Normeerida keelt rangelt. Lubatud on ainult keelekasutus, mis vastab normile. Aga keelekasutus varieerub ja hälbib normist. Lapsed või välismaalased, kes ei ole veel normi omandanud. Vanurid, kes kasutavad mõnd vana keelevormi. Murdetaustaga inimesed. Spetsialistid oma erialakeelega. Slänglevad noorukid. Puuduliku haridusega inimesed, kes ei oska vormidel õieti vahet teha ja neid õigesti kasutada: pärast ja peale, järele ja järgi, poole suurem ja poole võrra suurem. Õieti ja õigesti. Kui suurem osa inimesi normi ei valda ja selle vastu eksitakse, siis kes jõuaks normi jõustada? Kas pole see üüratult ressursikulukas? Jälgida hariduses, meedias õige normi järgimist. Iga asutus peab palkama keele­valdaja, kes tema dokumendid õigeks toimetaks (ka siinset teksti on toimetatud ja vigu parandatud). Tavakasutuses olev keel muutub omasoodu. Ühel hetkel on normkeel täiesti teine keel, millel tavakeelega enam õieti mingit pistmist pole. Täiesti kunstlik. Tema pruukimisest on kadunud igasugune loomulikkus ja elavus. Kas pole otstarbekam muuta normi, nii et see oleks tavakasutusele lähemal? Kui enamik eksib normi vastu, siis kas pole nende pruuk mitte uus ja õigem, õigustatum norm? Kas ei peaks ametliku normi sellega kooskõlla viima?

Üldse mitte normida keelt. Kõik on lubatud. Iga keelekasutuse juhtum ongi juba norm. Mingit eraldi normi ei ole. Kuid sinuga suheldes ma sobitan oma keelekasutust sinu oma järgi ning teisi­pidi kehtestan oma keelevormi, mille järgi sina ennast kohandad. Meie läbikäimisest juba võrsub norm. Me tahame üksteisest aru saada ja selle tarvis on meil vaja koodi, mis on üheselt mõistetav, s.t keelenormi. Eri kontekstides valdan ma eri norme, ja neid on piiratud hulgal. Lapsega lävides on mul üks norm, üks kood, tööl kolleegiga suheldes teine, vana sõbraga rääkides kolmas. Ühe kogukonna liikmetena me kõik ribu­rada­pidi suhtleme üksteisega ning vastavalt ka meie normid ja koodid mõjutavad üksteist, kohanduvad üksteise järgi. Peale selle on meie ühiskonnas ühiseid terviktasandi regulatsioone, millega me oleme kõik otse seotud: põhiseadus, üksikseadused, lepingute keel. Kui põhiseaduses on öeldud, et „kõik on seaduse ees võrdsed“, siis ei tähenda see sedasama, kui keegi ütleb, et põhiseaduse järgi on kõik seaduse ees ebavõrdsed, väites, et tema keelekasutuses „võrdne“ ja „ebavõrdne“ kattuvad. Või kui keegi on allkirjastanud lepingu, kus on kirjas „ma luban, et …“, siis ei saa leppida tema väitega, et tema keelekasutuses tähendab see „ma ei luba, et …“. Keelekasutuses tekib norm vältimatult nii madalamal tasandil kahe inimese vahelises suhtluses kui ka globaalsel tasandil kogu ühiskonna enesekorralduses. Samuti stabiliseerub norm kirjapandud tekstide abil, mis hoiab vanemat pruuki meie kaasajas. Laula, laula, pappi!

Keelenorm peaks seega ajaga kaasas käima ning tasapisi teisenema vastavalt tegelikule keelekasutusele, et tema alalhoidmine poleks liiga kulukas ja et ta liialt ei võõranduks igapäevasest keele­pruugist. Teisalt aga ei saa ta ka liialt kergesti ja kiiresti teiseneda, sest see raskendaks üksteisest arusaamist, muudaks sisutühjaks seadused ja lepingud, pärsiks riigi teadaannete edastamist ja mõistmist ning teeks võimatuks emakeelse hariduse andmise. Kõik need eeldavad mingit normi, mis on suhteliselt stabiilne ja ajas püsiv.

Kuid kas meil on mingi norm ehk reegel selle kohta, millal ja kuidas norme muuta? Näiteks kui riiklikul keeleeksamil ületab mingit tüüpi vigade protsent teatava määra. Või korraldatakse keeleõpetajate seas küsitlus ja kogutakse niimoodi normi muutmise ettepanekuid. Või uuritakse internetikeelt ja tehakse ettepanek normida mõni sagedane tarind, väljend, pruuk.

Kuid normide muutmise normi ei saa jäigalt fikseerida, sest elu muutub ja ilmnevad uued asjaolud, millest mõningaid ei oska me uneski näha. Võib-olla areneb normi ja isevoolu vahekorra seadmiseks täiesti uus viis. Mis võtaks arvesse suhtluskonteksti eripära ja vahetult kehtestaks seal sobiva normi, mis ühest küljest ei võimalda eespool mainitud suvalisust ja meelevaldsust (kuulutada, et minu jaoks „lubamine“ on „mittelubamine“ jne), aga mida teisest küljest oleks suhtluses osalejatel kerge täita.

Õigupoolest, kas me midagi sellist juba oma keelekasutuses ei teegi, kui me sätime oma normi vastavalt olukorrale? Lapsele kirjutan ühel moel, sõbrale teisel, ametiisikule kolmandal. Praegu jääb see normivahetus suuresti minu kultuurikompetentsi otsustada. Aga osalt tehakse seda ka tehniliste abivahenditega: tehisaru aknasse „Kirjuta presidendi kõne“, „Koosta mu CV põhjal motivatsioonikiri kandideerimaks tööle NN asutuses“, „Koosta kiri lapsele, kus teda manitsetakse mitte liiga hilja magama minema“, „Kirjuta armastuskiri kallimale, kus ma veenan teda, et ta on kõige ilusam, targem, parem“. Ametliku suhtluse jaoks normi sättimist kasutatakse juba laialdaselt, isiklikus suhtluses seni veel ilmselt vähem. Kuid miks peaks tehisaru koostatud armastuskiri olema kehvem kui minu enda tehtu? Enamasti teeb ta ilmselt paremini. Ja kas ei saaks sellist tehisaruliidest kuidagi otse mu närvisüsteemiga ühendada, nii et ma teen suu lahti ja räägingi kohe sobivat juttu? Kuid kas selline hästi kohanduv vabavool ei muutu koormavaks? Kas ei teki tahtmist vahel lihtsalt vait olla, olgu või ebasobivalt?