Pärast jaanipäeva maksab Autorihüvitusfond (AHF) autoritele välja laenutustasud 2024. aastal rahvaraamatukogudes tehtud laenutuste eest.

Laenutustasu on autoritele seadusega ette nähtud hüvitis: kui raamatukogul on õigus autori teost tema nõusolekuta lugejatele koju laenutada, siis on autoril omakorda õigus saada selle eest tasu. Sisuliselt on see hüvitis laenutuste tõttu müümata jäävate raamatute eest.

Statistikat. Arvesse lähevad rahvaraamatukogudes elektrooniliselt registreeritud laenutused. AHFi juhi Ainiki Väljataga sõnul on neid tänavu 4 018 019 ehk u 240 000 võrra rohkem kui aasta varem. Ka laenutustasu taotlejaid on rohkem: neid lisandus 300. Tasu saab kokku 1990 autorit.

Laenutustasu eelarve on 1,5 miljonit eurot ehk sama summa, mis eelmisel aastal. See teeb ühe laenutuse tasuks 37 senti.

Laenutustasu ülempiir on neli eelmise aasta keskmist brutokuupalka ehk seekord 7924 eurot. Selle summa saab AHFi andmetel enam kui 30 autorit.

Kõige enam laenutatud raamatud olid rahvaraamatukogudes mullu Sven Mikseri „Vareda“, Urmas Vadi „Kuu teine pool“ ja Piret Jaaksi „Taeva tütred“.

Autorid ootavad kindlust. Palju on juttu olnud sellest, et laenutustasu maksmine tuleks seada kindlatele alustele: autoritele seadusega ette nähtud hüvitis ei tohiks igal aastal sõltuda valitsuse eelarveläbirääkimistest. See ei tohiks hanguda, rääkimata vähenemisest. Sestap tegi AHF 2023. aasta sügisel kultuuri­ministeeriumile ettepaneku kehtestada laenutusühiku tasu, mille suurus vaadatakse teatud ajavahemiku järel üle (näiteks iga kolme aasta tagant, arvestades inflatsiooni jm). Tehti ka ettepanek leppida kokku eelarveühiku baastasu (näiteks 40 senti ühe laenutuse eest).

Kirjanik, tõlkija ja toimetaja Carolina Pihelgas noogutab: „Autorihüvitusfond seisab autorite õiguste eest saada laenutuste eest tasu. Seepärast on ka AHFi stabiilne rahastus kirjanikele ja tõlkijatele äärmiselt oluline. Ideaalis ei oleks laenutustasud üksnes kompensatsioon müümata jäänud raamatute eest, vaid võiks toimida kui sissetulekuallikas, see aga eeldab stabiilset rahastust kultuuriministeeriumilt.“

Uurisin kultuuriministeeriumist, mis olukord sellega on. Kirjandusnõunik Asta Trummel kinnitab esmalt, et laenutustasu teema on kultuuriministeeriumile jätkuvalt tähtis ning ministeerium mõistab vajadust pikaajalise ja selge lahenduse järele. „Praegu on siiski keeruline prognoosida, millised võimalused lähiajal avanevad, eriti arvestades üldist majanduslikku ja poliitilist olukorda,“ tõdeb Trummel. „Soovime, et süsteem muutuks edaspidi stabiilsemaks, kuid suurem selgus peaks saabuma sügisel.“

Kas tulekul on uus süsteem? Kirjandusringkondades levib ärev kumu, et edaspidi hakkab laenutustasusid arvestama ja maksma Eesti Rahvusraamatukogu, kus arendatakse selleks sobivat tarkvara ÜÜRS. Küsisin ministeeriumist sellegi kohta.

ÜÜRS on ühtne üleriigiline raamatukogusüsteem, mis on mõeldud eelkõige raamatukogutöötajate töö lihtsustamiseks, selgitab Asta Trummel. Senine andmete sisestamine eri süsteemidesse on toonud kaasa andmete erinevuse, näiteks varieeruvad „Tõe ja õiguse“ pealkirjad: „Tõde ja õigus 1.“, „Tõde ja õigus I“, „Tõde ja õigus Esimene osa“ jne. „Uus kontseptsioon näeb ette keskse ammendava bibliokirjete andmebaasi, kus kõik ilmunud teavikud on registreeritud koos autorite (isikute) normitud nimekujudega,“ selgitab Trummel. Andmekvaliteedi parandamiseks on rahvusraamatukogu arendanud ka tehisintellektid ehk kratid: automaatne artiklite märksõnastaja (Marta) ja automaatne raamatute märksõnastaja.

Trummel rõhutab, et arendatav süsteem ei ole mõeldud laenutus- ja repro­graafiahüvitiste arvestamiseks ega väljamaksmiseks, kuid võib lihtsustada seniseid protsesse: näiteks saaks laenutus- ja reprograafiahüvitiste arvestamiseks pärida teoste andmeid ühtsest bibliokirjete andmebaasist. Ühtlustatud bibliograafia andmed ja kratid hõlbustaksid ka hüvitiste aluseks olevate kalkulatsioonide tegemist.

Kas ja missuguseid muudatusi toob uus süsteem laenutustasu maksmises autoritele? Näiteks kas autoritel tuleb ka edaspidi esitada tasu saamiseks avaldus või hakkaks see käima automaatselt? Asta Trummel: „Praegu on veel vara öelda, milliseid konkreetseid muudatusi uus süsteem kaasa toob. Esmalt tehakse põhjalik analüüs, mille tulemused selguvad aasta lõpus. Töötame heade lahenduste nimel ja peame loomulikult silmas autorite heaolu.“

Kultuuriministeeriumi tellitud analüüsi eesmärk on uurida, kuidas ja mil määral saaks protsesse ühtlustada ja hüvitiste taotlemist lihtsustada. Trummel: „Analüüsi ajendas Rahvusraamatukogu süsteemi arendus, aga kultuuri­ministeeriumi soov on selgust saada raamatukogunduse ja autorihüvitiste valdkonnast tervikuna. Hetkel toimuvad intervjuud huvi- ja kasutajagruppidega, millega kaardistatakse probleemid ja ootused. Võimalusel liidetakse arenduste soovid, et muudatused looksid valdkonda maksimaalselt kasu. Eesmärk on korduvate andmesisestuste ja dubleerivate protsesside tuvastamine, ühtlustamine ja andmete edastamise automatiseerimine.“