Kui maailm ägab nagu ikka ülekohtu koorma all, siis vähemalt ühes, üleilmses mõttes mikroskoopilises osas on õiglus peaaegu et jalule seatud: pean silmas Cyrillus Kreegi loomingu esitamist. Kuna väga suur osa tema koorilaule on vaimuliku sisuga, jäid need Nõukogude ajal meie teise koorimuusika alustala Mart Saare loomingu varju ning leppida tuli vaid väga kitsa valikuga tema tohutust varamust. Ikka lauldi „Sirisege, sirbikesed“, „Maga, maga, Matsikene“, „Meie err“ ja näpuotsaga ka muud, ning alles 1980. aastate lõpupoole avanes võimalus taas või lausa esimest korda esitada tema vaimulikke laule. Kreek kirjutas neid ju muude teoste kõrval Nõukogude korra ajalgi, ehkki seda võis pidada peaaegu et riigivastaseks tegevuseks. Näiteks 1950. aastate algul valmisid segakoorile paralleelselt vene rahvalaulu seade „Nüüd hoogu!“, „Oktoobri päevaks“ ja 150 vaimulikku rahvaviisi.

Nüüd on olukord sootuks teine: peale selle, et Kreegi loomingut on sageli kuulda kontsertidel ja seda on jõudsasti salvestatud, on see paljude heliloojate ja muusikute inspiratsiooniallikas. Esimestena meenuvad Tõnu Kõrvits ja tema „Kreegi vihik“ ning Rasmus Puuri seaded keelpilliorkestrile. Collegium Musicale Endrik Üksvärava juhatusel ja Jaak Sooäär ühendasid aga jõud 2017. aastal Haapsalu Kreegi päevadel, kus helilooja kahele vihikule vaimulikele rahvaviisidele lisati improvisat­sioonid elektri­kitarril. 2023. aastal jõudis see versioon ka plaadile.

Kontserdil „Džässis ainult Kreek“ kõlasid samuti Kreegi vaimulikud rahva­viisid (esimesest vihikust üheksa ja teisest kuus), kuid sel korral ei piirdunud Sooäär enam ainult kitarri-improvisatsioonidega, vaid oli seadnud need lood džässtriole koosseisus laulja-kontrabass-elektrikitarr: Anett Tamm, Taavo Remmel ja ta ise. Kreegist ja tema vaimulikele rahvaviisidele džässiseadete loomisest on rääkinud Sooäär pikemalt Klassikaraadio 12. märtsi saates „Delta“. Kreegi kaks vihikut vaimulikke rahvaviise on üsnagi lihtsa, aga äärmiselt mõjusa harmooniaga, kus mängivad olulist rolli septakordid: nagu Sooäär ütles, on tegemist „septakordide ragistamisega“. Sellise harmooniaga muusika on vägagi sobilik džässiseadeteks, mistõttu on Sooäär jätnud need peamiselt kolme- kuni viiehäälsed koorilaulud harmoonia mõttes täiesti muutmata, kuid laiendanud nende meloodikat ja vormi improvisatsioonidega ning lisatud olid ka lauludevahelised lühikesed improvisatsioonilised üleminekud.

Olgu kokkuvõttena kohe ära öeldud, et minul jäi sellest ettevõtmisest kahetine tunne. Võiks ju kasutada selliseid mitmetimõistetavaid sõnu nagu „huvitav“, „omapärane“, „žanriülene“ jne, aga nende taha peituks lihtsalt see, et täit naudingut ma sellel kontserdil ei saanud. Paljuski võib tegemist olla maitseküsimusega, aga kõiges võib-olla siiski mitte.

Alustan positiivsest. Mulle meeldib väga mõte jätta Kreegi rahvaviisid harmoonia poolest muutmata ja täiendada neid mitmekesiste improvisatsioonidega. Kõigi kolme muusiku roll oli enam-vähem võrdne, kuid Sooäärt võib siiski pidada kogu selle õhtu „koos hoidjaks“. Ta alustas üsnagi nappide motiivide ja käikudega, mis kasvasid edaspidi vägagi värvikateks partiideks, ning nautida sai ka mitut suurepärast soolot, neist kõige mõjuvam laulus „Kui suur on meie vaesus“.

Kontserdi tõeline täht oli aga minu arvates Taavo Remmel. Ta on erakordne kontrabassimängija, kes ei tunne stiili­piire: ühtmoodi tugev on ta nii Hortus Musicuses vanamuusikat kui ka eri koosseisudes džässi mängides. Kreegi lugudes pakkus ta tõesti kõike – ilusatest laulvatest soolodest kuni lausa avangardistlike mänguvõteteni välja. Eriti avaldas muljet tema virtuoosne, barokliku hõnguga improvisatsioon, mis oli vist laulus „Ma laulan suust ja südamest“. „Vist“ sellepärast, et kontserdil kavalehte ei olnud ja pimedas saalis kiiruga tehtud märkmed ei olnud hiljem just kõige paremini loetavad. Olen ka märkinud, et head kontrabassisoolod olid lauludes „Armas Jeesus, Sind ma palun“ ja „Oh kui õndsad on need pühad taevas“. Aga see ei omagi nii suurt tähtsust, millise laulu juures need soolod olid, vaid tähtis on see, et Remmeli mäng oli mitmekülgne, fantaasiarikas, vir­tuoosne ja erakordselt kaasakiskuv.

Sooäär ja Remmel on vanad teada-tuntud tegijad ning trafaretselt võibki öelda, et nad esinesid oma tuntud headuses. Seevastu Anett Tamm oli mulle täiesti uus nimi, teda ma ei olnud varem kordagi kuulnud, mistõttu ootasin suure huviga tema Kreegi-tõlgendust. Kahjuks pean ütlema, et see valmistas mõningase pettumuse. Klassikaraadiole antud intervjuus kinnitab Sooäär, et Kreegi rahvaviiside esitamiseks oli tema esimene ja ainuke valik Anett Tamm, seda tema kõrge ja läbipaistva hääle pärast. Kuid just kõrge register vedas teda mitmel korral alt, näiteks kontserdi avalaulus „Kas on linnukesel muret“. Siin jättis ta hääl koolitamata mulje ja kogu lugu kõlas nii lapsikult, et mõjus kohati paroodiana. Sama nähtust tuli ette hiljemgi, näiteks loos „Ma laulan suust ja südamest“. Kuna aga kõikides lauludes selliseid probleeme ei olnud ning kuulda sai ka tema imekaunist ja õrna kõrget häält, siis võis selline esitusviis olla ka taotluslik, kuigi see ei lähe lihtsalt kokku minu maitsega. Võib ka olla, et laulja ei olnud tol päeval kõige paremas vormis.

Seevastu tema madalam register oli kena ja ühtlane ning tunduvalt nauditavam. Palju kasutas ta ka elektroonikat, eriti selleks, et tekitada laulude vahel kõiksugu häälitsusi, mis pidid kava ilmselt tervikuks siduma, kuid need ei tundunud veenvad ega haakunud hästi Kreegi lauludega. Ühes loos oli Tamme hääl täielikult elektrooniliselt moonutatud, kahjuks aga sellisel määral, et ühestki sõnast õigupoolest aru ei saanud. Seetõttu ei ole ma kindel, millise lauluga oli tegemist – ilmselt kõlas „Oh taganege, minu himud“. Ma ei hakka keerutama ja ütlen otse, et sellisel kujul elektrooniliselt moonutatud hääl oli vähemalt minu kõrvale lihtsalt kole. Pealegi oli siin kõikumisi: vahepeal hüppas mõni üksik sõna moonutamata häälega teistest esile, kuid näis, et see oli pigem apsakas kui taotlus. Juhtus aga nii, et just selle loo vahel sattus olema üks kogu õhtu huvitavamaid instrumentaalseid improvisatsioone.

Pärast kontserti üritasin end paremini kurssi viia Anett Tamme ehk Alonette’i tegemistega ja kuulasin läbi kõik tema Youtube’is leiduvad lood. Selle põhjal võib öelda, et talle ongi omane natuke unistav ja justkui eemalolev, väheste emotsioonidega esitusviis, mis on tema originaalloomingus täiesti omal kohal. Kreegi puhul tundus aga selline õõnsavõitu ilutsemine kuidagi sobimatu. Nagu öeldakse – jäi kaugeks ega puudutanud sügavamalt hingekeeli.