Sõitsin hiljuti rongiga, akna taga oli teab mitmendat tundi juba pime olnud, mõtlesin, mida pikal rongisõidul teha. Kui enamasti on rongis raamatut lugeda paras katsumus, sest rong on kitsas ja ülerahvastatud, teine eestlane on puusaga küljes kinni nagu kilu, siis seekordne uus teos Andrus Kivirähalt läks rongis lugedes nagu niuhti, tekst voolas, ilma et oleks pannud tähele umbset Elroni rongi … teate küll neid ronge … Kui midagi on kehvasti, siis eestlastele meeldib vinguda. Ja Eestis on palju asju, mis on kehvasti. Ha-ha!
Nagu autor isegi on tunnistanud, siis tegu on küll eesti rahva uute lugudega, aga meie kuulsa lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi vanas kastmes. Kivirähk on öelnud, et Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ on alati olnud üks tema lemmikraamatuid ja nii otsustaski ta teha sellest oma versiooni. Kui Kreutzwald oli oma jutud üles korjanud rohkem või vähem rahvasuust, siis Kiviräha jutud on sündinud viljakas sümbioosis lauluisaga ja kirja pandud otse rahvale mõeldes. Seega, teoses oleme meie. Ainult meie saame neist seostest ja lugudest aru ja oskame kõige heledama naeruga nende üle naerda. Võõrale rahvale jäävad tekstid suletuks. Kivirähale omaselt saab nalja nabaauguni, üks lugu pöörasem kui teine. Meister pole kaotanud ei teravust ega oskusi.
Hiljuti läks meil ühe hea tuttavaga aruteluks Kiviräha uue raamatu üle. Ta oli ka selle läbi lugenud, ütles, et nalja sai palju. Mina ütlesin, et sai jah, hea sõnaga kirja pandud, on sõnatundmist ja -tunnetust, „sõnamõnu“, nagu toonitatakse teose tagakaanel, ja seda meisterlikkust kohtab igal sammul. Mind ei seganud see, et juttudes tegutsevad haldjad, kratid, rääkivad vähid ja mustad mehed, kes kord on ohtlikud, aga teinekord võivad ka aitajad ja nõuandjad olla, palju on maagiat, enamik sellest on must – kõik niisugune kraam, millesse ma ei usu. Ja nagu Kivirähk ise 1. oktoobri „Ringvaates“ ütles, ei usu temagi ei horoskoopidesse ega millessegi sellisesse ja on igatepidi jalad-maas-inimene. Aga lõpuks, tead, ütlesin oma tuttavale, häiris mind see, kui palju on neis tekstides totakaid ja rumalaid. Jah, Kiviräha tegelased on pööraselt naljakad, aga nende rumalus ja sageli ka rumalusega kaasas käiv vaesus ajab vihale, tekitab ängi ja masendust.
Kui Kreutzwaldi lugudesse on peidetud palju õpetlikku moraali, mis kutsub kuulajat üles jääma lahkeks ja ausaks, siis Kiviräha juttude tegelased ei ole õilsad vaesed, vaid opakad ja ahned. Lisaks kõigele muule tahavad nad kangesti saada kuulsaks (jutustus „Pikse pill“, „Mullaketraja“) või rikkaks – tarbida palju, elada sama hästi kui lossihärrad („Rõugutaja tütar“).
Muidugi on natuke imelik, et enamik juttude tegelasi on kõik vaesed või rumalad, aga öeldakse ju teose tutvustuses, et tekstides valgustatakse läbi ka meie tänapäeva valupunkte. Eks ta ole valus küll. Valus ja naljakas samal ajal.
No sa peaksid olema nendega harjunud! Ütles mu vestluspartner. Neid totakaid on ju igal pool. Vaata, kui palju neid meie kõrval on. Minu ema, minu isa. Sinu õed. Sinu sugulane N. Tõi ta kiiresti selliseid näiteid. Ega me Norras ela! Ütles ta veel lõpetuseks. Ja korraga sain ma aru, mida ta mõtleb.
Mu sugulane N. viskab iga aastaga aina kirglikumalt autoaknast välja jäätisepabereid, tühje suitsupakke ja muud prügi, sest niimoodi näitab ta oma riigivastasust ja meelepaha valitsuse vastu, kes ei tee midagi selle vastu, et tema aina suuremas vaesuses elab ja toit on poes kallis. Ütleb veel otsa, et siis saavad jälle koristada (talguid teha, muidu pole neil midagi koristada!).
Ma saan aru, mida mu tuttav mõtleb selle all, et ega me Norras ela. Tuttava ema usub aga lamedasse maasse või kes teab mis muudesse asjadesse veel. Mu vestluspartner pidaski vist silmas nende meile tuttavate eestlaste konservatiivseid vaateid, hullumeelseid ideid ja jutte, mis erisugustes sotsiaalsetes kihtides levivad. Ja muidugi seda kuulsat lõhestumist. Eks totakaid on küll palju, aga argielus seda totakust nii võimsas kontsentratsioonis ei näe nagu Kiviräha juttudes, sest elus näed oma kaasmaalasi ka naeratavate, lahkete ja heade inimestena.
Lisaks muule olevat eestlane jonnakas, kokkuhoidlik, sõnaaher, pikameelne. Mõned välismaalased ütlevad, et eestlane on kuri, teised jälle, et lahke. Novembris meeldib meile kaamose üle vinguda. Eesti suvi on aga kolm kuud kõige kehvemat suusailma. Oleme kõige targemad ja meil kõige rohkem poode inimese kohta. Tarbijarahvas. Lisaks muule tunneme uhkust, et oleme sauna-, laulu-, metsa-, mere-, kala- ja seenerahvas ning takkaotsa ka kõige usuleigem rahvas Euroopas (tšehhide kõrval), vähemalt meile meeldib seda endale ikka veel korrutada. Nagu meile meeldib endast mõelda kui üliarenenud ja tehnoloogilisest riigist, kus tuludeklaratsioone esitab interneti kaudu iga aastaga aina suurem protsent maksumaksjaid ja kus igas tanklas ja suures keskuses on tasuta wifi, mis, nagu aru saan, läänes puha ennekuulmatu on. Peale selle oleme täitsa rikkad ja üsna kavalad. Kalevipoja siil õpetab meid ikka veel sageli latiga serviti lööma – kuigi keegi ei ole isegi küsinud, miks. Kui uskuda Hilary Birdi teost „Sellised nad on … eestlased“ (2010), siis Kalevipoeg on „vaimse puudega hiiglane“, kellel on küll palju jõudu, aga vähe mõistust ning kes suhtub naistesse tagurlikult ja on üpris agressiivne ja vägivaldne. E-riik ja samal ajal usk kividesse, nõidadesse ja ravitsejatesse, igas neljandas kodus pidavat olema õnneamulett või -kivike – kuidas neid vastuolusid üldse mõista?
Tean isegi üht lugu, kus vähihaige läks ravitseja-nõia juurde, kes käskis tal iga tunni tagant rauaroostevett juua (naelad vette likku ja seda leotist juua!). Mida ka tehti. Inimene muidugi suri. Niisugust pilgeni täis rumalust ja otsatut kohtlust kohtab ka Kiviräha juttudes. Aga talutavamas versioonis.
Juttudes on sellest rumalusest ja vaesusest vähemalt lõbus lugeda. Eks inimesed valdavalt olegi sellised – naljakad, abitud ja naeruväärsed. Lisaks kergeusklikud, kergesti altveetavad ja lollitatavad, olgu tondijuttudega (jutustus „Vinguv jalaluu“, „Vaeslapse käsikivi“) või lihtsalt arvutikelmide poolt, kes neilt telefoni teel päise päeva ajal raha röövivad. Inimesed, kes on mõelnud välja tondid ja muud kodukäijad, ei saagi oma väljamõeldud ebajumalatest targemad olla. Mõnes Kiviräha jutus on muidugi mõni rikas ka sees, aga rikastega nagu midagi ei juhtugi, nad elavad Kiviräha lugudes niivõrd igavat elu, et neist pole midagi kirjutada.
Jälle on käes aasta pimedaim aeg. Kuigi Kiviräha uues raamatus on palju juttu rahva ebausust ja nõidusest (sekka ka vaesust ja sellega kaasas käivat roppust ja lihtsameelsust), saab sellest jutukogust kõige rohkem abi just sügiskaamose vastu. Sest see kõik on ikkagi – pööraselt lõbus! Teos on tõeline perearsti retsept pimedate õhtute vastu.
Kui eestlaslikult vingudes (sest mis õige eestlane sa oled, kui ei vingu!) midagi ette heita, siis seda: miks neid jutte nii vähe on?! Viisteist. Aga võiks olla kakskümmend. Või kas või sama palju kui Kreutzwaldil – kakskümmend üheksa. Pikk pime aeg on veel ees, mõnus oleks teinekordki rongis veel uusi eesti rahva jutte lugeda. Kas või Valgani välja. Kui Kreutzwald on meie lauluisa, siis Andrus Kivirähk on meie tõeline jutuisa. Kivirähk on kogu oma kirjanikukarjääri jooksul kirjutanud eesti rahva uusi jutte ja jutukesi. Meist endist. Pimeduse peletamiseks.
