Pilt sellest, kuidas rahvas entusiastlikult marsib pealkirjas nimetatud kentsaka loosungi all, sobiks võib-olla mõnesse Monty Pythoni filmi. See on üks paradokse, et demokraatiast peetakse lugu, aga demokraatia alustalad – parteid – on kõikjal, mitte ainult Eestis, madala reputatsiooniga. Valitsusel napib raha ülikoolidele ning arstiabile, miks peaksime tahtma niigi vähest maksudest kogutud raha hoopis parteidele kulutada?

Jah, kui rahvalt küsida, siis juhtuks arvatavasti nii, nagu juhtus 1993. aastal Itaalias. Referendumile oli pandud küsimus parteide riigipoolse rahastamise lõpetamisest. Mitte ainult et 90,3% vastanutest hääletas rahastamise lõpetamise poolt, vaid ka referendumist osavõtt oli ebatavaliselt suur, üle 75%.¹ Itaalias ei tähendanud see küll parteidele riigipoolsete toetuste täielikku kadumist, sest kampaaniakulude tagastamine jäi alles, aga probleem, millele allpool keskendun, teravnes tublisti. Probleem on nimelt selles, et kui parteid on sunnitud eluspüsimiseks käima suurrahastajate ustele koputamas, siis mõjutab see ka parteide poliitikat. Pole ju otstarbekas, kui sa ühel päeval palud kelleltki toetuseks raha ja seejärel, kui oled parlamenti jõudnud, tõstad omaenese rahastaja maksusid. Või keelad tal oma tooteid reklaamida, näiteks sigarette ja alkoholi. Neis riikides, kus ettevõtete annetused on lubatud, käivad suurfirmad hoopis ise erakondade ustele koputamas ja annetusi pakkumas. Lõpptulemus on sama: erakondade poliitika nihkub suur­annetajate huvide poole.

Teema, mida siin käsitlen, on demokraatia elujõud. Igal inimesel on üks hääl ja valimiste normaalse toimimise puhul otsitakse tasakaalu kõigi inimeste huvide vahel. Poliitilise otsustamise tulemus oleks, piltlikult öeldes, tehtud mediaanvalija huvides. Kui aga otsustamisel pääsevad kõige rikkama kihi huvid teistest palju tugevamini esile, on tegemist hälbega, mis võib halvemal juhul ühiskonna toimimise üldse rööbastelt välja viia. Ka normaalselt toimivas demokraatias toimub vahetevahel mingi pööre paremale – lastakse ettevõtjate maksud madalamale, pehmendatakse nende regulatsioone, vähendatakse kulutusi tervishoiule ja haridusele –, aga tavaliselt ei vii see tasakaalust liiga kaugele ega jätku järgmistel valimistel veel suurema kõrvalekaldega samas suunas. Erakondade rahastamisel on demokraatia elujõule märkimisväärne mõju.

Liigun nüüd edasi kirjeldustega teiste riikide olukordadest ja arenguteedest. See on paradoks, et kaks lääneriiki, kes olid aastakümneid erakondade rahastamise esirinnas – USA ja Itaalia – on praegu riigipoolse rahastamise praktiliselt lõpetanud. USAs rääkis president Theodore Roosevelt juba 1907. aastal vajadusest valimiskampaaniaid riigi poolt rahastada, eraisikute toetustele ülempiir seada ning ettevõttepoolsed toetused keelata. Neist teise ja kolmandana nimetatud seadusemuudatused ta võrdlemisi kiiresti ka saavutas, aga kampaaniate riigikassast rahastamine tehti USAs ära alles 64 aastat hiljem, nimelt aastal 1971. Kahjuks algas 2008. aastal kiire allakäik ning 2016. aastaks oli riigipoolne rahastamine täielikult asendunud eraisikute annetustega.² Kuhu USA praeguseks on jõudnud, on teiste lääneriikidega võrreldes väga suur varanduslik ebavõrdsus, populism poliitikaelus ning presidendi katsed tasalülitada liberaalse demokraatia alustalad – sõltumatu kohtuvõim, vaba ajakirjandus, ülikoolide vabadused ja isegi keskpanga sõltumatus.

Eestis on erakondade rahastamise küsimused päevakorrale tõusnud seoses õiguskantsleri seisukohavõtuga, kus ta taunib kodanikuühenduste poliitiliste eelistuste väljendamise keeldu valimiskampaaniate ajal.^3,4 Lahendus, mille ta välja pakkus, on lõpetada juriidiliste isikute lauskeeld erakondade toetamisel. See lahendus pälvis kriitikat Karl Lembit Laanelt, kes oma doktoritöös uurib demokraatia üleilmse kriisi põhjusi ja kelle sõnul „juriidiliste isikute annetuste keelu kaotamine õõnestaks demokraatiat“.⁵ Teiselt poolt on õiguskantsleri seisukoht ka toetust leidnud. Karl Kase argument on kokkuvõtvalt „mida rohkem on keelde, seda rohkem on neist üleastujaid või vähemalt katsetajaid“.⁶

Jätkan nüüd, kirjeldades vahendeid, mida erakondade rahastamise reguleerimisel teised riigid on kasutanud. Esiteks ja eelkõige, erakonnad peaksid rahastust leidma riigieelarvest. Tavaliselt toetab riik erakondi suurusjärgus kaks eurot elaniku kohta (nii on näiteks Prantsusmaal ja Belgias). Saksamaal on erakondade ja mõttekodade rahastamine suurusjärgus kümme eurot elaniku kohta ning seda loetakse väga heldeks. Eestis on erakondi riigieelarvest toetatud 1990ndate keskpaigast alates. Üks põhimõtteline muudatus, mida oskan soovitada, oleks, et raha jaotamine toimuks mitte ainult viimaste parlamendivalimiste tulemuste alusel, vaid et seda jaotust muudetaks ka vahepealsetel aastatel. See sunniks erakondi valijate hinnanguid kogu aeg arvesse võtma. Üks selline mehhanism on kasutusel USAs Washingtoni osariigis Seattle’is.⁷

Teiseks, toetused muudest allikatest kui riigieelarve peaksid olema hästi reguleeritud. Enesestmõistetavalt peavad toetused olema maksimaalselt läbipaistvad. Toetuste piirid peaksid olema parasjagu madalad. 100 000 eurot toetaja kohta on kindlasti liiga palju; üks toetaja ei peaks saama annetada rohkem kui pisikest murdosa kõigist annetustest. Julia Cagé arvates peaks ülempiir olema väikene osa elanike keskmise sissetulekust, s.t suurusjärgus paarsada eurot aastas.⁸ Belgias ongi piir 500 eurot ühelt annetajalt ühele erakonnale. Piirid ja keelud peaksid olema erinevad eri liiki annetajatele – mis on lubatud eraisikule, ei tarvitse olla lubatud kasumit teenivale ettevõttele. Eesti regulatsioonide suur puudus on see, et kõiki juriidilisi isikuid käsitletakse ühe mõõdupuuga. Mõttekojad ja kasumit teenivad ettevõtted on ikka väga erinevat laadi juriidilised isikud. Minu arvates peitub siin meie probleemi üks juurpõhjus, mille parandamine lahendaks erimeelsuse Ülle Madise ja Karl Lembit Laane vahel.

Lisaks rahalistele piiridele annetamisel on paljudes riikides, näiteks Kanadas, Prantsusmaal, Hispaanias ja Belgias, reguleeritud ka ülempiirid kampaania kulutustele.

Eestis on just annetuste ja kulutuste piirid praegu halvasti määratud. Eestis vajavad regulatsioonid ajakohastamist, aga see on takerdunud juba õige mitu aastat. Seevastu Eesti kiituseks saab öelda, et meil on spetsiaalne institutsioon – Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) –, kes kontrollib erakondade rahastamise vastavust reeglitele. Selliseid organeid leidub vähem kui kolmandikus OECD riikidest.⁹

Kaheksa riigi hulgast, kust olen leidnud üksikasjalikke andmeid erakondade rahastamise reeglite kohta, on need reeglid kõige paremini õnnestunud Belgias ja kõige halvemini USAs. (Ülejäänud kuus riiki on Ühendkuningriik, Kanada, Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja Prantsusmaa.) Pole juhuslik, et erakondade rahastamise halvemate reeglitega käib kaasas suurem majanduslik ebavõrdsus. USAs ületab rikkama 1% inimeste sissetulek keskmist sissetulekut umbes 18 korda, Belgias vaid 8 korda.¹⁰ (Teised kuus riiki asetsevad ebavõrdsuse poolest nende kahe vahel.) Liiga suurest ebavõrdsusest saab toitu populism ja saab alguse poolhullude poliitikute tõus võimule.

Vastust küsimusele, millised peaksid erakondade rahastamise reeglid välja nägema, on isegi kergem anda kui vastust küsimusele, mis trikiga oleks võimalik Eestis praegu kehtivaid reegleid parandada. Parlamendile on, arvestades tema töörežiimi, raske lootusi panna. Üldreeglina ei soostu erakonnad muutma selliseid reegleid, mis neid võimule on aidanud. Näiteks rahaeraldiste muutmine valimiste vahepeal oleks praegu nende erakondade huvides, kes on parlamendis vähemuses või üldse lageda taeva all. Ka ülempiiride seadmine annetuste suurusele on kõva pähkel, sest erakonnad on oma suurannetajad vaevaga üles leidnud ega taha oma meepottidest naljalt loobuda.

Kas riigikogu esimees, õiguskantsler ja ERJK esimees suudaksid oma vaimujõud ühendada ja sellele teemale hoo sisse lükata? Lükata selles suunas, et erakondade rahastamise reeglid liiguksid paika meie kõigi huvides. Vähemalt liiguksid ja vähemalt õiges suunas. Lõpetuseks esitan kirjandusest leitud ühelauselise tabava, kokkuvõtva selgituse, miks demokraatia rahastamine riigieelarvest on nii väga oluline. Erakondade rahastamine paistab vaevalt välja riigieelarve kulude poolel, aga korruptsioon, majandusliku ebavõrdsuse kasv ning demokraatia vastu usalduse vähenemine, mida see rahastamine aitab ära hoida, on hävitavad nähtused.¹¹