$menuu_nimi: Telli_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: vertical
Toeta
$menuu_nimi: Ulemine_menuu
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

$menuu_nimi: Ulemine_paremal
$submenu_hover: 
$submenu_direction: horizontal

Kuidas valitakse filme Cannes’i võistlusprogrammi?

Greta Varts
Vaatamisi 30
2 minutit

Kuidas valitakse filme Cannes’i võistlusprogrammi?

Intervjuu „Kriitikute nädala” komisjoniliikme ning prantsuse ajakirjaniku ja filmikriitiku Pamela Pianezzaga.

Esiteks, et pisut tutvuda … milles õieti seisneb just teie töö Cannes’i filmifestivalil?

Filmikriitikuna pean katma tervet võistlusprogrammi üsna mainstream-lähenemisega ühele poolele ajakirjadest, kelle heaks ma töötan, ja teisele poolele pakkuma rohkem ootamatut ja sügavuti minevat lähenemist. Olen ka „Kriitikute nädala” („Semaine de la Critique”) programmi koostaja ja teen suurema osa oma tööst ära kolm kuud enne Cannes’i festivali algust. Valida tuleb kümme linateost 1400 filmi hulgast, mille peame valikukomisjoniga läbi vaatama. Festivali ajal jääb programmivalija teha lihtne ja väga tasuv töö: esitleda filme publikule, võtta vastu filmide „meeskonnad” ja juhtida neid Cannes’i džunglis, nii et nad ära ei kaoks.

Kuidas toimib Cannes väljaspool festivali? Milline on ettevalmistusprotsess, kes valib filmid ja kas sellel kõigel on kaugelt tajutav eliitgrupi maik juures, teatav suletus, või on ikkagi tegemist igavesti muutuva ja kasvava festivaliga kõikides aspektides?

Näiteks „Kriitikute nädala” kunstiline juht töötab kuue programmijuhiga. Kõigil meil on üks või mitu piirkonda, millele peamiselt keskenduda. Minu puhul näiteks Põhja-Euroopa ja Lõuna-Euroopa. Iga huvitavat filmi näidatakse ülejäänud grupile. Viimased kuud enne festivali istume päevad otsa koos, vaatame filme ja räägime, räägime, räägime. Mõte on selles, et peame kõik ennast kuidagi ära tundma selles lõplikus valikus. Ma ei ütleks, et me end kuidagi eliidina tunneme, aga see on kahtlemata privileeg, kuidas me näeme ja valime neid filme. Õnneks on meil olnud suurepärane grupivaim, muidu oleks see otsustamine etappides tõeline õudusunenägu.

Millised on programmi kokkupanemise peamised põhimõtted ja kuidas need muutuvad aastast aastasse? Kas selleks aastaks püstitasite mingeid erilisi või kindlaid eesmärke? Kuidas need siis programmis ilmnevad?

Me üritame mitte liiga palju mõelda eelmiste aastate valiku peale, et alustada valikuprotsessi täiesti värske mõtteviisiga. Seejuures peame meeles kinematograafia-piirkondi, mida oleme hakanud avastama ja mida tahame edasi uurida. Näiteks Iisrael. Pärast 2011. aasta filmi „Lits” („The Slut”) on selle aasta valikusse jõudnud Iisraelist Meni Yaeshi film „Jumala naabrid” („God’s neighbours”), mis on järjekordselt suurepärane ja häiriv teemapüstitus, kuid tehtud hoopis teisiti. („Jumala naabrid” on film Iisraeli traditsionaalseimast ja konservatiivseimast piirkonnast Bat Yamist, kus valitseb isehakanud noorte „gängsterite” grupp, kes kõikide reeglite täitmisel silma peal hoiavad. – G. V.)

Kuidas filmitegijad valikuprotsessile ja selle tulemusele reageerivad? Kas nad üldse reageerivad? Või saate programmivalijatena tagasisidet hoopis teistelt osalevatelt professionaalidelt?

Kui välja arvata üks režissöör, kes jäi uskumatult rahulikuks ja ütles meile vaid lakooniliselt „Aitäh, et valisite mu filmi”, plahvatab enamik võttemeeskondi rõõmust ja on väga elevil meeleolus terve festivali vältel. Üldiselt olen märganud, et režissöörid tavaliselt lihtsalt naudivad uudist ennast, produtsendid tunnevad valikuprotsessi vastu palju rohkem huvi. Arvatavasti mõtlevad nad juba eos igasuguste koostöövõimaluste leidmisele.

Mida üldse tähendab ühele filmitegijale, et teda märgatakse Cannes’i festivali tarbeks?

Olukord erineb riigiti, aga näiteks India režissöör Vasan Bala, kelle film „Rändkaubitsejad” („Peddlers”) on selle aasta valikus, ütles mulle, et ilma Cannes’i valikusse jõudmata poleks tema filmi kodumaal üldse märgatudki. Sealne filmitööstus ignoreerib endiselt täielikult iseseisvat produktsiooni. („Rändkaubitsejad” on film põlvkonnalt, kes kõigub traditsioonilise kultuuri ja globaalsete taotluste vahel. Selles krimidraamas leiab nii Mumbai kultuuriuuringuid kui ka hollywoodlikku gängsterifilmi maiku. – G. V.) Esitleda oma filmi Cannes’is on ilmselt parim viis näidata oma filmi väga laiale publikule ja seda suurepärastes linastustingimustes.

Sirp