On juba viledaks kulunud tõde, et elame ühes teistmoodi kultuurimaailmas: sellises, kus dialooge eriti ei peeta ning selle asemel ummistavad eetri turundussõnumid. Mõningad jooned on siin paralleelsed maailma üleüldise tonaalsusega, mis näeb ette hüsteerilise positiivsuse diktaati, mõned valikud oleme ka ise teinud (seda ka mina). Viimaste sekka tuleb lugeda Eesti teatri otsus omavahel mitte eriti suhelda, kaevuda kaevikutesse ja sealt umbusuga vaadata ümberringi, kus hiilivad kahtlased ja teistsugused kunstilised vaated. See on jõudnud kombeni mitte käia vaatamas, mida teevad sinust erinevad – küll aga omada tugevat arvamust. „Ma ei ole näinud, aga mulle kirjeldati,“ nagu on kuulda olnud.

Seetõttu on väga tänuväärne, kui mõni teater mingil moel oma kunstilisi vaateid tutvustab. Intervjuu Tallinna Linnateatri peanäitejuhi Uku Uusbergiga tema lavastuse „Avamine“ kavalehel on põhjalik, heade küsimuste ja süvenenud vastustega vestlus, kus liigutakse kaugemale ühe lavastuse taustade avamisest ning räägitakse üldistest vaadetest teatrile. Oleks igati rõõmustav, kui selliseid vestlusi oleks võimalik lugeda või kuulda ka teiste riigi- ja erateatrite kunstiliste juhtidega. Seeläbi täituks meie teatrieeter mitmekülgse dialoogiga.

Uusberg räägib oma intervjuus palju nn klassikalisest sõnateatrist, ent võtab vaevaks rääkida ka teatrist, mis talle nii loomuomane pole. On näha, et see on talle huvi pakkunud – nii kinnitab ta ise. Samal ajal teeb Uusberg üldistusi, mille tonaalsus on kummastavalt hukkamõistev ja mitte enda seisukohti selgitav, vaid teiste omi hoogsalt maha tegev. Nii räägib Uusberg sellest, kuidas säärase teatri näitlejad otsivad „sageli ilma analüüsita“, nad ei ole „tihti mitte kuidagi seotud kujutluse või mõttega“, nad näitlevat seetõttu „läbi oma isikliku valu“ ja selline teater ei olevat Uusbergi arvates üleüldse „inimhinge mõttes igavesti jätku­suutlik“.

Proovides puhastada Uusbergi arvamused hukkamõistvatest hinnangutest (minu hinnang on niikuinii vastupidine, mis sellest ikka pikemalt) ning vaadata vaid tema väidete tuuma, siis oleks alljärgnev katse selgitada ilma ründamiseta mitte ainult talle, vaid pikema aja jooksul erisugustes „kuluaarides“ kuulda olnud hoiakutele mõningaid nüansse. Tõsi, Uusberg ei täpsusta, milliste lavastuste põhjal ta üldistusi teeb, kus ta on käinud kõige sagedamini – kas teatris NO99, Ekspeditsioonis, Von Krahli teatris, Kanuti gildi saalis või mujal, kuid oletan, et etteheited näitlejatele puudutavad ennekõike nendel lavadel nähtut. Seetõttu keskendub alljärgnev minu kogemusele nende lavade näitlejate ja esitajatega.

Näitleja ise. Üks Uusbergi väiteid, mida võib ikka ja jälle kuulda, on see, et nüüdisaegses teatris lähtuvat näitlejad sageli iseendast. Lavalolija väidab olevat laval tema ise või kui ta seda ka ei väida, siis tema lavaline olek on ammutanud isiklike traumade, õnnestumiste, mälestuste jne reservuaarist.

See väide on osaliselt tõene. Tõepoolest, näitlejad sellest reservuaarist ammutavad. Usun, ja mul on isegi infot, et ka nn klassikalises sõnateatris mõnda rolli lahendades ja tõlgendades pöörduvad näitlejad tihti sama reservuaari juurde. Püütakse elust leida mingi kontaktpunkt, mis võimaldaks paremini ja mitmekihilisemalt mängida seda karakterit ning virgutada iseenda kujutlusvõimet. Kas nüüdisaegses teatris ammutavad näitlejad ainult sellest reservuaarist? Kindlasti mitte. Kujutlusvõime on võtmetähtsusega (sellest tagapool pikemalt) ning tõtt-öelda ei tea ma ühtegi näitlejat, kes katsetaks oma lavalolekut voolida ainult või isegi peamiselt iseenda näojoonte järgi.

Vaatan laval plahvatavat või sosistavat Marika Vaarikut – ja see pole absoluutselt see Marika Vaarik, kellega me koos lehtlas õunu sööme. Kas Mirtel Pohlal on tõesti isiksuse tuhandeks lõhestumise sündroom, nii et ta suudab ainult iseenda pealt mängida femme fatale’i ja tobukese naiivitari karakterit, aga ka midagi väga palju abstraktsemat? Pigem käib see vastupidi.

Näitleja viib ennast kujutlusvõime abil teatud punktidesse, aga kuna keegi ei ole talle pannud sõnu suhu või ette kirjutanud lugu, siis on see teekond tõesti isiklik, sest neisse punktidesse tuleb jõuda ise. Jah, muidugi, aitavad kontseptsioon, lavastaja, kolleegid, aga üldiselt on see teekond üksik – lavalolek on ikkagi enda vastutada ning see suurendab tõesti isiklikkuse määra sääraselt, et ka näitlejad ise tunnistavad: asjas ollakse sees (see pole midagi ainuomast – vajadust võtta kõike, mis laval toimub, isiklikult, on rõhutanud ka näiteks Lembit Peterson). Iseenda ja lavaloleku vahele õhukese membraani kasvatamine (aga mingi membraan on alati) muudab seega lavalised olekud tõesti vahetuks ja isiklikuks, kuid mitte seetõttu, et lavastused oleksid „iseendast“, vaid kuna lavastused on täidetud lisaks lavastaja ja teiste kaasteeliste mõtetele ka iseenda mõtete ja tunnetega. Lavastuses sees olla ei tähenda olla laval ise.

Päriselt ise need näitlejad laval nimelt ei ole. Esiteks on laval ise olla võimatu juba semiootiliselt – laval olles muutub kõik millekski muuks. Nagu ei ole galeriisse asetatud tualettpott enam tualettpott, vaid kujund, nii on ka lavale astunud näitleja mitte enam eraisik B, vaid keegi teine. Näitlejad on iseenda transformatsioonist teadlikud ega proovigi sealt välja tagurdada tagasi „iseenda“ juurde, küll aga sellise transformatsiooniga vahel manipuleerida. Täpsemalt: nad mängivad publiku uskumisega, et see, mida näitleja ütleb või teeb, on mingil moel „päris“. See on teatri üks suuri paradokse ja tema suurimaid võlusid: me oleme kokku leppinud kunstivormis, kus miski ei ole tema ise, ja samal ajal oleme kokkuleppe teinud selle nimel, et uskuda, nagu võiks kõik siin laval olla ikkagi see, mis ta väidab end olevat.

Sellise manipuleeritud autentsuse või autentsuse efekti nimel on näitlejad vahel laval iseenda nimedega. Räägitakse jutte, mis on justkui pärit nende enda elust, kuigi need väga sageli seda sugugi ei ole. Kirjeldatakse mingeid loo koordinaate, mis on tõesed ja veenavad vaatajat, et ka muu jutt on järelikult tõene, aga nende tõeste koordinaatide sees purjetatakse ilma kompassita, räägitakse jumal teab mida. Või kui räägitaksegi mingi isiklik lugu enam-vähem nii ära, nagu see juhtus, siis ometi toimub teatud distantseerumine. Pihtimusest saab jutustus, isikliku valu välja­elamise asemel räägitakse hoopis teatud kujutlusest. Vahe ei ole kosmeetiline, vaid fundamentaalne. On tõepoolest selline väljend – mängida iseennast. Ent rõhk on siin sõnal „mängida“, sest mäng muudab kõik laval millekski muuks, kui ta on elus. Näeme laval mitte fakte, vaid fabuleeringuid.

Kogu väline atribuutika – iseenda nime, riiete, lugude jne kasutamine – ei tähenda seega, et näitleja oleks laval tema ise või teeks „iseenda pealt“. Tean näitlejaid, kes tulevad lavale tõesti oma nime all jne, kuid ütlevad, et „iseendana“ ei taha nad laval kindlasti olla – ometi nad oma nime all lavale tulevad, sest teavad, et ega nad ei olegi nemad ise. Sest see on ju teater.

Kas see kõik on ehk ebaeetiline, nagu viitab Uusberg, kui ta ütleb, et peaksime muretsema „iseenda pealt“ mängivate näitlejate pärast? Ma ei arva nii ja ei saa ka täpselt aru, kelle kaitsmisest ta räägib. Esiteks ei maksa kahelda, et sellises teatris mõeldakse vägagi selle peale, mida teeb teater näitleja kui inimesega. Teiseks – ja veelgi olulisemana – osalevad näitlejad sellistes protsessides vabatahtliku, täiemõistusliku ja täis­kasvanuna. Kui nad leiaksid selle, mis nad endaga teevad, ebaeetilise, siis nad seda ka ei teeks – see on päevselge. Millegipärast on neil järelikult vaja liikuda fiktsioonide hämaruses. Mille pärast?

Kindlasti on siin erisuguseid põhjusi. Ühe näitena olgu toodud, et vägagi mitmed silmatorkavad näitlejad on öelnud enam-vähem sarnases sõnastuses: sest lava on peaaegu ainuke koht, kus nad tunnevad ennast hästi. Mitte mugavalt, mitte nautides aplausi, vaid laval kaitsetuna teiste ees tuntakse end ometi kaitstuna. Raamistav fiktsioon, konsensuslik illusioon, kokku lepitud ühine kujutlus, mis seob mitte ainult lavalolijaid omavahel, vaid ka lavalolijaid publikuga, tekitab neile kummastava ruumi, kus nad võivad olla säärased, nagu nad eraelus kunagi ei ole, sest eraelus ei tunne nad end selleks piisavalt turvalisena. Päriselus nopitakse vaikides peenralt umbrohtu, ronitakse bussis tagumistesse nurkadesse, varjutakse millegi eest kuhugi, aga laval ollakse mitte ainult ekspressiivsed ja lärmakad, vaid ka intiimsed ja soojad, ohtlikud ja provotseerivad, solidaarsed ja manipuleerivad. Ollakse kõike. Kujutlus moodustab ühe teatud raami, kus nad tunnevad, et nad on korraks maailmaga kohakuti – siia raami sisse mahuvad ära nemad, maailm ja vaatajad. Süttib etenduse lõpus valgus – ja see raam kaob.

Seetõttu on võib-olla etteruttav kõrvalseisjatel väita, et näitlejaid teeb säärane laad katki, lõhub, nad teevad vastu­tahtmist või teadmatusest kogu seda jampsi kaasa, keegi käsutab neid, sunnib. Üks laval vägagi „isiklikult“ mängiv näitleja on rääkinud Briti teatritrupi Forced Entertainment esseest lavalise investeerimise kohta. „Investeerimine on siis, kui esitajad on sõnatult seotud sellega, mida nad teevad,“ kirjutavad britid. „Investeerimine on side esitaja ja nende ülesande vahel. Kui see töötab, on see isiklik ja väga raskesti sõnadega väljendatav. Ma küsin iga etenduse kohta: kas ma kannan seda endaga ka homme? Kas see kummitab mind? Kas see muudab sind, kas see muudab mind, kas see muudab asju? Kui mitte, siis oli etendus ajaraisk.“

Tõsi, vaimne tervis on oluline ja säärases teatris ei ole kerge. Väsitakse, ollakse kurnatud jne, aga ilma lavalolekuta poleks neil tingimata parem, vaid võib-olla laguneksid kiiresti. Sest ilma lavata peaksid nad olema tõesti ainult „iseendana“, aga – kordame üle – laval ei ole nad seda kunagi.

Analüüsi puudumine. Uusbergi (ja nii mõnegi teise) korduv etteheide on, et sellise teatri näitlejad ei kasuta analüüsi. See tähendab, tehakse midagi umbes, lavalised olekud on põhjendamatud, analüütiline mõõde on hüljatud ning asendatud ebamääraste lavaliste seisunditega. Selle väitega ei saa paraku mitte kuidagi nõus olla. Olen jälginud sadu, vist isegi tuhandeid proove, ning analüüsi puudumist näitlejatele ette heita on väga ülekohtune. Võib aga olla, et nemad ja Uusberg mõistavad analüüsi sisu erinevalt. Proovin selgitada.

Kogetud teatris alustatakse analüüsiga esimesel proovipäeval, mil sageli ei ole veel selge, kes mida laval teeb (küll aga on selge, mis teeotsa astutakse). See tähendab: näitlejad küsivad lavastuse tuumideed tutvustavalt lavastajalt, miks üldse midagi tehakse, mis on selle lavastuse stilisatsiooni aste, kontseptuaalne raamistik jne. Kuna alusmaterjaliks ei ole enamasti näidend (kuigi meenutan, et näiteks Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Juhan Ulfsak jpt on mänginud vägagi silmapaistvalt ka ettekirjutatud tekstides visandatud rolle psühholoogilise realismi, võõrituse või mõne muu näitlemislaadi võtmes, eri teatrilaade kuidagi halvustamata), siis tõepoolest ei tegeleta esmalt loo või iseenda lavaloleku analüüsiga – sest enne vajavad muud ja suuremad küsimused lahendamist.

See miks-küsimine on vahel olnud sedavõrd kurnav, et kärsituma loomuga lavastajad utsitavad juba midagi tegema – mitte selleks, et analüüsi eest pageda, vaid laua taga kõike selgeks ei saa. Tõe kriteerium on praktika – see on üks teatri fenomene.

Seetõttu toimub üks kummastav analüütiline teguviis, mida võiks kirjeldada järgmiselt. Esimestes proovides kirjeldab lavastaja, mis teemal ta lavastust soovib teha, kusjuures „teema“ võib olla ka üpris abstraktne: surm, armastus, meeleheide jne. Samuti võib ta juba rääkida veidi kujuteldavast näitlemise laadist, atmosfäärist, ruumist jne. Järgnevates proovides on lavastaja näitlejatega dialoogis ja nemad avavad oma vaateid, mõtteid, ka isiklikke kogemusi, mis ilmestavad näiteks armastust või natsismi esiletõusu. Väga sageli hakatakse koondama selle teema kohta käivaid raamatuid, filme, intervjuusid, artikleid ja muud säärast. Pidulikumad meie seast nimetavad neid referentsideks. Pole haruldane teha taustainter­vjuusid, mis on päästikuks nii analüüsile kui ka kujutlusele. Nii olen proovisaalis kuulanud teaduste akadeemia presidenti, surmauurijat, altkäemaksu andjat, rahvastikuteadlast, oma ema, külalist välismaalt, vaegnägijat, boheemlast jne.

Esimeste nädalate lõpuks on materjali kogunenud piisavalt palju, et tõusta laua tagant püsti, lõpetada esimene analüüsivoor ning proovida mitmesuguseid stseene, olukordi jne. See pole veel materjali loomine, veel ei minda nullist stseene ehitama. Seda juba seetõttu, et enam ei ole mitte mingit nulli: materjali pole napilt, vaid väga palju, ning tekkinud on sedavõrd palju uusi nurki, küsimusi, kujundite võimalusi, et edasiliikumiseks on vaja julgelt astuda kõigi võimaluste võssa. Meeldiv olukord see muidugi pole ja seetõttu on truppides pälvinud sooja poolehoiu need näitlejanatuurid, kes sinna pimedasse võssa julgevad esimesena astuda, sest kindlasti käivad nad käpuli, kuid nende käpuli kukkumine rebib võsas lahti mingid avaused, kust paistab naaaaatukene valgust ja kust teised saavad sisse lipsata.

Käpuli kukkumine ei ole põhjustatud aga analüüsi puudumisest, segadusest, teadmatusest või muust säärasest. Tegemist on siiski täiskasvanud inimestega, meie seas on keskealisi ja isegi pensionieelikuid ning minna uisapäisa hullu panema ei ole alati natuurikohane. Milleks? Käpuli kukutakse, sest tuleb kukkuda, teisiti ei ole lihtsalt võimalik. „Miski ei käivita näitleja kujutlusvõimet, ei tee temast interpreedi asemel kunstnikku ega arenda teda inimesena rohkem kui hüpe tühjale lavale,“ nagu kirjutas mulle kunagi üks näitleja. Vestluste käigus võib ju olla kõigile selgeks saanud, mida otsima minnakse, aga kuidas sinna jõuda – see on vägagi huvitav teekond, kus jõutakse sageli täiesti teistsugustele teeradadele, kui laua taga oli planeeritud.

Selle edasirühkimise käigus mitte ainult ei leita, vaid ka loobutakse juba armsaks saanud mõtetest, stseenidest, olukordadest. Pidevalt seatakse kahtluse alla kõike, mis alles äsja on paistnud suure eduloona. Väita oma kehaga midagi – ja siis väita täiesti vastupidist – ja siis veel vastupidist. Pole lihtne, aga on vajalik, möödapääsmatu.

On laialt levinud eksiarvamus, et kõnealuses teatris on näitlejad pelgalt lavastajate marionetid. Lühidalt: nii see ei ole. Lavastajatel on ideed, kontseptsioonid, omad arusaamad näitlemise laadist jne – muidugi. Kuid nad ei taanda näitlejaid kunagi pelgalt etturiteks, kes peaksid täitma ettekirjutatud skeemi, tohtides valida vaid nüansi c ja d vahel. Vabaduse, aga ka vastutuse (!) amplituud, mille nad näitlejale annavad, on väga suur. Näitlejalt oodatakse ettepanekuid, mis võivad muuta mitte ainult tema lavalolekut, vaid kogu lavastuse kude.

Jah, iseenda rolli analüüsiga klassikalisel moel ei tegeleta, ent teisenenud on mitte analüüsi, vaid hoopis rolli mõiste. Enam ei tähista see loo sees tegutsevat üht selgepiirilist karakterit, vaid aktiivset agenti, kes tegutseb lavastuse väga erilaadsete kihistustega. Läheksin sammuke veel kaugemale ja ütleksin, et näitlejad, keda on olnud õnn jälgida, tegelevad iseenda rollijoonisega kõige viimasena. Täpsemalt öeldes: iseenda lavalolekut ei lahendata lahus üldistest küsimustest, vaid modifitseeritakse pidevalt vastavalt sellele, kuhu lavastus liigub. Ennast tajutakse mitte autonoomse lavalise üksusena ega ka mitte tihedas kontaktis ümbritsevaga, vaid kontekstis lahustatuna. Lahustatud – see ei tähenda ’ära kaotatud’, ’segaseks muudetud’, vaid see tähendab täielikku põimitust üldise lavastuse ja partneritega. Võetakse see kuju, mida on vaja võtta – ja seda väga laias ulatuses. Küsimus ei ole kohanemistes, vaid autorsuses. On olnud prooviprotsesse, kus proovide alguses on näitleja ülesandeks kehastada ajaloolist kangelast, esietendusel mängib ta aga nimetut ja hääletut tegelast, kes väljendab abstraktsemalt (abstraktne ei tähenda ebaselget, otsustamatut, läbi analüüsimata – vastupidi) inimlikke tunge ja hirme.

Enamgi veel. Analüüs jätkub ka etenduste käigus. Kuna lavastus sõltub kümnetest ühistest kokkulepetest, mitte välisest raamist, siis vajavad need kokkulepped pidevalt täpsustamist ja vajaduse korral ka ümberlükkamist. Üks mu suuremaid teatrielamusi on olnud vaidlus, mida kuulsin näitlejate vahel pärast ühe lavastuse 95. etendust. Vaesekesed ei olnud jõudnud isegi duši alla minna, vaid vaidlesid suitsunurga ees tugitoolide juures, ja mitte selle üle, kes millal kust tuleb, vaid kuidas täpsemalt välja tuua stseeni see ja too mõte. Kuidas siis tuua? Tuleb analüüsida.

Kujutlusvõime. Artiklikese lõpus jõuame aga põhiliseni: Uusbergi etteheide, et teatud Eesti näitlejatel puudub või nad ei kasuta kujutlusvõimet. Ent kuidas on üldse võimalik teatrit teha ilma kujutlusvõimeta? Keegi pole ka parima tahtmise korral kogenud elus piisavalt, et sellega täita kõik oma lavalolekud. Õigus on Mihhail Tšehhovil: emotsionaalse mälu ammendumisel tuleb pöörduda kujutlusvõime poole.

Kujutlusvõime koostöös analüüsiga töötab seega lakkamatult ja on iga­suguse teatri fundamentaalne žgutt, mis hoiab koos nii üldist lavastust kui ka üksikuid olekuid. Kujutlusvõime tuleb käivitada juba esimeses proovis, kuna ette antud on vähe. Kusagil pole öeldud, kuidas midagi lahendada, mida öelda, kuhu minna, milline on sinu suhe temaga ja tema suhe tolle kolmandaga, millega lavastus algab ja millega lõpeb. See kõik tuleb lavastajal, näitlejatel, kunstnikul, heliloojal, valguskunstnikul ja teistel täita algusest lõpuni iseenda kujutlusvõimega. Kujutleda uusi ja uusi maailmu, olukordi, stseene. Vahel ärgitab kujutlusvõimet elus juhtunu, vahel kusagilt loetu või kellegi räägitu, aga enamasti kujutatakse kõike ette peaaegu et nullist. Heaks näiteks on siin improviseerimine.

Ka sõna „improvisatsioon“ on veidi ohtlik, sest ühelt poolt on see justkui kogu teatrirahvale ühine ja ühendav mõiste, ent sisulises plaanis võib täituda täienisti erisuguse sisuga. Impro­visatsioonid, mille tulemusena on sündinud kümned nähtud lavastused, tähendasid tundidepikkusi kujutlusvõime orgiaid. Pärast üldise raamistiku ja nn reeglite kirjeldamist lavastaja poolt asusid näitlejad improviseerides otsima suhteid, stseene, elemente, fragmente, motiive. Analüüsides oli sõnastatud kontekst, jõutud üldiste arusaamadeni, tekitatud struktuur ja kondikava, kujutlusvõimega aga laoti liha ning pandi tuksuma süda. Kujutletakse ennast kellekski teiseks, kedagi teist iseendaks, mitu näitlejat on rääkinud, kuidas nad kujutlevad teatud karakterit või olekut veidi distantsilt enda ees ning siis proovivad talle lähemale jõuda. „Kuidas vabastada enda fantaasia ja mitte jääda kinni sellesse, kuidas mina seda teen,“ nagu kirjutas üks seda meetodit kasutav näitleja. „Lasta kujutlusel vabalt mängima minna ja tekitada ruum, lugu, sündmused.“

Kujutatakse tõepoolest ette ka ruumi, aega, aga ka lugu ja selle remargid (lugu ei ole kuhugi kadunud ka nüüdisaegsest teatrist, see on lihtsalt võtnud teistsuguseid vorme kui varem). Olen näinud, kuidas näitleja tänu oma kujutlusvõimele loob kontroll­etendusel uue mitme minuti pikkuse finaalstseeni (see jäigi) või kuidas performer tekitab kujutlusvõime abil kujundi iseendast suure lina all monumendina seismas. See kujund, lubage kinnitada, oli analüüsi argipäeva tulemusel sündinud fantaasia pidupäev.

Kujutlusvõime on seega nüüdisaegses teatris mitte puudu või väärkoheldud, vaid pidevas kohalolus ja väga suures mõõtkavas. See, et kujutlusvõime rakendused ei suubu ainult ühte kindlasse kanalisse, ei ole aga miinus. Nii on Juhan Ulfsak kord rääkinud, kuidas Lembit Peterson õpetas talle kujutlusvõime jõudu, kuid see on aidanud teda hoopis butoh’ tantsus ning „kõige hämaramates eksperimentides“, aga näiteks nimiosalisena lavastuses „Mefisto“ oli talle klassikalise rollitöö kõrval omakorda peamiseks toeks üks teatud kohalolu, mille on teatrisse toonud Uusbergi taunitud performance.

On juba täiesti eraldi küsimus, kas säärased lavastused kellelegi meeldivad või mitte. Maitsed on erisugused ning nende üle vaidlemine las jääda tugevate õlule. Eespool öeldu oli teatud võimalike lavalolekute tegemismehhanismide kirjeldus, mitte alavääristav hinnang teistsugustele lavalolekutele ja nende mehhanismidele. Pealegi on mitmes punktis ju ka palju sarnast: mitte ilmaasjata ei räägitud näiteks teatri NO99 proovisaalis nii Stanislavskist kui ka Brechtist, nii Tšehhovitest kui ka Castorfist. Erinevus rikastab.

Ja muidugi proovib eespool öeldu teha midagi veel – nimelt kutsuda teatrisse selliseid lavastusi vaatama.

PS Püüdsin vägisi mööda vaadata Uusbergi kõige problemaatilisemast väitest: teatud teatrilaadid ei olevat inimhinge mõttes „igavesti jätkusuutlikud“. Julgen säärase ahendamisega vaielda. Inimhing on ka pealiskaudsel vaatlemisel vägagi keeruline ja tema uurimisõiguse reserveerimine vaid teatud teatrivormidele ei oleks hea uudis teatrile ega hingele. Usun, et seda sentimenti jagavad paljud: mitte eitada, vaid jaatada. Chill, peace and love.