Seda lugu panid mind kirjutama ühel augustikuu õhtul „Aktuaalsest kaamerast“ kuuldud laused: „Kadrioru park kavandab Vene tsaari Peeter I aegse barokkaia taastamist lossiesisel alal, milleks tuleks maha võtta sadu vanu puid … “ ja „ … praegu me siin näeme selgelt ülekasvanud puid, mis ammu enam ühegi inimesega ei suhtle …“.*

Ai, kui valus!

Mu süda jättis tõesti löögi vahele, otsekui oleks nende puude hirmunud hääl mulle hüüdnud: „Mis mõttes ei suhtle me üksteisega? Mis mõttes ei suhtle inimestega?“ Loomulikult suhtlevad. Nad räägivad.

Aastaid viisime koos Mikk Sarvega Tallinna ülikooli õpetajakoolituse õpetajaid alati nende puudega rääkima, Narva maanteelt sinnasamma vana kunstimuuseumi ette. Õpiülesandeks oli neilt puudelt nõu küsida. Kui te vaid teaksite, milliseid vestlusi õpetajad nende puudega pidasid, milliseid unustatud tarkusi kuulsid! Ühelgi õpetajal ei olnud nende puudega vähematki suhtlusraskust. Võib isegi öelda, et Kadrioru pargi puud on tänu oma vanusele linna kõige jutukamad olevused, see park on linna hing. See vanade puudega pargiosa on koht, kus inimene leiab oma hingest hääle.

Eriti kummaliseks teeb nende puude hukkamisteate asjaolu, et sealsamas kõrval asuv pisike Katharinenthali kohvik on maja, kus 1930ndatel asus Parkide Peavalitsus, mille juhataja Peeter Päts võttis 1936. aastal tööle esimese looduskaitseinspektorina mu vanaisa Gustav Vilbaste. Tema üheks esimeseks tööülesandeks oli kaitse alla võtta 80 Eesti parki, sest põllumaade puuduses oli parke lagedaks raiuma hakatud. Olen käinud seal maja teisel korrusel vaatamas, istunud otsekui looduskaitseinspektori laua taga ja just see aknast paistev rohelus teeb sellest paigast väga turvalise töökoha. See on meie looduskaitse sünnipaik.

Ma olen rääkinud nii barokkpargi rajajatega kui ka loodushoidjatega ja mõistan, et aeg-ajalt ongi vaja muudatusi. Aga nagu Luua metsanduskooli endine õpetaja Vello Keppart mulle ütles: park on elukestev süsteem. Seda ei saa korrapealt lagedaks raiuda ja siis puuposte täis istutada. Teate küll neid praegusi alleesid sealsamas kõrval, kus posti otsas pisike oksamüts, kõik korralikult kusagil Euroopa puukoolis koolitatud, ühte nägu, terved kui purikad. Aga sama hästi võiks sinna rohelised metallpostid püsti ajada, nad on elutud tehismaailma olendid, keda digimaailma sulandunud jooksja, kes sealt, klapid kõrvas, mööda jookseb, tähelegi ei pane.

Muidugi öeldakse, et vanade puude all ei kasva midagi, sinna ei paista päike, me vajame lilli, ehk kasvavad seal mõned varjutaimed, me tahame õitsvaid puudealuseid. Ja et puid saetakse sealt jupikaupa arengukava kümmeaastaku järgi, et korraga ei võeta maha ja need puud on tervise poolest juba väga haiged, kõlbmatud, kõige madalamast klassist.

Aga paljud tänapäevased teadusuuringud kinnitavad, et puukooslus suhtleb omavahel, puude grupp suudab kaitsta noori puid ründavate putukate eest, sirutab oma oksad nii, et tuuled ei pääse puuvanureid ründama, noored puud hoiavad neid. Piisab ühe puu eemaldamisest, kui kogu toimiv süsteem kaotab oma kooshoidmise väe.

Te ei usu mind? Mäletate, kui selle sajandi esimestel aastatel otsustati Pühajärve spaa ümber parki korrastama hakata ja projekteerijatel tuli hull mõte Pühajärve sõjatamme ümber tiik kaevata, looduskaitsjad vaidlesid ja vaidlesid, sõjatamm suisa karjus kopalöökide ajal. Paberil arengukava oli kangem kui looduskaitsjate sõnajõud. Arendajad lubasid, et tammega ei juhtu midagi. Mõne aasta pärast murdusid täiesti elujõulisel puul esimesed suured oksad ja see puuvare, kes järele on jäänud, ajab nutma. Minge vaadake!

Arendajad ja projekteerijad räägivad alati, et toimetatakse seaduse raames, hoolitsetakse puude tervise eest. Ja et ajakirjanikud otsivad alati võimalust huvigruppe vastandada. Kindlasti, see ongi ajakirjanike töö, iseasi, kuivõrd õnnestub seda lahingut üles kütta. Puude­lahingud on Eestis alati väga ägedad – meenutagem hõlmikpuu- ja remmelgasõda.

Aga on miski, milles kõik on alati ühel nõul. Kui küsida huvigruppide esindajatelt, kas puud nendega räägivad, siis tunnistavad kõik, et räägivad küll. Julgen isegi väita, et ka metsade maharaiumise kõige paadunumate pooldajatega puud räägivad, sest nad tasanevad alati puude all seistes, otsekui ei julgeks enam oma ahnust õigustada.

Ma ei arvagi, et parkides toimetajad ei taha parimat. Küllap visioon ilusatest parkidest on neil silme ees, aga kui parkide kujunduspõhimõtteid veidike uurida, siis näeme, et moed vahelduvad ajast aega. Üks jääb aga raudkindlaks, ainult lilled ja põõsad ei tee mingist haljasalast parki. Pargi alustalaks on puud. Ilma puudeta pole parki. Ja puude kasvuiga on nii pikk, et pargikavandajad ei näe kunagi parki kogu oma ilus, me saame pargi pärandiks. Kadrioru pargis oleme pärinud mitme põlvkonna vanused puud. Kes võtab endale õiguse jätta linnarahvas veel mitmeks põlvkonnaks ilma nende puudeta? Pidevad sõjad ja riigikorra muutused on räsinud meie rahvast, aga ka pargipuid. Kas keegi teab, kui vana on meie kõige vanem pargipuu? Aga küllap olete käinud Euroopa parkides, kus puud ongi sadade aastate vanused, neid ravitakse, neid toestatakse, neil on oma lugu.

Olete näinud mujal maailmas neid vanu puid, mis meenutavad otsekui karkudel seisvat vanameest? Neid võib näha ka meie naabermaal Lätis, kus linnametsandus on hoopis paremal järjel. Mitte keegi ei raiu selliseid puid maha. Londoni pargid hoiavad vanu puid nagu reliikviaid, Pariisi vanade puude all on raudtoolid, kuhu inimesed tulevad raamatuid lugema, nutma ja naerma, puudega rääkima.

Aga meie? Meie ostame noored istikud kusagilt Hollandist, paneme nad ritta nagu soldatid. Sõdurid roheliste tutimütsidega. Ja ütleme: „See on turvaline park, siin on elurikkust, siin toimub rekreatsioon.“ Tegelikult on vastupidi.

Pargiarendajad räägivad, et selliste vanade puudega pargis pole midagi teha, oksad on kõrgel ega suuda enam inimesi rõõmustada. Kui küsin, miks siis on sellistes vanade puudega pargis nii palju inimesi? Nad käivat sealt lihtsalt läbi. Aga miks nad siis mujalt ei lähe, miks ei lähe otsemat teed? Sest puude all ongi mõnus, siin on hea jahe leitsaku ajal, siin on vihmavarju. Ah et puuoksad võivat pähe kukkuda, et ikka olevat veel töös kohtuasi, et inimesele kukkus selga oks, kui ta oli puu alla vihmavarju läinud. Aga ma küsin, kas peaksime siis ka riigimetsa majandamise keskuse metsaõpperajad lagedaks raiuma, ka seal võib oks pähe kukkuda, eriti laialeheliste puude õpperajal?

Jah, veel kolmkümmend aastat tagasi oli parkides rohkem põõsaid, aga need raiuti vanade puude alt, sest seal võivat peituda röövlid. Euroopas on lahendatud sellised asjad pargivalvurite ja politseipatrullidega, aga meie raiusime põõsad maha, sest „politsei peab pargist läbi nägema“. Lage ja mage on selline park, ütles üks sõber. Jah, ka jämeda puu taha ei näe. Aga lagedas pargis ei laula ööbik, seal ei nohista siil. Võlts-turvatundega kaotame puude hääle, selle salapärase sosina, mis meid raviks.

Hiljaaegu Eestis käinud põlisrahva kogide esindajad rääkisid, et pühad ja hingestatud on need vanad puud, mis on erilise kujuga. Ka eestlane on alati teadnud, et mõni puu on erilisem kui teine. Tal on kummaline kuju, ta pole standardne. Viiralti tamm, Sipa pärn, Tammetsõõr. Kuid sinna läheb alati teerada, sinna viiakse ande. Seal elavad meie kaitsevaimud. Need on meie kõige tuntumad puud, aga ka igas pargis või tänavasopis võib leida mõne omamoodi puu, ükskõik kui haige ta ka on, ikkagi saab sellele puule kõik ära rääkida. Ajal, kui kõige rängem haigus on üksildus.

Olen inimestelt ka küsinud, millised on nende hingepuud, need, kellega nad suhtlevad, kas parem on rääkida noore või vana puuga. Nad ütlevad, et vana puuga on kergem kõnelda. Mõnel on kuskil veel selline puu olemas, esivanemate talu õues või salajases hiiepaigas. Noore puu puhul peab olema isiklik suhe, näiteks oled ta ise istutanud. Ka pargipuude hulgast otsitakse välja just see puu, kelle vastu saab selja toetada. Selline, kelle ümbert ei ulatu kinni võtma.

Puud hakkavad meiega rääkima kohe, kui paneme käe ta tüvele. Meie peod teevad imet ja puukõne võbeleb kergemini, kui kuulaja on valmis seda imet vastu võtma. Me peaksime seda maast madalast lastele õpetama. Kui laps õpib puule „tere, tammekene“ ütlema, siis ei pea ta hiljem, suurena põdema usaldamatust – see on ta mõistmises olemas.

Ei ole vaja tunda hirmu, et puu meiega ei kõnele, isegi kui me pole eluski toaseinete vahelt välja saanud. Ühesainsas vanas pärnas on miljon häält, mis meid algul tasakesi õpetavad, sumisevad mesilased, väike-lehelinnu laul, ritsikasirin. Ja polegi ju esmatähtis, kas päästame selle kahekõne puuga valla hoopiski oma alateadvusest, laseme välja tulla millelgi, mille oleme väga sügavale ära peitnud. Mida ei suuda sealt välja tuua ka psühholoogide seansid või lõõgastavad ravimid. See „puukõne“ on miski, mille peame endast aeg-ajalt kuuldavale laskma tulla.

Kui vana puu on puu? Kui sa kätega puu ümbert kinni suudad haarata, on puu tegelikult noor. Kui kaks inimest puu ümbert kinni võtma peavad, on ta täiskasvanueas. Kui kolm inimest ümbert kinni hoidma ei ulatu, siis on ta vanem kui inimese mälu. Kui palju on Eestimaal veel selliseid puid linnades järel?

Puu ei vanane nagu inimene. Kui inimene jääb nõdraks, siis puu kasvab edasi, isegi kui ta sisemus on tühi. Puu hing elab seni, kuni koor on elus. Ja see hing räägibki.

Meie pärimus annab meile puude kuulamise võtme: ära murra hiies, ära raiu ilma küsimata, mõtle, enne kui raiud.

Kui keegi jälle ütleb, et „need puud ei suhtle enam kellegagi“, siis soovitan – mine ja pane käsi puu tüvele. Kuula seda vaikust, selle vaikuse seest kostab helinat. Siis vasta tasa, regilaulu rütmis:

„Kuulge, kõrge raerahvas

Ärge tapke tammekesta,

Taara tamme võsukesta,

Tamm ei taha tappemista.“

Mind on nimetatud uhuuks. Aga olgu. Uhuu ehk öökull ehk kodukakk elabki vanas puus. Õõnsuse sees, kus inimene kipub viimasel ajal nägema ainult mädanikku, on öökullil kodu. Kui raiume kõik vanad puud, kaovad need salapärased öölinnud, meil tarkuse sümboliks peetud olendid. Ja koos uhuuga kaovad ka meie laulud, meie muistne kõne.

Sest puudega rääkida on igale eestlasele omane. Me pisut häbeneme seda. Aga proovi minna salaja parki ja pane käsi mõne puu tüvele – tunned, kuidas soojus temas liigub. See on puu hääl.

Rääkisin regilauliku Õie Sarvega, kes oskab õhust ja puudelt laule leida. Ta ütles, et kord nägi ta metsas, kuidas puudel ümberringi olid näod. Kõik vaatasid teda, oksaaukudest silmad, puuseentest kõrvad peas. Igaüks jälgis, mida ta teeb. Sel hetkel mõistis ta, et meie rahvalaulud, meie folkloor ei valeta, puudel ongi hing, nendega saab kõnelda.

Ma olen sama tundnud. Kui puu langeb, jääb õhku tühjus, mis kisendab.

Kui vanalt hakkavad puud rääkima? Mina usun, et juba siis, kui ta tärkab mullast ja sirutab esimese lehe valguse poole. See on tema esimene sosin.

Aga tõeliselt hakkab ta kõnelema siis, kui inimene teda märkab. Kui laps tema kõrvale rohujuuretasandile kummardub, kui armunud lõikavad koorde südame, kui öökull teeb tema õõnsusse pesa.

Kõige selgemini räägivadki puud siis, kui nad on vanad. Õõnsad, sammaldunud, harali okstega. Siis ütlevad nad: „Ära karda vanadust. Ära karda haigusi. Ära arva, et elu lõpeb, kui sinu kehasse tekivad praod. Meie hing püsib seni, kuni su soontes nagu mu koores voolavad elumahlad.“

Puudega rääkimine ei ole lollus ega uhuu. See on meie esivanemate keel. Pärimus.

Kui me raiume maha vanad puud, siis raiume maha ka iseenda keele, oma laulud, oma jutud. Ja siis jääbki vaid vaikus. Lage ja mage vaikus. Kuulakem puid, nad hakkavad rääkima kohe, kui sa oled valmis kuulma.

Kristel Vilbaste on looduskirjanik.