Suve lõpus kostab aeg-ajalt üleskutseid, et mis oleks, kui asendaks taasise­seisvumispäeva iseseisvuse taastamise päevaga, kuna esimene on ju nii kole sõna, kuid on kogu oma koleduse juures selle riigipüha ametlik nimetus.

Ma arvan, et mõlemad nimetused on ebaõnnestunud ega ole eriti jätkusuutlikud. Nad on väga kontseptuaalsed ja kokkuvõttes segased. Ja mida kaugemale 1991. aasta 20. august meist, kes elavate kirjas, maha jääb, seda segasemaks selle päevaga seonduv muutub. Muu hulgas seetõttu, et seda suhteliselt lühemaks jääb vahemaa 1991. aasta 20. augusti ja 1918. aasta 24. veebruari vahel, mis on kalendris teatavasti kirjas kui iseseisvuspäev. Mida aeg edasi, seda rohkem need kaks päeva, iseseisvuspäev ja taasiseseisvumispäev või iseseisvuse taastamise päev, mälus paratamatult segunevad.

Pealegi on nii „taasiseseisvumispäeva“ kui ka „iseseisvuse taastamise päeva“ ühtviisi raske hääldada. Püüan öelda kiiresti ja mitu korda järjest „taasiseseisvumispäev“, seejärel samamoodi „iseseisvuse taastamise päev“. Arvan, et suurt vahet ei ole, keel läheb sõlme mõlemal juhul väga ruttu. Sõlme ja taassõlme. Raskesti hääldatav on juba „iseseisvuski“. Eks see „ise+seisvus“ ole muidugi tõlkelaen saksa keelest (Selb+ständigkeit), mitte isetekkeline sõna, nii et ega teda süüdistada ju saa, et ta nii susisevalt kõlab: kokku on sattunud kaks sõna, mida emakeelerääkija võib-olla väga kokku ei paneks. Muidugi on „iseseisvus“ ise vajalik sõna ja paremat meil pole.

Kontseptuaalseid nimesid, mille taga on palju teooriat, käibis lähiminevikus muidugi eriti palju Nõukogude ajal. Juba Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik on midagi nii keerulist, et sellest arusaamiseks oleks vaja läbida erikursus. Mis on nõukogud? Mis on sotsialism? Mis on vabariik juhul, kui see ei ole vaba riik? Ja kuidas see kõik sobitub kokku tervikuks ja kuhu selles tervikus mahub inimene? Ja kuhu Eesti? Lihtsam oli loota, et Eesti on kõigele vaatamata alles, ja öeldagi lihtsalt Eesti. Ametlikult tuli aga öelda Eesti NSV. Perestroika ajal märkas minusugune provintsilapski, et kompartei­tuusad eelistasid rääkida Eesti NSVst. Või kui olid liberaalsema hoiakuga, siis Eestimaast. Oli ju ka Eestimaa Kommunistlik Partei, tsaariaegse tegumoega ühend (Eestimaa < Эстляндия < Estland), mitte Eesti Kommunistlik Partei. „Eesti“ oli n-ö kodanlik nähtus ka sõnana ja tuli neil igaks juhuks vaid harva üle huulte.

Mäletan, et mõtlesin lapsena vahel ikka, et miks mu kodumaal on selline veider ja segane nimi, samas kui paljudel teistel maadel on nimi lühike ja selge. Soome oli näiteks Soome. Ja kui vahel ka öeldi, et Soome Vabariik, siis oli seegi selge: vaba ja riik. Aga meil oli Eesti NSV. Või Nõukogude Eesti. Ja NSV Liit tundus täiesti arusaamatu konstruktsioonina. Ma ei hakka seda siin pikalt välja kirjutamagi. Ütlen ainult, et selle riigi nimes oli 38 tähte, kui ma nüüd ei eksi. Pika ja lohiseva nimega riike oli täis terve Ida-Euroopa ja kogu „sotsialismileer“. Pika ja lohiseva nimega tähtpäevi on samuti ridamisi, näiteks Issanda muutmise püha 19. augustil, mida on siiski veidi kergem hääldada, või armee ja sõja­laevastiku päev (täispikkuses: Nõukogude armee ja sõjalaevastiku (aasta)päev), mis oli 23. veebruaril.

Seda laadi pika nimega tähtpäevad on alati ka eksam. Nad tunnistavad inimese haritusest, teadlikkusest, heast mälust ja tipp-topp hääldusest juhul, kui ta neid öeldes ei eksi. Ja sellele, kes kusagil vääratab või mõne sõna või silbi unustab, saab öelda: „Vahele jäid!“ Nõukogude ajal võisid, ma oletan, sellisel eksimisel mõnikord ka tõsised tagajärjed olla, sest kahtluse alla sattus inimese meelsus.

Võidurõõm on vahel hea, kahjurõõm ei ole minu meelest hea mitte kunagi ja rumaluse üle ei tasu uhkust tunda, aga ma arvan, et rahvas eelistab pikkadele konstrueeritud nimedele, olgu need ükskõik kui sügavmõttelised ja loogilised, suupärasemaid, isegi siis, kui need ei ole alati läbinähtavad. Setomaal räägitakse Issanda muutmise püha asemel paasapäevast ja too Nõukogude-aegne armee ja sõjalaevastiku päev oli igal pool Eestis, kui mu mälu ei peta, üksvahe ka meestepäeva nime all käibel, küll mitte ametlikult.

Mäletan, et kui ma teises klassis käisin (1983/84), peeti meil sel kuupäeval klassiõhtut ja valiti „popp poiss“ (sellel tiitlil oli mitu kategooriat ja mitu võitjat). Too mälestusväärne klassiõhtu leidis aset Tartu linnas Mitšurini tänaval, mis kannab nüüd juba varsti nelikümmend aastat jälle Laia tänava nime. Jääb üle loota, et aja jooksul kujuneb mingi suupärane ja üldiselt vastuvõetav nimi välja ka taasiseseisvumispäevale. Kuigi aega on kulunud juba ka varsti nelikümmend aastat. Mõni lõuapoolik on vahel rääkinud ka edgaripäevast, aga pärast Edgar Savisaare surma ei tundu see enam eriti naljakanagi.

Ma ise kasutaksin 20. augusti puhul lihtsalt iseseisvuspäeva nimetust, sest iseseisvaks Eesti sel päeval ju sai, mis sest, et juba teist korda (kui muinasaega mitte arvestada).

Iseseisvus on iseseisvus. See kas on või seda ei ole.

Ja kas 24. veebruaril 1918 oli tähtsam tõesti seisund ehk iseseisvus ja 20. augustil 1991 oli tähtsam hoopis protsess ehk iseseisvumine? Selle üle mõtisklemine ei tundu mulle kuigi viljaka tegevusena. Eks ole taasiseseisvumispäevaks nimetamisel olnud oluline ilmselt see, et mingi taasiseseisvus on raskesti kujutletav, tegemist on siiski sellesama iseseisvusega, mis kunagi oli ja mis on nüüd taas kätte võidetud ehk taastatud. Ja 20. augusti nimetamist 24. veebruari nimega on tahetud vältida.

Aga kui iseseisvus on sama, siis miks ei või ühel riigil olla aastas kaks iseseisvuspäeva? Ka rahvakalendris on sama nimega päevi. Üle Eesti on tuntud talvine ja sügisene madisepäev. Maarja nimega on seotud koguni neli tähtpäeva: paastumaarjapäev, heinamaarjapäev, rukkimaarjapäev ja ussimaarjapäev.

Setomaal on peale kevadise jüripäeva tuntud ka sügisene ehk talvine jüripäev. Peale talvise nigulapäeva on setod tähistanud ka kevadist nigulapäeva. Seto­maalt võib näiteid veelgi tuua. Iseasi, kas eestlased setodest eeskuju võtta tahavad. Tavaliselt pole ju eriti tahtnud. Igatahes tuli Setomaal veel XIX sajandi lõpukümnendeil ette, et ühes peres oli kaks sama nimega last. Seda juhtus siis, kui lapsed sündisid ajal, mil kirikukalendris oli aktuaalne sama pühak või sama nimega pühak. Lapsele valiti ju selles Eesti nurgas nimi veel Teise maailmasõja lõpuni reeglina kalendri järgi ja imelik olnuks panna lapsele muu nimi, kui kalendri järg oli seal, kus parajasti oli.

Kaks sama nimega last kasvasid näiteks ka minu esivanemate peres. Mu vanaisa emal Irina Pähnapuul (1879–1954) oli õde Irina Mõtsatalo (1856–1926). Neil olid samad vanemad. Ma ei tea, kuidas neil Jatsmani külas isakodus nimevahet tehti, aga ma arvan, et vanemat Irinat kutsuti suureks Iŕoks, nooremat väikeseks Iŕoks. Nii eristati igatahes teisi juhtumeid, mida tean. Naabruses Põrstõ külas elasid näiteks vennad suur ja väike Ivvan.

Muide, talvist jüripäeva on nimetatud Setomaal ka väikeseks jüripäevaks. Ussimaarjapäeva on nimetatud väikeseks maarjapäevaks, rukkimaarjapäeva suureks maarjapäevaks. Meie suvine iseseisvuspäev võiks olla niisiis, kes soovib, ka väike iseseisvuspäev. Talvine ise­seisvuspäev võiks olla sel juhul muidugi ka suur iseseisvuspäev.

Päeva, mil üks maa või riik või rahvas saab iseseisvaks, oleks ju imelik nimetada teise sõnaga. Tähistada tuleks ikka iseseisvust.