiseks saavad lisavahendeid samuti vaid riigiasutused, mitte aga muud strateegilised partnerid. Tõe huvides tuleb siiski märkida, et erandina on kunstivaldkonnas väljaspool sihtasutuste struktuuri õnnestunud kunstnikupalgad siduda kultuuritöötaja miinimumiga.

Samuti on haridusprogrammide eest lapsevanematelt raha küsimise „keelu“ lahendus lisaraha eraldamine ainult ministeeriumi haldusala asutustele, kes saavad õppekäikudega seotud kulude katteks eraldi toetust.⁸ Samal ajal pole erakorraldajatele analoogset toetusmeedet näha ja muuhulgas ka era-kultuuriasutuste külastamist toetav „Kultuuriranitsa“ meede jääb teate kohaselt varasemaga samale tasemele. Suures plaanis võiks valitud teed mööndustega mõista – riigil ongi asutajana nn oma asutuste ees suurem vastutus ja hoolsuskohustus. Asi pole aga nii lihtne, kui võtta arvesse, et samavõrra kui riigil on kohustus „omade eest hoolt kanda“, on kultuuriministeeriumi ülesanne panustada kõigi kultuurialade arengusse. Selle ülesande täitmiseks ei piisa ainult riigiasutuste eest hea seismisest, sest riigiasutuste võrgustik pole loodud süsteemselt ega vastavalt eri kultuurivaldkondade loogikale.

Näiteks ei ole ühtegi ratsionaalset põhjendust, miks on Eestis üheksa riigi sihtasutusena tegutsevat etendusasutust (lisaks ka avaõiguslik Rahvusooper Estonia), aga kunsti real on sihtasutusena ainult üks asutus (Tallinna Kunstihoone). Me ei vaidlusta siinkohal loogikat, et riik peaks kultuuri kättesaadavusele õla alla panema, näiteks regionaalsete teatrite eest suurema vastutuse võtmisega. Küll aga ei ole keegi suutnud ära selgitada, miks on, piltlikult öeldes, üheksa korda loogilisem „riiklikult pidada“ ülal teatreid, aga mitte näiteks (regionaalseid) näitusemaju. Ei saa öelda, et see käiks näiteks „nõudlust“ pidi – kunstinäitused kogusid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse andmetel 2024. aastal 1,7 miljonit külastust, kusjuures 37% küsitletud asutustest publikuarve ei esitanud, mistõttu on see arv tegelikult veelgi suurem ja huvi näituste vastu laialdasem.

Asi pole võrdsuses võrdsuse pärast, vaid sisus – praktikas pakutakse ju olulist kultuurilist avalikku hüve ja võimaldatakse publikule ligipääsu kultuurile paljudes Eesti paikades. On arusaamatu, miks osal valdkondadel peab see käima vabatahtlikkuse korras, teistel aga on selge ja süsteemne riigi tugi taga ning kindlus, et väga raskes olukorras neid üksi ei jäeta.

Järgmisena võiks küsida, et ehk toetatakse vähemate riigiasutustega valdkondades siis rohkemaid „strateegilisi partnereid“ ehk erakorraldajaid. Ka siin paraku vastavat loogikat ei paista. Kuigi avalikust arutelust võib jääda mulje, et näiteks erateatrite toetamisega on kehvasti, siis tegelikkuses on etenduskunstid väheseid valdkondi, kus on süsteemne, enam-vähem arvestatava suurusega ja küllalt laiale ringile eraõiguslikele tegijatele kättesaadav toetusmeede olemas. Näituseasutustel sellist võimalust igal aastal ministeeriumist tegevustoetust taotleda ei ole. Nii oli tragikoomiline hiljutise teatrite rahastamise „skandaali“ ajal kuulda etenduskunstide valdkonnas tegutseva kolleegi küsimust: „Kas teie kunstivaldkonnas olete oma taotlusvooru reeglitega rahul?“ Millise taotlusvooru? Üksikud asutused saavad otsetoetusi kultuuriministeeriumi eelarvest, ent toetuste kogumaht ei vasta kaugeltki valdkonna suurusele ja – nagu eespool kirjeldatud – on mõned summad lootusetult stagneerunud.

Võimalik, et „Kultuur 2030“ põhimõttest ongi jäädavalt kaugenetud ja edaspidi eelistabki riik valdkondi toetada pigem riigiasutuste kaudu. Sellisel juhul võiks kunstivaldkonda suuremat stabiilsust ja jätkusuutlikkust tuua mõne riigi sihtasutuse loomine. Seda ei pea tegema n-ö tühja koha peale, vaid võib-olla tasuks selle mõttega ringi vaadata praeguste tegevustoetuse saajate seas. Valdkonnast on positiivse näitena Tallinna Kunstihoone juba olemas – selle muutmine riigi sihtasutuseks oli igati õigustatud ja võib aimata, et andis ministrile tugevama argumendibaasi ka renoveerimistoetuse toomiseks.

Ja mis siis nüüd? Lõpetuseks tasub küsida: mida saab valdkond ise teha, et 2027. aasta kevadel oleks põhjust kirjutada kunsti rahastuse ülevaates midagi muud, kui et olukord on põhimõtteliselt sama nutune? Kuidas tekitada poliitilist tahet ja ka julgust, et võtta midagigi ette kultuuri rahastamise proportsioonide osas? Seni oleme välja töötanud konkreetsed ettepanekud, kokku löönud arvud ja käinud neid järjekindlalt ministeeriumis esitlemas. Oleme saanud kiita, et väga tublid! Kahjuks aga sooja käe­pigistuse ja sõbraliku õlalepatsutusega suurt midagi ette ei võta ning sama vähe on abi paljast tõdemusest, et „kunstiga on seis keeruline“. Kunstielu metafoorne maja karjub kapitaalremondi järele ja lillevaasis vee välja vahetamisest olukorra parandamiseks ei piisa. Valdkonna sees on viimase poole aasta jooksul olnud kunstivaldkonna arengukava ehk „KUVA 2026–2030“ arutelud platvormiks, et mõelda mitte ainult visioonidest ja soovidest, vaid panna kokku ka tegevuskava. Selle kava elluviimiseks vajame nii valdkonna kui ka rahastajate ühist tahet ja tegutsemist, sest kapitaalremondi vajaduse tõestamine on võimalik ainult kollektiivse pingutusena.