Tere üle hulga aja! Pidin järsku su peale mõtlema. Kuidas me spordilaagris koos jooksime ja metsa vahel lõõtsutades seisma jäime, sest võhm oli otsa saanud. Ja kuidas me korraga nägime meist natuke maad eespool suurt põtra. Suurte sarvedega. Ajasime silmad suureks ja vaatasime teineteisele otsa. Kas sina ei ole ka väsinud sellest, et meie aeg on nii ideoloogiline? Mul on tõesti vahel igatsus aja järele, mis oli kunagi pärast laulvat revolutsiooni.

Sest siis oli vabadus käes, mida kõik või peaaegu kõik tahtsid, aga vähesed teadsid täpselt, mida sellega peale hakata. Demokraatia oli lõpuks maksma pandud, aga demokraatia eksperdid veel samahästi kui puudusid. Inimene pani teisele vähem asju pahaks, sest keegi ei teadnud eriti, kuidas on õige.

Meil gümnaasiumis, nagu keskkooli nüüd nimetati, võisid viimase klassi õpilased näiteks vahetunnis koolihoovil suitsetada, kuna direktor leidis, et see on parem sellest, kui suitsetatakse nurga taga, näiteks Jaani kiriku lagunevate müüride vahel. Mõned meie seast siis suitsetasidki otse hoovi peal kõigi silme ees. See oli nagu teatrilava, sest hoovi ümbritses igast neljast küljest vana kooli­maja, mille koridoriaknad kahel korrusel avanesid otse hoovile. Hoovist sai kangi alt Munga tänavale. Aga meil oli muudki teha kui koridoriakendest hoovil toimuvat vahtida.

Vaat millist elu me elasime. Kuidagi inimlikult-vaistlikult saime hakkama, improviseerides ja eksperimenteerides. Oli mingi üldine pääsemise tunne. Pingelangus. Mäletad? Nüüd, üle kolme­kümne aasta hiljem, on pädevust kuhjaga vist kõigil aladel, asjatundjaid on palju. Ja selle üsnagi pika aja jooksul, mis on läinud mööda nagu lennates, on tekkinud ohtralt igasuguste ideoloogiate väga puhtaid esindajaid. Asjad tundukse olevat paljudele selged ja ülevaatamisele ei kuulu.

Olen esimest korda elus tundnud midagi, mis meenutab vist klaustro­foobiat. Lugesin mõni aasta tagasi aja­lehest, et ühes Tartu koolis otsustati koolihoovile raudaed ümber teha, et õpilased vahetunnis kooli territooriumilt välja ei pääseks ja kusagil nurga taga ei suitsetaks. Vahe laulva revolutsiooni järgse ajaga on see, et sellel tarastatud koolihoovil on suitsetamine keelatud ja sisse on seatud ka valve. Asi pole suitsetamises. Ma ei suitsetanud tollal ega suitseta nüüd juba üle kümne aasta. Eks see suitsetamine vist eelkõige üks riskantne rumalus olegi. Aga kas inimene suudab olla kogu elu tark?

Asi on selles, et meie ajal põrkuvad tõed tõdedega. Ja iga tõde on lõplik. Ajakirjandus on polariseerunud ja palju on omavahel heitlevaid leere. Kes ei teaks?! Konservatiivid kiruvad progressiivseid ja vastupidi, isamaalased siunavad reformiste ja vastupidi. Siltide sortiment on lai. Liberastid, reaktsionäärid, ekreiidid, punased.

Rilke kirjutas üle sajandi tagasi „Malte Laurids Brigge ülestähendustes“, et isiklikku surma surrakse veel harva. Selle asemel surrakse surma, mis kuulub haiguse juurde, mida põetakse. Sest kõik haigused on teada ja surm kuulub haiguse, mitte inimese juurde. Võib-olla kohtab tänapäeval isiklikke seisukohti harva seetõttu, et kõik ideoloogiad on teada. Ja mõtted kuuluvad ideoloogiate, mitte inimeste juurde. Teise leeriga seotuid ja seostatavaid süüdistatakse kõigis teadaolevates pattudes, näiteks vihakõnes ja vaimses vägivallas, vastaseid häbistatakse ühismeedias ja tavalises meedias. Interneti tõttu püsib kõik kauem meeles, sest kui miski on kord interneti võrku sattunud, siis välja sealt enam ei saa. Minevikule enam rohi peale ei kasva.

Haavad enam ei armistu. Käivad mitmed sõjad. Venemaa saadab needusi ja pomme ühes suunas, lääs teises suunas (pomme küll vähem). Piirid teatud riikide vahel on kinni ja ei tea, kui kauaks. Hiinlased korraldasid hiljaaegu Pekingis võimsa paraadi, kus marssisid mehed, kelle rivid olid sirgemad kui sirged. Kas sa nägid ka neid kaadreid? Mingi igavene päike näis seda marssi valgustavat. Putin ja Xi arutasid paraadile jalutades võimalust elada moodsa meditsiini abil 150 aastat.

Tahaks kuidagi sellest jamast pääseda. Aga ei tea, kuidas ja kuhu. Kas sa elad ikka veel vanas kohas?

Mõnel süngel päeval mõtlen, et praegu vaieldakse pigem selleks, et paljastada teise vead ja jätta ta siis nendega saatuse meelevalda, mitte selleks, et jõuda kompromissile või selgitada välja tõde, millega ühiselt leppida ja edasi elada. Mõni loodab pääseda eduka vaidlusega.

Küsisin ühelt, keda pidasin oma sõbraks, kas ta tõesti usub, et tal õnnestub Vooglaidu milleski veenda. Sest sõber vaidles temaga ühismeedias nii palju. Ta ütles naerdes, et muidugi mitte. Aga milleks purelda purelemise pärast, pealegi veel avalikult? Peab olema oma tões ja õiguses väga veendunud. Või siis on selline kaklus ajaviide ja mäng. Hasart. Nii nagu mõni käib kasiinos.

Kui ma kunagi blogisin, see oli selle meediumi kõrgajal, 2010. aasta paiku, siis sain peagi aru ühest asjast. Inimesed kasutasid avalikkust enamasti kahel otstarbel: autahvlina ja häbipostina. Ja seejuures kehtis see, et enamasti pandi häbiposti teisi ja autahvlile iseennast. Vahel on tunne, et mõni on kirjutanud nüüd samal otstarbel ka raamatu, näiteks vihast, mida ta kellegi vastu tunneb. Võib-olla seetõttu, et asi, mis hinges valutab, ei anna kohtuasja mõõtu välja. Ehk need teosed vahel aitavad ja võimestavad kedagi. Küllap on asi mõnikord õiglane. Aga raamat võib olla ka omakohus.

Kirjandus oli eelmise sajandi lõpukümnendil ja meie sajandi esimesel kümnendil vaba või igatahes näis nii mulle, kes ma siis filoloogiat õppisin. Võib-olla ma seetõttu seda õppima läksingi. Kafka, kelle ma enda jaoks 16aastaselt ühel õhtul kirjandustunniks „Protsessi“ lugedes avastasin, kirjutas nii täiesti teistmoodi, et tahtsin sellest maailmast rohkem teada. Tähendab, ma tahtsin rohkem teada saada vabadusest, ma usun.

Raamat on internetist aeglasem, raamatusse raiutakse midagi, mille üle on rohkem ja sügavamalt järele mõeldud. Internetti kirjutatakse tekste pigem esimese emotsiooni pealt. Nii et arvata võib, et kui kellestki on raamatus kirjutatud vihaselt, siis on ka kirjutaja viha suurem ja settinum kui näiteks blogipostituse korral. Kaante vahele jõudnud viha peab olema nii suur, et pole lahtunud ka kogu selle pika protsessi käigus, mis raamatu avaldamisega kaasneb.

Raamatu sünd kestab ju kaua. Kirjutamisele lisandub kirjastuse otsimine ja sellega suhtlemine, toimetamine, kujundamine, küljendamine, korrektuur, trükkimine. Selle pika aja jooksul jõuab inimene mitu korda järele mõelda, mida kirjutada ja mis kirjutamata jätta, ta võib protsessi selle igas järgus peatada, kui ta ainult tahab. Tal on see vabadus. Kui kellestki on raamatus kirjutatud vihaga, on tõenäoliselt tegemist raske juhtumiga.

Ehkki sellise raamatu põhjal ei saa teha väga kaugele ulatuvaid järeldusi selle kohta, kellest on vihaga kirjutatud. Iga raamat räägib ikka eelkõige kirjutajast. Vihatud inimesest kirjutatud vihane raamat räägib eelkõige kirjutaja vihast ja sellest, mida ta on osanud oma vihaga peale hakata. Oma viha ja valuga. Kiri hauakivil räägib ikka ju pigem sellest, kes on matja, mitte sellest, kes on kivi alla maetud.

Too põder aga, kes meie ees seal Kääriku kandi metsas järsku seisis, vaatas korraks meie poole, ja kadus siis tagasi padrikusse, okste raginal. See võttis aega ainult ühe hetke, aga on jäänud mulle paremini meelde kui kõik, mis sellele eelnes ja järgnes.

Lõõtsutasime veel veidi ja jooksime siis edasi. Ükskord jõudsime metsast jälle välja ja pärast oli Madsal, kus asus meie laager, saun. See oli laupäeva õhtul, 1986. aasta suvel, laulev revolutsioon polnud veel alanud. Ja vähemalt meiesugused lapsed ei osanud tol suvel ette näha ei laulvat revolutsiooni ega seda, mis sellele järgnes.

Ma arvan, et too põder, keda me metsa vahel nägime, oli lihtsalt põder. Ma arvan, et ta ei olnud märk millestki, ei olnud võrdpilt ega sümbol ega allegooria. Ja meie lihtsalt jooksime ja higistasime, nagu spordilaagris ikka. Jooks ja higi kuulusid selle elu juurde, meil olid noored ja sitked kehad ja me võtsime neist, mis võtta andis. Mets lõhnas vaigust ja suvest. Ja ma arvan, et kui me lõõtsutasime, siis oli see lihtsalt väsimusest.

Ja kui me silmad suureks ajasime, oli see imestus. Selles imestuses ei olnud kübetki sellest jahmatusest, mida saab võib-olla lugeda välja sellest kirjast. Sest ma ei tea, kas ma olen rohkem jahmunud sellest, milline näeb maailm välja praegu, või sellest, et ma kaotasin su ikkagi aja jooksul silmist. Ma võiksin kasutada jahmatusele lisaks ka pettumuse sõna, aga ma ei kasuta, sest ma ei tunne, et keegi oleks mind petnud. Või kui, siis mõnikord ainult ma ise.

Mul on su vana aadress olemas. Tänavanimi on küll muutunud, aga number peaks olema jäänud samaks. Saadan selle kirja nüüd ära. Profiilipildi järgi peaksid see sina olema küll. Seesama pilk. Kui see just libakonto ei ole. Tead, sellele petitsioonile ma oma allkirja ei andnud, sest ma ei usu, et see midagi muudaks. Ma ei tea, miks algoritm mulle selle petitsiooni ette viskas. Aga peaasi on see, et selle nime taga oled sina. Et selle nime taga oleksid ometi sina!

Loodetavasti näeme varsti jälle.