Kindlameelsus on tähtis!

Kindlameelsus on tähtis!

„Soovide puu” ei vääri kauakestvaid ovatsioone, kuid pole ka nii halb, et selle peaks mutta trampima.

Mängufilm „Soovide puu”, režissöör Liina Paakspuu, operaator Mait Mäekivi, stsenarist Martin Algus. Osades Elina Pähklimägi, Marilyn Jurman, Ago Soots, Erki Laur, Andres Tabun, Elina Reinold, Margus Grosnõi, Anneli Rahkema, Raimo Pass, Kristjan Sarv, Liina Tennossaar, Ago Anderson, Robert Šimuk jpt. Kunstnikud Mare Raidma ja Kerstin Raidma, montaaž Jüri-Illimar Šestakov ja Mattias Naan, helilooja Janek Murd, produtsent Karin Reinberg-Šestakov. Revolver Film 2008, 90 min. Esilinastus 11. XII Tallinna kobarkinos.

Sünopsis: Noor maatüdruk Liina tahab alustada oma elu. Lootes linnas paremaid võimalusi leida, sõidab ta Tallinnasse oma sugulase Ave juurde. Talle võõras linnas kohtub Liina erinevate mikromaailmadega, mille asukateks on rohkem või vähem kentsakad inimesed meie ümbert. Nad kõik soovivad midagi, on kuhugi teel. Nende soovide ja reaalsuse kokkupõrkel tekib absurdimaigulisi ja kurbnaljakaid olukordi. Kohanemisraskustega maadeldes leiab Liina  lõpuks selle, mis aitab tal edasi minna, selle, mida ta tegelikult otsima tuli – iseenda.

Filmi peategelase Liina (Elina Pähklimägi) unistuste prints Mell (Erki Laur) ütleb: „Kindlameelsus on tähtis!” Hoolimata sellest, et mõned kriitikud on „Soovide puud“ juba jõudnud taevani kiita, jään ma siinkohal kindlameelseks ja ütlen, et film ei vääri kauakestvaid ovatsioone, kuid pole ka nii halb, et selle peaks mutta trampima. Tegemist on kõva  keskmisega, filmiga, millel on tugevaid ja väga häid külgi, näiteks operaatoritöö, kunstnike looming ja muusika. Kuid „Soovide puus“ on ka palju killustatud kenitlemist ja nõrku kohti: näiteks stsenaarium, põhjendamatud kõrvalosalised, absurdistseenid, mis peaksid ilmselt mõjuma naljana, kuid panevad lihtsalt õlgu kehitama.

Sirp