Kanuti gildi saali elunäinud laudpõrand ei ole seekord kaetud musta tantsupõrandaga, vaid on välja valgustatud kogu oma alastuses. Põrandalaudadel näeb täkkeid ja märke, mille on sinna jätnud eelmised etendused ja etendajad. Tühi lava, mille nelja külge paigutatud toolirida lubab aimata, et rekvisiitide, kostüümide ega pürotehnikaga seekord lavamaagiat looma ei hakata. Esimesena siseneb lavaruumi Liisbeth Horn, kes esitab pretensioonitult lühikese hüpleva sammurea. Hingan välja. Selge! Seekord ei taheta midagi varjata. Seekord soovitakse ajas ja ruumis liikuda koos publikuga, mitte ei üritata temaga võidu joosta.
Nele Tiidelepa lavastuse „nights around counting steps (and fade to black)“ juured ulatuvad performance’i- ehk tegevuskunsti, kus kunstniku peamised töövahendid on aeg ja keha. Tantsuteater on alati otsapidi seotud väljenduslikkuse ja ekspressiivsusega ning selle vaataja muundub (ala)teadlikult kaasaelavaks publikuks. Kuid performance’i puhul on etendajad sissepoole sooritusega ning tegelevad rohkem enda kui publikuga ja nii kujuneb vaatajast tunnistaja. Selline lähenemine loobub meelelahutusest ning õigustab aeglasemat, kestvamat tempot, mille Tiidelepp on valinud. Lavastus laseb ennast lugeda kui luule, kuid tiheda teksti asemel on tegemist pidevalt taandrida kasutava värsiga.
Teoses uuritakse kordust ning kõditatakse vaataja stagneerunud arusaamu korduse olemusest. Kui mõtlen kordusele, tulevad silme ette kogenud, tehniliselt meisterlikud autorid ja interpreedid, kelle näol peegeldub täielik keskendumine, kui ikka ja jälle püütakse korrata sammu, pintslitõmmet või klahvilööki, et tabada võimalikult täpselt seda, mis oli eelmine kord. Sellist mehaanilist täpsust ei tasu Tiidelepa lavastuse sammudest otsida, seal on korduse võlu hoopis milleski muus. Kolme etendaja kehad, kohalolu ja keskpunkt viitavad eksimisvabadusele, vabadusele üksteist märgata olukordades, mis enamasti on introspektiivsed. Antje Cordes, Liisbeth Horn ega Nele Tiidelepp ei aja oma sammudega taga täpsust, sest XXI sajandiks me juba teame, et samasse jõkke kaks korda astuda ei ole võimalik. Pigem keskenduvad nad korduse rutiinsusest välja kasvavale rituaalsusele ja pühadusele. Agentsus ei lasu mitte etendajatel, vaid liikumismustritel: end aeglaselt edasi vinnav diagonaal ning lõputult ümberpöörav spiraal on trajektoorid, mida mööda kehad ruumis liiguvad.
Korraga andis lavastus aimu, et ollakse küll ajast maha jäänud, ent seejuures ultramoodne, pendeldades küpsuse ja nooruse (või tooruse) piirimail. Päeva ja öö vahel. Kui üldiselt toob päikesetõus ikka lootust ja ootust, siis Tiidelepa loodud atmosfäär jõuab piiri teise otsa. Kohta, kus soovime öö saabudes silmad sulgeda ja paremast reaalsusest unistada. Hetke, kus päikeseloojangul ei kangastu silme ette kuhjuvad kriisid ja langevad pommid, vaid lapsepõlvest meenuv jumpstyle, mis oma raskelt rütmistatud, kuid kerglaselt esitatud hüpetega kõrvu paitab.
Ei saa küll kindlalt väita, kuid etendust vaadates tuleb mõttesse, et veel paar proovi varem on tantsusammude vahele mahtunud ja seal kõlanud sõnad, mis avavad liikumiskombinatsioonide tagamaid. Ometi on mõnus uppuda vaid astumise kajasse ning sukelduda Kelieli ehk Eliel Tammiharju melanhoolselt helgesse helikeelde. Bass pläriseb, korraga sugeneb sinna kõrgemaid ja tempokamaid toone, mida saadab õrn lootus. Liigsed sõnad võiksid teose hõlpsasti naiivsuse poole kreeni kallutada, kuid seekord jäävad kõik paati.
Tiidelepp on oma varasemates töödes välja valgustanud pause. Lavastusse „Lause lõppu jõudes, oleme unustanud, kust see algas“ oli kaasatud efemeerselt ühendatud kujundeid, kuid keskseks jäi nendevaheline ruum ja aeg. Soolos „sometimes in life not dancing is not an option“ („elus pole tantsimisest loobumine vahel mingi valik“) taasesitatav liikumisjada andis samuti õhku sellele, mis oli juhtunud varem lavaruumist väljaspool. Pausidega töötamine on riskantne, sest vaatajal on lihtne kaotada tähelepanu ning minna oma mõtetesse uitama. Teisalt on pausides vaat et rohkemgi potentsiaali kui teostuses või soorituses, sest kõik on sel hetkel veel võimalik.
Niisiis tuleb Tiideleppa tunnustada, et ta ikka ja jälle julgeb publiku proovile panna, lastes tal küsida, mis küll nüüd tuleb. Seekord on võetud aega tehislikule päikeseloojangule, mida ikka uuesti ja uuesti ilmestavad lihtsad liikumismustrid, kuni silm seletab aknast kumava tänavalguse varjus veel kolme tantsijat, kes tõstavad käed balletilikuks kummarduseks.
