Novembrikuu kontsertidele tagasi mõeldes tulevad pähe sõnad „hubasus“ ja „siirus“. Õues oli lõunast saati pime, vahepeal sadas küll ilusat laia lund, aga kuu lõppes ikka plusskraadide ja poriga. Kontserdisaalides oli aga soe ja hea. Püüdsin käia võimalikult eri­ilmelistel kontsertidel: kuulasin Eesti ja muu maailma džäss-, vokaal- ja instrumentaalmuusikat. Kuigi seitsmest viie puhul olin Estonia kontserdisaalis, oli laval nähtu ja kuuldu väga erisugune.

Kuu algus kulges hingedeaja vaimus. Siis algas neljas Eesti muusika nädal, Eesti Rahvusmeeskoor tähistas oma 80. tegevusaastat ja algas „Jõulujazz“. Festivalide kõrval oli võtta veel žanri ja koosseisu poolest väga erinevaid üksikkontserte, nii et mitmekülgne valik.

Arvo Pärdi keskuses algas november huvitavalt: džässtrio esitas eesti helilooja uudisteose. Laval oli Joel Remmeli trio (Joel Remmel klaveril, Heiko Remmel kontrabassil ja Ramuel Tafenau löökpillidel) ning kavas oli üks teos, Tõnu Kõrvitsa kaheksaosaline „Kuu atlas“. Džässtriot oli huvitav jälgida juba seepärast, et tavaliselt silmad kinni jämmivad muusikud vaatasid pingsalt nooti ja lugesid takte, et õigel ajal muusikasse lisanduda. See oli ilus, korrastatud džäss, kus kõik kolm muusikut said oma oskustega särada. Sellist veidi akadeemilisemat džässmuusikat oli Pärdi keskuse saalis küll harjumatu kuulata, sest kui tavaliselt järgneb uhkele löökpillisoolole suur aplaus, siis sel kontserdil kuulati vagusi, kuidas klaver ja kontrabass sellele lisandusid. Õhtu oli väga mõnus – ilus kulgemine.

9. novembril jõudis rootslaste Estonian Voices ehk The Real Group oma Eesti-tuuriga Tallinna Estonia kontserdi­saali. Läksin kontserdile neutraalselt meelestatuna, ära tulin vaimustunult. Kuigi ise ütlevad nad, et nende muusika on „omaette žanr“ (esitatakse nii džässi, poppi kui ka koorimuusikat – ja seda Eesti publik ka kuulis), võib õhtut pidada siiski rohkem džässilikuks. 40aastase ajalooga vokaalansambel tegutseb praeguse koosseisuga kolmandat aastat ning kontserdi kavas oli ansambli raudvara, aga ka natuke uuem looming. Peale huvitavate laulude ja ilusate häälte tegi selle meeldejäävaks lauljate veidi staarilik olek, nii et efektse valgustuse ja väikese koreograafia abil sai kodune saal täitsa suureks. Kõik viis muusikut kaifisid, mida tegid, ja see mõjus imehästi. Eesti vokaalmuusika-huvilistele on 2024. aasta olnud paradiis: suvel esines Tartus Take 6 USAst, nüüd The Real Group Rootsist ja aasta lõpus tuleb The King’s Singers Ühendkuningriigist, rääkimata Eesti kollektiivide suurkontsertidest.

Novembri keskel toimunud Eesti muusika nädala keskmes oli sel aastal Jüri Reinvere, Raimo Kangro ja Jaan Räätsa looming. Raimo Kangro autori­õhtul esinesid EMTA saalis mitmekülgse kavaga 11 interpreeti, kes esitasid läbilõike Kangro kammermuusikast. Eredaimalt jäi meelde Triin Ruubeli ja Maksim Štšura esitatud „Geomeetriline süit“ op. 30 nr 1, mis kanti ilmekalt ette, vaatamata nõudlikele partiidele. Topeltnoodid, kiired käigud, klastrid, mäng klaveri klahvidel ja klaveri sees, ühised lühikesed noodid pikkade pauside vahel ja täpsed rütmivormelid olid kõik väga kaunid.

Teose „Display VI. Ufonaudi portree“ kandsid ette Ene Nael ja Saale Fischer: kahel klavessiinil kõlas hüpnootiline dialoog, mida ei kuule kontserdisaalis just kuigi tihti. Sarjast „Display“ op. 42 mängis ühe teose „Balls“ ka Heigo Rosin, kes toimetas marimba ja teiste löökpillide taga temale omase kiiruse ja virkusega. Päris löökpillide kõrval kõlas kontserdil selles rollis ka pillikorpus: Kangro on teoses „Tandem con Gioconda“ nr 2 op. 30 rütmi tekitamiseks viiuli ja tšello korpusele kirjutanud koputuste partii, mille kandsid koos ette Triin Ruubel ja Indrek Leivategija. Autoriõhtul esines ka Eesti Puhkpillikvintett, mille erinevaid tämbreid oli koos huvitav kuulata. Eesti muusika nädal on küll üsna noor, aga suurte ja tänuväärsete sihtidega festival.

Talvekuusse jäi ka koorimuusika oluline sündmus, Eesti Rahvusmeeskoori 80. aastapäev. Pidupäeva vaimus korraldatud tuuri keskmes oli Veljo Tormise mahukas kooritsükkel „Eesti kalendrilaulud“, mida ei kanta täispikkuses ette kuigi sageli. Kuna Tormise teoses on meeskoori kõrval ka nais- ja segakoori­partiid, oli kontsertetendusse kaasatud ka tütarlastekoor Ellerhein, mis on rahvusmeeskoorist vaid seitse aastat noorem – koos olid seega Eesti koorivaldkonna ühed väärikamad ja paremad tegijad. Tsüklit „Eesti kalendrilaulud“ ei kantud ka lihtsalt ette, vaid lavastajad Anne Türnpu ja Eva Koldits olid saali loonud rahvapärimusest kantud õhkkonna, nii et vaatamist jagus igas suunas.

Kui Estonia kontserdisaali uksed pärast Miina Härma „Meeste laulu“ kaja pauguga kinni pandi, algas Tormise suurteose esimene osa „Mardilaulud“, kus villaste sokkide ja käpikutega mardi­sandid saali pääsenuna laulsid, kargasid ja parteri äärmistel toolidel istunud kuulajatele õnnistussõnu laususid. Koor laulis hüpates, põlvili ja käpuli, sellest ei pääsenud ka dirigent Mikk Üleoja: kõige­pealt dirigeeris ta käpikute sisse pandud taskulampide abil, siis vahekäiku toodud redeli otsast ja siis nagu koor – käpuli. Oli värskendav, et väärikas eas esinduskoor julgeb olla vaba ja vahel ka vähem akadeemiline, kui publik on harjunud nägema.

Kooritsükli lõpp oli väga võimas – ligi sada lauljat Tormise klastreid laulmas. Publik nõudis ka lisalaule, mida tuli lausa kolm: Aleksander Läte „Kuldrannake“, Gustav Ernesaksa „Kutse“ ja taas Miina Härma „Meeste laul“. Kuigi muusikalisest poolest oli kõik väga ilus ja uhke, jäi natuke kriipima asjaolu, et koori asutajat Gustav Ernesaksa meenutati vaid lisalooga ja sedagi mitte esimeses järjekorras. Eesti Rahvusmeeskoori 80. aastapäeva kontsertetendus oli aga ikkagi õnnestunud ettevõtmine, mis näitas, et eesti koorimuusika on endiselt heas vormis.

Teine autoriõhtu, mida novembrikuus kuulasin, oli pühendatud Arnold Schönbergile, kelle 150. sünniaastapäev oli septembris. Ansambel Ludens esitas läbilõike helilooja loomingust: kavas oli nii tema 20ndates kui ka 60ndates eluaastates komponeeritud muusika. Ka see kontsert oli Estonia kontserdisaalis, aga võrreldes eelmise, rahvusmeeskoori suurejoonelise juubelikontserdi lavastusega oli lahendus palju õdusam: esinejad olid lava asemel põrandal. Pianist Kärt Ruubeli koostatud kavas oli kesksel kohal klaver, mis kõlas nii neljal käel kui ka koos keelpillikvartetiga. Ludensemble’i täiskoosseis oli laval vaid viimase teose „Ood Napoleonile“ ajal, mis pani väikesele, kuid uhkele kontserdile energilise punkti.

Novembri lõpus alanud „Jõulujazzi“ suurel avakontserdil oli laval USA-Briti ansambel Crosscurrents Trio ehk Dave Holland kontrabassil, Chris Potter saksofonil ja Eric Harland löökpillidel. Dave Holland on džässimaailma legend, kes kuulus ka Miles Davise kvintetti. Kümnete Grammydega pärjatud muusikud mängisid poolteist tundi raugematu energiaga. Džäss seostub mul alati jõulude, lume ja kaminaga. Seda tunnet süvendas ka kevadine seik: aprillikuise „Jazzkaare“ ajal tuli lumi maha. Selline „Jõulujazzi“ kontsert viis mu seega täiesti talvisele lainele ja tegi südame soojaks.

Minu kontserdikuu lõpetas Lonitseera ja VHK keelpilliorkestri (dirigent Rasmus Puur) rõõmust pakatav kontsert. Lonitseera ülesastumised on alati väga siirad ja armsad ning nagu orkester oma villastes sokkides, oli ka muusika ilus ja soe. Soovin, et sellisest rõõmust ja soojusest oleks tulvil ka jõulukuu!