Triinu Laan, „Poiss ja papa“ (illustreerinud Anne Pikkov, välja andnud Päike ja Pilv)

Tiina Laanem, „Liisu laseb jalga“ (illustr Sirly Oder, Pegasus)

Kairi Look, „Natuke suur“ (illustr Anne Pikkov, Koolibri)

Juhani Püttsepp, „Leierkastilugu“ (illustr Katrin Ehrlich, Pegasus)

Tiina Tammer, „Siin on kodu“ (illustr Catherine Zarip, Tammerraamat)

Ilmar Tomusk, „Kukeleegu!“ (illustr Anu Kalm, Tammerraamat).

Loogi, Tammeri ja Tomuski teosed on väiksemale lugejale mõeldud napima tekstiga pildiraamatud, Laane, Laanemi ja Püttsepa raamatud seevastu teksti­tihedamad ja mõeldud juba natuke vanemale kirjandushuvilisele. Kesise lasteluuleaasta tõttu ei ole nominentide hulka jõudnud ühtegi luuleteost.

Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind on eesti lastekirjanduses üks olulisemaid tunnustusi. Auhinda antakse välja alates 1970. aastast (v.a väike katkestus 1990. aastate alguses) eesti keeles loodud teosele, mis on eelmise kalendriaasta jooksul ilmunud trükis või e-raamatuna.

Kandidaadid valis välja kirjanduse sihtkapitali nõukogu määratud kolmeliikmeline žürii, kuhu seekord kuulusid lastekirjanik ja mullune laureaat Anti Saar, lasteraamatukoguhoidja Grete Nootre ja kirjandusuurija Mare Müürsepp. Žürii hindas möödunud aastal ilmunud algupäraseid lasteraamatuid, mida anti Eestis välja 162, sealhulgas 132 esmatrükki, nende seas 11 luule- ja 120 proosaraamatut.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital ei ole sõnastanud ülemäära ranget auhinna statuuti või täpseid kriteeriume, mille alusel žüriil tuleb välja valida parim teos.* Asjatundjatest koosnevale žüriile on jäetud võrdlemisi vabad käed otsustamaks, milliseid teoseid esile tõsta ning auhinna või sellele kandideerimise võimalusega tunnustada. Seetõttu oleks mõtteharjutuse korras huvitav mõtiskleda, kas nominatsiooni aluseks olevad kriteeriumid saab tuletada žürii tehtud valiku alusel. Missugused tunnused iseloomustavad selle aasta välja valitud teoseid? Kas nende põhjal saab koostada retsepti, kuidas kirjutada lasteraamat, mis võiks järgmisel aastal auhinda püüda?

Esmalt vaatan iga auhinnakandidaati eraldi.

„Poiss ja papa“

Triinu Laan kõneleb raamatus „Poiss ja papa“ väikese poisi ja tema vanavanaisa südamlikust sõprusest ja pärast mamma surma koos veedetud ajast. Raamat maalib pildikesi nimitegelaste argipäevastest tegevustest, mille hulka kuuluvad söögi valmistamine, koristamine ja peenramaa kaevamine. Poiss ja papa naudivad ka igapäevastest olmelistest ettevõtmistest eenduvaid hetki: nad kuulavad üheskoos pargipingil looduse sümfooniat, käivad uisutamas ja pealinnas lasteballetti vaatamas ning ööbivad seal hostelis, kus kohtavad teisi värvikaid tegelasi. Kõike seda ühiste mälestuste loomise nimel.

Raamatut läbiv teema on lähedaste toel suurte elumuutustega toimetulek. On hämmastav, kui positiivne ja elujaatav võib olla teos, mille kolmandas peatükis kujutatakse ühe võtmetegelase surma. Varemgi oma teostega nii kodumaist kui ka rahvusvahelist tunnustust pälvinud autori tekst on soe ja südamlik, armastust täis. See väärtustab põlvkondade sidet, lihtsaid asju ja argiseid tegevusi.

Dialoog raamatus on kirjutatud võru keeles ja eestikeelne tõlge on lugemise hõlbustamiseks lisatud joonealuste märkustena. Võrumaa lapsed saavad näha raamatulehekülgedel oma kodukandi keelt ja väljenduslaadi ning avardub ka teiste Eesti piirkondade noorte lugejate silmaring – avastatakse meie regionaalkeelte väljendusrikkus.

Raamatu suur tugevus on Anne Pikkovi lustakad ja hoogsad illustratsioonid, mis käivad Laane tekstiga kokku sama hästi kui pannkook moosi või poiss papaga. Tema piltides joonistuvad välja tugevad karakterid, kellele lugeja saab loost loosse kaasa elada. Nii nagu Laane tekstis on segunenud helgus ja nukrus, on need kohal ka Pikkovi piltides. Üheskoos kaasloovad tekst ja pildid maailma, kus tahaks ühes nimitegelastega pikemalt aega veeta.

„Liisu laseb jalga“

Tiina Laanem jutustab raamatus „Liisu laseb jalga“ loo Liisust ja sellest, milliste muredega võib silmitsi seista tänapäeva kärgperes kasvav laps. Pärast vanemate lahkuminekut peab Liisu jagama oma aega Võrus elava ema uue pere ja Tallinnas elava isa vahel. Kui isa leiab samuti uue kaaslase, kardab tüdruk, et naine kolib oma kahe pojaga Liisu korterisse ja seal hakkab neil kõigil üheskoos kitsas. Suure elumuutuse hirmus võtab tüdruk kätte ja põgeneb sõprade abiga Soome mamma juurde – naise juurde, kes kasvatas Liisut enne seda, kui oma tütrega (Liisu emaga) tülli läks. Mammal oli alati Liisule aega ja just seda igatseb tüdruk kõige rohkem, sest tema elu kulgeb teda ümbritsevate täiskasvanute tahtmist mööda.

Tiina Laanemi tekst on hoogne, humoorikas ja noorele kerge lugeda, teose teemapüstitus eluline ning vajalik. Autor osutab täpselt probleemidele, mis võivad kaasneda tänapäeval levinud peremudeliga, pakkudes kindlasti äratundmist lapsele, kes kasvab samasugustes oludes. Kuigi raamatu probleemistik on raske ning teos esitab valusa küsimuse – miks peavad lapsed ja tihti ka täiskasvanud elama nii, nagu nad ise ei taha? –, on seda lust lugeda.

Laanemi tekst ei vaja tuge, kuid Sirly Oderi väljapeetud mustvalged illustratsioonid lisavad raamatule sügavust. Koos moodustavad tekst ja pildid nauditava ning kauni terviku.

„Natuke suur“

„Natuke suur“ on südamlik pildiraamat väikesest tiigrist, kes peab meeleoluka, tortiderohke ja triibulise sünnipäevapeo. Pärast külaliste lahkumist märkab suuremaks kasvanud sünnipäevalaps aga kurbusega, et tema triibud on vasakule nihkunud. See hirmutab pisikest tiigrikutsikat ja toob talle pisarad silma, sest ta tahaks olla ainult natuke suur. Appi tuleb ema, kes näitab, et ka suurtel tiigritel on tore.

Nominentide seas kõige nooremale lugejale suunatud pildiraamatu tekst on küll sihtrühma silmas pidades napp, kuid siiski väljendusrikas ja üllatav, nagu näitab lause: „Kogu metsaalune oli tiigreid täis. Pilt võttis silme eest triibuliseks.“ Varem pikemate juturaamatutega nii lugejate kui ka mitmete kirjandusauhindade žüriide sümpaatia võitnud Look tõestab, et keelemängud ja vigurid ei vaja palju tähemärke.

Raamatu on taas illustreerinud Anne Pikkov, kes lustib oma piltides samamoodi nagu Look oma tekstis. Suureformaadiline pildiraamat pakub talle selleks rohkelt ruumi. Võib-olla on kunstnikul siin isegi rohkem võimalusi eneseväljenduseks kui kirjanikul, kuid pildid ei domineeri teksti üle – koos moodustub tasakaalukas ja kunstiliselt tugev tervik.

„Leierkastilugu“

„Leierkastilugu“on elegantne, rikkaliku keele ja laia sõnavaraga juturaamat, mis näib pärinevat justkui mõnest teisest ajastust. Teose minategelane, leierkast, on autoõnnetuses kaotanud oma omaniku Fridtjofi. Kadunud leierkastimängija abikaasa Anette müüb muusikariista linnakese turuplatsil maha, et täita finants­tühimik, mille on jätnud toitja kaotus. Raamatu lõpus koondub Fridtjofi muusikast rõõmu tundnud kogukond, et parandada talgute korras Anette majakese katus ning teda muulgi moel aidata.

Pütsepa raamatu teeb eriliseks selle külluslik ja rafineeritud eesti keel, mis heliseb kui leierkastivalss ja näitab ilmekalt, et autor naudib sõnaseadmist. Vähemalt täiskasvanud raamatusõbrale on teos igati nauditav lugemine ning tekitab suvise sooja pärastlõuna tunde. Raamat eristub kaasnominentide hulgast just seetõttu, et nii karakteriloome kui ka keelekasutuse poolest jätab see pigem täiskasvanutele suunatud teose mulje, olles küll maskeeritud lasteraamatuks. Lastele võib tekst osutuda pisut keeruliseks ja pelutavaks, kuid võib-olla ei tahtnud aastaauhindade žürii noori lugejaid alahinnata. Teksti sisseelamine võib võtta aega, kuid kohalejõudnu tunne on hea ja turvaline ning kindlasti rikastab raamatu lugemine noore kirjandushuvilise sõnavara.

Raamatust rääkides ei saa mööda minna ka seda kaunistavatest Katrin Ehrlichi baroksetest illustratsioonidest, mis ühes Pütsepa tekstiga loovad nii kutsuva maailma, et sinna sooviks isegi elama minna. Ehrlich on kujutanud oma piltidel linnakest, mis paistab olevat segu meie kodusest Haapsalust ja mõnest Itaalia vanalinnast. Lausa kahju on, et piltidelt paistvale turuplatsile ei saa ise minna, et maitsta leierkastimuusikat kuulates kohaliku pagari tehtud juustusaiakesi.

„Siin on kodu“

Tugeva kompositsiooni, selge loo ja sõnumiga pildiraamatus jutustatakse Punahirvest, kellele saab metsa uue elanikuna osaks põlisasukate külm ja ebasõbralik vastuvõtt. Jänes keelab tal näkitseda jänesekapsast, põder hirmutab ta eemale põdrasambla juurest, hunt ei luba puutuda hundinuiasid jne. Vaene Punahirv peab kannatama tühja kõhtu, kuni võimukas merikotkas oma kaaslasi hurjutab, öeldes, et meri ei kuulu ainult temale, vaid kõikidele, ja ka mets on nende kõigi ühine kodu.

Tiina Tammer mängib oma debüütteoses Eesti looduses kasvavate taimede nimedes peituva mitmetimõistetavusega ning osutab nende abil lahkuse ja jagamise olulisusele. Nagu mõned teisedki siin kõne all olevad teosed, räägib see hirmust muutuste ning kõige uue ja võõra ees. Raamatu selge sõnum on, et teiste vastu ei tohi olla kade ning uusi tulijaid, olgu nad inimesed või loomad, tuleks kohelda sõbralikult ja lahkelt – nii, nagu soovime, et meid koheldaks. See didaktiline näpuvibutus paistab ühtlasi olevat teose nõrkus, sest liiga otsekohene moraliseerimine lasteraamatutes kipub neid pisut tuimaks muutma.

Raamatu üks tugevusi on aga Catherine Zaripi detailsed ja kaunid illustratsioonid, kus on vaata et botaanilise täpsusega kujutatud kurekelli, põdrakanepit, seaherneid, kukekannuseid, hanemaltsa, varsakapju, pääsusilmi ja paljusid teisi taimi. Linnas üles kasvanud noor lugeja saab tänu raamatupiltidele kindlasti mõne uue taime selgeks.

„Kukeleegu!“

Möödunud aastal Eesti viljakaimaks lastekirjanikuks osutunud Ilmar Tomuski kuuest avaldatud raamatust arvati auhinna kandidaatide hulka „Kukeleegu!“. Anu Kalmu illustratsioonidega kaunistatud raamat räägib taluõuele saabunud uuest kukest, kes võtab ameti üle pensionile läinud eelkäijalt. Teiste taluloomade meelehärmiks kireb ta aga neile arusaamatus keeles. Kui vana kukk laulis hommikuti kõikidele mõistetavalt „Kikerikii!“, siis tema mantlipärija toob kuuldavale hoopis kentsaka „Kukeleegu!“. Teistele taluelanikele tundub see nii vale, et nad kahtlevad, kas uus kukk saab oma tööga hakkama.

Raamatut läbiv teema on hirm millegi uue, võõra ja teistsuguse ees. Tomusk demonstreerib taluhoovi elust loodud napi pildikesega, kuidas kõik, millest me aru ei saa, võib tekitada segadust ja pahameelt. Esmalugemisel jäi mulje, et lugu on justkui lõpetamata ning teoses puudub moraal, mille kallal Tammeri raamatu puhul virisesin. (Kriitik polegi kunagi millegagi rahul, eks ole.) Kuid Tomusk näitab ridade vahel, et kui kõik olulised toimetused taluõuel saavad tehtud, polegi suurt vahet, kas hommikul kõlab seal äratuseks „Kikerikii!“ või „Kukeleegu!“.

Kui „Siin on kodu“ aitab linnalapsel illustratsioonide kaudu taimi tundma õppida, siis „Kukeleegu!“ tutvustab soojadel, helgetel ja selgetel piltidel taluloomi. Pildid toetavad hästi teksti ning kunstnik on keskendunud just loomade kujutamisele. Kalmu pliiatsist on jäänud puutumata kõik aialipid, künad, sopalombid, rehad ja mannergud, mida võib tavaliselt taluhoovidel näha. Tulemus on hästi selge, puhas ja klaar tervik.

Ühisjooned ja trendid

Kõigis kuues aastaauhinnale nomineeritud teoses käsitletakse suurte muutustega kohanemist ning sellega kaasnevat hirmu. „Poisi ja papa“ ning „Leierkastiloo“ peategelased peavad toime tulema lähedase inimese surmaga. Väikest tiigrit hirmutab suureks kasvamine, Liisut aga uued võimalikud pereliikmed. Taluloomad raamatus „Kukeleegu!“ ja metsaloomad raamatus „Siin on kodu“ võõristavad nende kodu juurde tulnud uusi elanikke – just hirmust tundmatu ees. Võib-olla on niisugused teosest teosesse esile kerkivad probleemid seotud maailmas valitseva järjest haprama poliitilise olukorraga, võib-olla mitte. Raamatud pakuvad aga sarnaseid lahendusi: hirmude võitmiseks ja muutustega kohanemiseks tuleb toetuda lähedastele, kogukonnale, perele ja sõpradele. Nii tõusevadki teostes olulisele kohale eri põlvkondade ja ka kogukonna omavahelised suhted.

Keerulistele teemadele vaatamata on kõik teosed helged ja elujaatavad, ka siis, kui juttu on surmast. Ka nukraid teemasid on enamasti käsitletud mänguliselt ja hoogsalt, silmas pidades laste sihtrühma. Seejuures pakuvad raamatud mõtteainet ja lugemiselamust ka täiskasvanutele.

Kõik käsitletud teosed peegeldavad autorite head keeletunnetust ja annavad tunnistust eesti keele väljendusrikkusest. Need raamatud pole lihtsalt kirjutatud eesti keeles, vaid kõnelevad mingil tasandil ka keelest enesest. Iga teose puhul on tunda, et autor naudib kirjutamist ja keele väljendusvõimaluste avastamist.

Kõik auhinnale kandideerivad raamatud paistavad silma tugeva kujunduse ja kvaliteetsete illustratsioonidega, mis lisavad loole uusi dimensioone. „Poiss ja papa“ ning „Natuke suur“ olid edukad ka konkurssidel „5 kauneimat lasteraamatut 2024“ ja „25 kauneimat Eesti raamatut 2024“, kus hinnatakse kujundust ja kunstnikutööd. Seetõttu on pisut nukker, et kultuurkapitali kodulehel ei ole nominentide-teates illustraatorite nimesid välja toodud. Hea ja auhinnavääriline lasteraamat on selgelt kollektiivne kunstiteos, kus tekst ja pilt moodustavad lahutamatu terviku. Illustraatoridki väärivad ametlikus kommunikatsioonis esiletõstmist.

Niisiis. Kui mõnel kirjanikul tekib soov kirjutada lasteraamat, mis võiks järgmisel aastal kultuurkapitali aastaauhinna kandidaadi staatusesse jõuda, peaks see olema kirjutatud ladusas ja rikkalikus eesti keeles. Teos peaks käsitlema valitud teemat helgelt ja elujaatavalt ning pakkuma lugemiselamuse ka täiskasvanule. Vähem tähtis pole ka hea illustraatori ja tugeva kujundaja kaasamine.

Nomineeritud teoste põhjal ei saa teha möödunud aasta lastekirjanduse kohta ülemäära suuri üldistusi. Laureaaditiitlile kandideerivad ju ikkagi ainult head ja väga head teosed, mistõttu nende põhjal tehtud üldistused võiksid lastekirjanduses toimuvast anda kallutatud mulje. Oleks vaid kõik ilmunud raamatud sama kvaliteetsed! 4. märtsil Eesti lastekirjanduse keskuses toimunud lastekirjanduse aastakoosolekul peetud ettekannetest selgus, et tugevate raamatute kõrval ilmub ka väga nõrku teoseid ning lõhe nende äärmuste vahel kipub järjest laienema. Seda enam on hea tõdeda, et kõikide välja antud lasteraamatute hulgast leiab lugemiseks, imetlemiseks ning tunnustamiseks ka midagi tõeliselt head ning lugemisnaudingut pakkuvat.

Kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid kuulutatakse välja Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis täna, 14. märtsil.

* Võrdluseks võib tuua hea laste- ja noorteraamatu auhinna, mille puhul on valikukriteeriumid konkreetselt sõnastatud. Hea lasteraamatu nimekirja arvatakse teos, mis on kaunilt kujundatud, arendab kujutlusvõimet, inspireerib, äratab uudishimu, näitab, kui mitmekülgne on maailm, pakub lugemisel huvi, innustab last edasi lugema ega sea ealisi piiranguid, olles huvitav nii lapsele kui ka vanemale.