Näitus „Meie Tartu“ Tartu linnamuuseumis. Kuraatorid Maria Usk ja Robert Varik, Sisu loomisesse panustasid Risto Lehiste, Ilona Piirimägi, Lauri Räpp, Ants Siim, Asko Altsoo, Taavi Leppimann, Danil Taro (Sänk) ja paljud tartlased. Teostajad Motor, Blueray, Dada, Salibar, Pult Expo, Ö Stuudio, Hildegard Reimann jpt. Avatud kuni 31. XII 2027.

Tartu linnamuuseumi näitusel „Minu Tartu“ on loodud Tartu eripalgeliste asumite identiteet ning proovitud tabada nende vaimu suuresti just kohalikust vaatepunktist. Kaaluka osa näitusest moodustavad videolood kohalike elanikega, kes jutustavad kodukoha tähendusest ja erilisusest.

Koha identiteedi retsept. Identiteet on nii inimestel kui ka asjadel, samuti kultuuril, kuhu need kuuluvad. Identiteet on ka kohtadel, kus inimene oma tegemiste ja asjadega paikneb. Kanada geograaf Edward Relph ütleb oma raamatu „Koht ja kohatus“ („Place and Placelessness“, 1976) eessõnas, et olla inimene tähendab elada maailmas, mis on täis tähenduslikke paiku, omada ja tunda oma kohta.

Kohad pole seega pelgalt funktsionaalsed ega paku vaid peavarju, sotsiaalseid kokkupuuteid ja ruumi eluks. Kohad on ka sügavalt eksistentsiaalse tähtsusega, andes identiteedi nii üksikisikule kui ka inimrühmadele. Relphi sõnul on lähedane suhe mõne kohaga samavõrd vajalik, nagu on seda lähedased suhted teiste inimestega – ilma nendeta on elu küll võimalik, kuid tähendusrikkuse poolest vaesem.

Koha identiteet koosneb Relphi järgi kolmest suurest kategooriast. Esiteks füüsiline vorm ehk paiga loodus ja ehitised. Teiseks spetsiifiline tegevus. Kolmandaks tähendus, mille inimene kohale annab.

Norra arhitektuuriteoreetik Christian Norberg-Schulz näeb samuti tihedat seost inimese identiteedi ning koha vahel. Raamatus „Genius loci. Fenomenoloogilise arhitektuuri poole“ („Genius Loci: Towards a Phenomenology of Archi­tecture“, 1980) kirjutab ta, et inimene kohaneb siis, kui suudab keskkonnas orienteeruda ning sellega end identifitseerida, teisisõnu siis, kui tema elukoht saab tähenduslikuks. Orienteerumine seondub küsimusega, kus ollakse, identifitseerumine aga küsimusega, milline ollakse.

Teooriast muuseumisse. „Meie Tartu“ hõlmab linnaosade kujutamisel ja nende hõngu taasloomisel füüsilist, sotsiaalset ja kultuurilist aspekti.

Füüsilise tasandi kujutamisel on igale linnaosale muuseumis pühendatud kas eraldi ruum või osa ruumist peegeldamaks asjaolu, et iga linnaosa hõlmab linnas konkreetse territooriumi. Linnaosale pühendatud territoorium on omakorda struktureeritud mõne linnaosale eripärase tunnuse alusel. Nii näeb Karlova ruumis kahekordset puukuuri, Ränilinna toas saab Lõunakeskuse kollase kera sisse minna, Annelinna omas pugeda pisikesse Nõukogude-aegsesse lifti ja Vaksali linnaosa ruumis vagunisse istuda.

Sotsiaalne tasand ehk inimeste igapäevased toimetused ja omavahelised suhted on edasi antud peamiselt video­lugude kaudu (on ka lühemaid tekste), kus linnaosade elanikud räägivad oma suhtest paiga ja teiste sealsete elanikega. Nii tuuakse näiteks välja, et kui Supilinnas keeb vilgas kogukonnaelu ning naabrid jagavad üksteisega hoidiseid ja muud head-paremat, siis Tammelinnas on elulaad individualistlikuma loomuga ning hoitakse rohkem omaette.

Kultuuriline tasand hõlmab ajaloolisi ja sümboolseid tähendusi ning tuuakse näituse külastajani infotahvlitega linnaosa tekkeloo, kultuurilise omapära ning huvitavate faktide vahendusel. Kõik infotahvlid on seejuures pandud n-ö rääkima esimeses isikus, justkui räägiksid linnaosad ise enda eest. Näiteks saab Vaksali infotahvlilt lugeda: „Meie oleme Vaksali. Linnaosa, kus asub üks linna väravatest – Tartu jaamahoone.“

Nende kolme tasandi kombineerimisega luuakse uuel püsinäitusel iga Tartu linnaosa iseomane identiteet, kus on esindatud selle füüsilised elemendid, sotsiaalne loomus ja kultuuriline tähendus.

Näituse üheks võimalikuks miinuseks ja selle nautimise takistuseks võib osutuda asjaolu, mis võib mõnikord olla ka pluss. Nimelt on „Meie Tartu“ rõhutatult väga kohalikust vaatepunktist kokku pandud ning mujalt tulnud külastajale ei pruugi kõik olla sugugi nii äratuntav ja selge. Näiteks on Tähtvere linnaosa ruumis väga huvitav raamaturiiul, mille konstruktsioon peegeldab Tähtvere tänavate struktuuri, kuid sellekohast eraldi selgitust ei leia. Kui Tartu kaarti silme ette ei tule, siis ahhaa-momenti ei teki. Seega, kui isiklik suhe Tartuga tugev pole, tasub „Meie Tartu“ näitusele minnes mõni tartlasest sõber kaasa haarata.