1. Reedene klubiunenägu

Saabumine kultuurivabrikusse sugereeris tänu dekoratsioonidele vaimukalt reaalsusest irdumist: värav ja sellest sissepääsuni viiv tunnellikult kitsas hooviosa olid looritatud tugevas tuules lehvivate läbipaistvate ja sädelevate kangastega, nii et kui siseneja selle juurde veel vaimusilmas voolavaid tausta­harfihelisid mananuks, võinuks ta uskuda, et on sattunud mõnda 1990ndate sarja, kus sedalaadi audiovisuaalse kombinatsiooniga tähistatakse sisenemist unelmasse. 1990ndate telemaastikule juhatas meele ka teine hoovi paigutatud installatsioon – realistlikult lavastatud sassis tuba diivani, voodi ja imelikke vanu reklaame mängiva kineskoopteleviisoriga, mis võimaldas ennast kujutleda diivanile uinunud hilisöise teleturu saatel ärkajana. Veenev ruumiline sissejuhatus kolm hilisõhtut ja kaks ööd vältavale meeltepainutust ja sürrealismi täis programmile.

Esimese õhtu meeleolu oli tõsimeelselt techno-klubilik: nii suurem kui ka väiksem saal püsisid läbivalt pimeda ning publikut, aga ka esinejat varjavalt tossusena ning kõik etteasted koosnesid peaasjalikult tugeva biidiga tantsitavast muusikast. Väravad avati alles vastu ööd ja esimese live’i tegi Idiot Dance Music. Noortest tallinlastest koosnev trio mängis eklektilist, ebatõenäolist, lõbusalt iroonilise ja värskena mõjuvat kõikvõimalike tantsumuusikažanride kombinatsiooni, mida katkestasid iga natukese aja tagant lõigud vanadest raadiolindistustest, kus võis kuulda kõnelemas näiteks 1990ndate poliitikuid, diktoreid ja intervjueeritavaid sõjaväelasi. Kui ühe loo ülesehitus kruvis näiteks techno poole, siis võis kindel olla, et järgmine kaldub kuhugi teisale – näiteks drum ‘n’ bass’i või house’i poole.

Väikeses kammerlikumas saalis mänginud Echo Lucida erines sootuks teistsuguse meeleolu poolest, ehitades üles introvertse ja keskendunud, pessimistliku ja melanhoolse tonaalsusega, vaikse ja korrapäratute rütmidega intelligentselt keeruka terviku, mille järgi teiste hulgas üksinda tantsida.

Õhtu kuulsaim esineja oli kahtlemata μ-Ziq – Inglismaalt pärit artist, kes töötas 1990ndatel koos Aphex Twini ja teiste samalaadsete legendidega välja arvestatava osa praeguseks nii tuttavast klubimuusikasaundist. Ja nii ei saagi pahaks panna etteaste eksperimentaalfestivali kohta ehmatavalt raadiosõbraliku ja turvalise kõlaga algust – need, kes on meid sellest kõlast tüdinema pannud, on odavad, hiljem arvukaks saanud koopiad, aga μ-Ziq originaal. Igatahes peagi võtsid rigiseva kõlaga murtud biidid ja võimas vibreeriv bass täisintensiivsuse üles ja paistis, et saalis ei jää keegi selle peale ükskõikseks. Klassikaline drill ‘n’ bass, nagu erudeeritum sõber teadis toonitada. Rõõm jälgida, kuidas praegusel 1990ndate taaselustamise ajastul saab trendikaks muutunud ajaloolist materjali ka otse elavast allikast ammutada.

2. Laupäevane ambient-unenägu

Pärast selle kevade kõige ilusama päikese ja soojema tuulega päeva oli aeg taas unenäorežiimile naasta. Saalide keskel, kus oli alles äsja olnud lage tantsupõrand, paiknesid nüüd pehmetest kott- ja päevitustoolidest lesilad – heida maha ja lase ennast mesmeriseerida. Ees ootas 14 aukartustäratavat festivalitundi umbes 20 esinejaga.

Nino Theys Saksamaalt ja Brice L. Edwards USAst alustasid vaalade huikeid meenutava, rahustavalt kumiseva ja kahiseva, hõreda helimaastikuga, mis arenes aina ärevamaks, sügavamaks ja kraapivamaks. Ülimadala, keha raputava bassi ja järk-järgult rütmilisemate kaarleegikrõbinate saatel joonistusid pimedasse saaliõhku rangelt lõigatud piirjoontega tehisvirmalisi meenutavad jahekahvatutes toonides valguskiired. Etteaste lõpuosas hajusid rebenevate vasksarvedena kõlavad massiivsed elektroonilised helid koos R2-D2 vadistamist meenutava digitaalse glitch’iga sujuvalt vaikusse.

Nikolaienko etteastet saatsid terve lava tagaseina suurusel madala resolutsiooniga LED-ekraanil psühhedeelselt värvilised häirevisuaalid. Alustatud elektriorelipassaaž lagunes ebamäärasteks, kaootilisteks, harvadeks, sünteetilisteks keskkonnahelideks: miski nagu pudeneks, lohiseks, rabeleks. Siginevad masinlikud, gamelani meenutavad kordused koos 16bitise arvutimängumuusika sünge põnevusega. Publik viiakse roheliseks muutunud abstraktse taustakuva kaasabil digitaalsesse džunglisse, kus kumisevad puuõõned, mulksub vesi ja häälitsevad konnad. Gamelan rahuneb, settides hüpnootilistesse kordustesse, esiplaanile kerkivad sedapuhku džunglilinnulikud vidinad ja huiked. Säravad flöödi- ja ksülofonilikud kordused tirivad meeled uinutava lummuse keerisesse, troopilise pimeduse välja­venitatud kajad kleepuvad siirupina.

Väikses saalis sai samal ajal proovi teha sürreaalse, keskkonnaalase, unenäoplaneedile viiva arvutimänguga, milles saab kasvatada süvaveekalade ollusest valgeid kaljusid ning veekogudesse astudes sattuda taevalakke paiskavatesse dimensiooniaukudesse. Eriti unenäoline oli pilk puldi abil maha suunata ja imetleda lesti oma veidrate võõrast planeeti mööda ringi lippavate jalgade varvaste vahel.

Koos Cubus Larvikuga siseneb kuulaja pingestatud, vibreerivasse tühjusse, kus sähvatavad mööda kiired kajad ja veidrad leidhelid, džässilikud klahv­pillipassaažid ja raadioülekannete moondunud katked. Kahe laval seisva esineja vahel valitseb klassikaline impropinge: kuulatakse teineteist ja reageeritakse vastavalt, juhtohje kordamööda üle andes. Kohati kasvab taustale hiiglasuur pulseeriv bass, mille kõrval krõpsuvad, krabisevad ja kahisevad grammofoninõeltena kõrgemad helid, moodustades haaravaid murtud rütme. Siis jõutakse jällegi palavikulistest, tasakaalututest vibratsioonidest ja tereminilaadsest undamisest koosnevasse täielikku abstraktsiooni. Läbiv teema on salvestatud, transiliku mõjuga inimhääled, mis viiksid kuulaja justkui sügavamale tema enda kehasse: hingeldamine ja ümin kõlaks nagu kuulaja enda seest, lagunemiseni aeglustatud inimkõne aeglustab otsekui aja kulgu.

Philipp Otterbach Saksamaalt esines kaleidoskoopiliselt sümmeetrilise koguseinavisuaali taustal, pakkides lahti sujuva kulgemisega ambient-maastiku, mida ilmestasid elavas esituses MIDI-kontrolleri koputuste ja luuperi abil üles ehitatud tonaalsed rütmid. Hollandist pärit Upsammy live’i jahe kaunikõlalisus tõi jällegi vaimusilma ette mängutoosid, portselannukud ja nukumajad – segu armsast ja kõhedast.

Maarja Nuut kasutas viiulil tõmmatud noote sisendina oma elektroonilise aparatuuri jaoks, aga mängis instrumendil ka pikemaid passaaže. Naturaalse heli kasutus mõjus igatahes eristuva ja värskena, pannes terviku balansseerima maheda tonaalse ambient’i ja traadipsühhedeelia analoogmürasaundi vahel. Kasutatud tämbrid olid huvitavad ja mitmekesised: Nuut kombineeris oboelikku süntesaatorikõla analoogelektroonika abil painutatud viiulihelidega, džässkontrabassilikku bassi või kolisev-krägisevasse mürasse lagunevat sünget, oomenlikku elektri­orelikäiku moonutatud, sumeda vokaaliga. 1970ndate psühhedeeliaajastu analooglindistuste ebatäiusliku kõlaga flirtinud etteaste jõudis lõpuks ka rangema biidini, mis juhatas sisse järgnevate artistide setid. Siis vabastati keskpõrand taas tantsijatele ning ujutati suur saal üle paksu tossu ja pinevakõlalise techno’ga.

Väikeses saalis mindi visuaalselt digisimulatsioonilt sujuvalt üle elavatele etteastetele. Kui Dseinius tegi oma DJ-seti veel suure ekraani taha peidetuna arvutimängu taustaks, siis selleks ajaks, kui esines Mia-Stella Aaslaid, oli projektsioon juba lakke nihutatud. Ta tõi lagedale naturaalsed trummisämplid, mis tihenesid vahepeal breakbeat’iks, vahepeal hääbus muusika aga lõrisevaks poognaga mängitavaks kontrabassiks. Sämplitele sekundeerisid naturaalselt mängitud flööt ja elav vokaal. Fumantum manipuleeris vinüülplaatidega, pidurdades ja kiirendades oma esinemise vältel aega. Soomest pärit Kofu korrutas luuperi abil kord pulgaga löödud, kord poognaga vibreerima pandud metall-löökpillide kõlasid, tekitades mantralikke kordusi, kajavaid rütme ja roostes mehhanismide kriginat. Dharma Doom ja digidaria kombineerisid blackmetalilikult kõleda kõlaga kitarrikeelesaundi tundliku, ent jõulise kajakihilise naisvokaaliga. Mugavate lesimispindade küllus koos hilisöise kellaaja ja süvenevalt hüpnootiliste helidega tekitasid letargilise laatsaretiolukorra, kus järjest suurem osa publikust tukkus või lausa magas, mis on mõistagi igati kohane viis ühe korraliku ambient-festivalipäeva lõpetamiseks.

3. Pühapäevane analoogunenägu

Vatises udus möödus ka suurem osa minu õhtustele kontsertidele eelnenud pühapäevast. Kuna uue magamisrežiimiga on napi paari päeva jooksul raske harjuda, jõudsin hommikuse ärkamise ja Paavli tänavale naasmise vahepeal mitu uinakut teha. Sobivalt valitses kohapeal habrast vast ärganud olekut soosiv rahulik atmosfäär: inimesi oli märksa vähem kui möödunud päevadel ja enamjaolt nii liikumatult, et masinast immitsev toss moodustas saalipõranda kohale kihilisi, suveõhtusi udulaamu meenutavaid kogumeid, mille kõrvale èvia Saksamaalt lõi oma sulanduvad, virvendavad ambient-laamad koos nende juurde kuuluvate sädelevate helide ja keerukate, kaootiliste rütmidega.

Pärast eelmiste päevade elektroonilise järelkumana mõjunud avaetteastet liiguti nüüd otsustavalt analoogsema heli suunas. Cape Wrath pani läbi kahe võimendi lastud kitarri ja luuperi abil kõlama kaikuva, kumiseva drone’i, taotlemata oma pedaalikomplektiga helirežiime vahetades õmblusteta sujuvust ja olles eksperimentaalmuusikafestivalil üllatavalt üks vähestest, kes lähenes hetketi karmimale, täiesti dissonantsele mürale. Luuper tekitas kohati orelisarnaseid võlvialuseid kajasid, kohati abrasiivsemaid kriginaid. Kaootilisemate sisse- ja väljajuhatavate passaažidega vaheldusid grungelikult deformeerunud rasked bluusikäigud koos psüühilisi üleelamisi poetiseeriva resigneerunud vokaaliga, mis lõi kokku igati veenva ja eheda, meeleliselt tiheda terviku.

Jo Quail Inglismaalt mängis lõpetuseks kunstipärase puitskeletiga elektri­tšellot. Kombineerides klassikalist muusikaharidust elektroonilise muusika võtetega asetub ta kuhugi kahe maailma vahele. Luuperi abil kihiliseks ehitatud muusika, mis sisaldas kõikvõimalikku erisugust tšellokasutust – naturaalset kõla, koputusi, kraapimist ja kahinaid ning tugeva metal-muusikaliku võimendimoonutusega helisid –, asetas bassiselt rasked ja kergena hõljuvad helid ülestikku ning esineja loomulik ja vahetu suhtlusmaneer lõi publikuga tiheda kontakti.

Eksperimentaalmuusikafestivale on erinevaid – mõni avardab eelkõige kontseptuaalseid piire, mõni nihutab kaugemale tajukogemuste intensiivsust. „Dreamscape“ on tugevalt seotud just klubimuusikaskeenega ning seal keskendutakse eelkõige elektroonilistele helidele, tulles korduva motiivina sageli tagasi tantsitava biidini, võimaldades külastajatel pürgida reivikultuuris otsitava transi või ambient-muusika genereeritava meditatiivse õndsuse poole. Seejuures oli korraldajate tehtud esinejate valik siiski meeldivalt mitmekesine ja pakkus kirevat elamuste paletti.