Käisin Arvamusfestivalil kuulamas arutelusid, millel polnud esmapilgul üksteisega kuigi palju pistmist. Ühes räägiti naistevastasest vägivallast ja Istanbuli konventsioonist. Teises sellest, kas süsteem hoiab naisi tööelus tagasi. Kolmandas sellest, mis annaks naistele suurema kindluse lapsi saada. Neljandas arutati meie kõigi rolli kriisiks ja sõjaks valmistumisel ning viiendas arutleti selle üle, kas Eesti naine võiks osata tappa.

Mida rohkem ma neid arutelusid kuulasin, seda enam hakkas tunduma, et vähemalt osa neist räägib tegelikult ühe ja sama nähtuse eri külgedest ja tagajärgedest. Sellest, millised me arvame, et naine peaks olema, ja millised me arvame, et mees peaks olema. Need ootused ei teki siis, kui inimene saab esimese töökoha, lapse või juhi­positsiooni. Me hakkame neid edasi andma palju varem. Enamasti mitte pahatahtlikult ja sageli isegi mitte teadlikult.

„Kolm on koolipoisi hinne“

Ehk on teilegi tuttav väljend „kolm on koolipoisi hinne“? Selles on midagi pealtnäha süütut. Isegi humoorikat. Aga ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud samaväärset väljendit tüdrukute kohta. Tüdrukult oodatakse pigem, et ta oleks tubli. Õpiks korralikult. Teeks asjad lõpuni. Käituks hästi. Arvestaks teistega. Oleks kohusetundlik. Poisile oleme kultuuriliselt valmis rohkem andestama rahutust, riskimist, ebaõnnestumist või tegemata jätmist, sest „poisid ongi sellised“. Samal ajal seostame poistega sagedamini loomulikku võimekust matemaatikas, tehnoloogias ja teistes reaalainetes ning tüdrukutega korralikku õppimist, keelteoskust ja lugemist.

Seda artiklit kirjutades küsisin oma tütardelt, millist soopõhist eristamist on nemad märganud. Vastuseid tuli üllatavalt kiiresti. Koolis on õpetajad palunud „kahte tugevat meest“, kes aitaksid toole tõsta. Põhikoolis õppisid poisid puutööd ja tüdrukud käsitööd. Üks naissoost matemaatikaõpetaja vastas alati poiste küsimustele eelisjärjekorras. Ega stereotüüpe ei õpetata ainult koolis. Kui laps kuuleb kehva autojuhi kohta järjekindlalt öeldavat „raudselt naine roolis“, õpib ta samuti midagi selle kohta, kellelt me vaikimisi kompetentsust ootame. Ükski selline olukord eraldi ei määra lapse tulevikku. Aga igaüks annab väikese sõnumi selle kohta, kes on tugev, kes tehniliselt taiplik, kellelt oodatakse millist oskust ja kellelt vaikimisi mingis valdkonnas võimekust.

PISA 2022 tulemuste järgi edestasid Eesti tüdrukud poisse lugemises 27 punktiga. Lugemise baastasemest allapoole jäi 17% poistest ja 10% tüdrukutest. Matemaatikas oli pilt vastupidine, kuid erinevus märksa väiksem – poisid edestasid tüdrukuid 6 punktiga.¹ PISA tulemused ei tõesta, et neid erinevusi põhjustavad soolised stereotüübid. Küll aga annavad need põhjust küsida, miks ühe maailma parimate tulemustega haridussüsteemi sees kujunevad poiste ja tüdrukute tulemused nii erinevaks ja kas meie ootused neile on samad. Madal ootus võib piirata sama palju kui liiga kõrge ootus. Kui tüdruku puhul normaliseerime pingutuse ja poisi puhul keskpärase tulemuse, siis ei ole lause „poisid ongi sellised“ poistele privileeg.

Tüdrukud lähevad edasi. Aga poisid?

Erinevus ei kao kooli lõppedes. 2024. aas­tal oli 25–34-aastastest Eesti naistest kõrgharidus 53,9%-l, meestest 32,3%-l, erinevus rohkem kui 21 protsendipunkti. See on Euroopa Liidus üks suurimaid.² Ka erialavalikud on tugevalt soostatud. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning tehnika, tootmise ja ehituse valdkonnas domineerivad mehed, hariduses ning tervise ja heaolu valdkonnas naised.³

Kui kõrghariduses oleksid samas ulatuses maha jäänud tüdrukud, oleks meil tõenäoliselt üsna terav avalik arutelu selle põhjuste üle. Poiste puhul oleme erinevusega justkui harjunud.

Ka see on soolise võrdõiguslikkuse küsimus.

Kas tüdrukud ja poisid kasvavad erinevasse väärtusruumi?

Hariduslõhe kõrval on tekkinud teinegi, võib-olla veelgi enam muret tekitav erinevus. Arvamusfestivali naistevastase vägivalla arutelus räägiti manosfäärist, tradwife-kultuurist ning noorte meeste ja naiste järjest erinevamast väärtus­ruumist. Rahvusvaheline kodanikuhariduse uuring ICCS 2022 annab sellele Eestis üsna ebamugava empiirilise aluse. Eesti 8. klassi tüdrukute soolise võrdõiguslikkuse toetuse indeks oli 58, poistel 45. Poiste hoiakud olid võrreldes 2016. aastaga mitmes küsimuses muutunud vähem võrdõiguslikkust pooldavaks. 24% poistest leidis, et naised ei peaks poliitikas osalema ja 49% pidas mehi poliitilise liidri ametisse naistest sobivamaks.⁴ Uuringu Eesti autor Maarja Tinn on rahvusvahelist võrdlust kirjeldanud nii, et Eesti tüdrukute väärtused sarnanevad rohkem Põhjamaade noorte omadega, poiste hoiakud aga Serbia ja Rumeenia noorte omadega.

See ei jää kooliseinte vahele.

Kui samas klassiruumis kasvavad tüdrukud ja poisid jõuavad järjest erinevamale arusaamisele sellest, kas naine sobib juhiks ning kuidas peaksid võim ja vastutus sugude vahel jagunema, kohtuvad need arusaamad hiljem töökohtadel, kodudes ja paarisuhetes.

Haritum, aga mitte võrdsem

Eestis tekib siinkohal selge paradoks. Naised on meestest keskmiselt haritumad, kuid see ei teisene automaatselt suuremaks sissetulekuks ega suuremaks osaks majanduslikust võimust.

2025. aastal oli 43,1% Eestis juhtivatel ametikohtadel töötavatest inimestest naised. Samal aastal oli naiste keskmine brutotunnitasu siiski 12,2% meeste omast madalam. Finants- ja kindlustus­tegevuses ulatus palgalõhe 23,6%-ni, kaubanduses 22,2%-ni, töötlevas tööstuses 21,4%-ni ning tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 20,8%-ni.⁵ Korrigeerimata palgalõhe ei tähenda, et sama tööd tegev naine saab 12,2% vähem palka kui mees. Seda mõjutavad amet, tegevusala, tööandja, töökoormus ja muud tegurid, aga just see teebki palgalõhe huvitavaks. See ei ole ainult ühe ebaõiglase palgaotsuse tulemus, vaid paljude erinevate elu­trajektooride summa.

Kes millise eriala valib? Kes võtab tööelust pausi? Kelle tööd märgatakse? Kes küsib palka juurde? Eestis läbi viidud REGE uuring suutis teadaolevate tunnustega selgitada umbes 40% palga­lõhest, kuid märkimisväärne osa erinevusest jäi statistiliselt selgitamata.⁶ Seega ei ole probleem ainult selles, et keegi maksab samas ametis naisele teadlikult vähem.

Mehed juhtuvad juhiks, naised juhivad end juhiks

Praxise 2024. aasta tippjuhtide uuringu pealkiri võtab ühe osa probleemist tabavalt kokku: „Mehed juhtuvad juhiks, naised juhivad end juhiks.“ Kaheteistkümne Eesti tippjuhi süvaintervjuude analüüsis kirjeldasid naisjuhid rohkem vajadust oma juhtimispädevust tõestada ja suuremat ootust teha niinimetatud emotsionaalset tööd. Meesjuhid kirjeldasid sagedamini ka seda, kuidas mõni õpetaja või teine autoriteetne täiskasvanu oli neid juba noorena ise juhirolli suunanud.⁷

Võib-olla ei ole küsimus ainult selles, miks mõni naine juhiks ei kandideeri.

Tublidusest üksi ei piisa

Christine Exley ja Judd Kessler on enam kui 4000 täiskasvanu ja üle 10 000 kooliealise noorega tehtud uuringus leidnud, et samas hästi sooritatud matemaatika- ja teadusülesande puhul kirjeldasid naised oma sooritust potentsiaalsele tööandjale tagasihoidlikumalt kui mehed.⁸ Kõnekas on see, et erinevus oli märgatav juba kuuendas klassis. Lihtne järeldus oleks öelda, et naised peavad olema enese­kindlamad, aga see on liiga mugav lahendus ja jätab pool probleemist tähelepanuta.

Linda Babcocki ja tema kolleegide eksperimentaaluuringud on näidanud, et naised pakuvad end sagedamini vabatahtlikult välja ülesanneteks, mis on organisatsioonile vajalikud, kuid aitavad vähe kaasa karjäärile. Veelgi olulisem –naistelt ka palutakse selliseid ülesandeid sagedamini, sest eeldatakse, et nad nõustuvad suurema tõenäosusega.⁹

Tööelu versioon „tublist tüdrukust“ teeb koosolekul märkmeid, aitab uuel kolleegil sisse elada, võtab enda peale kolleegile sünnipäevaks lillede organiseerimise ja aitab konflikti lahendada ehk võtab endale ülesanded, mille tegemata jätmine oleks kõigile ebamugav, kuid mille õnnestumine CV-le eriti midagi ei lisa. Ja kes saab samal ajal projekti, mida juhtkonnas märgatakse?

Keegi ei pea naist teadlikult diskrimineerima. Piisab sellest, kui naistelt eeldatakse aastate jooksul natuke sagedamini asju, mida meestelt ei eeldata.

Milline töö sobib naisele ja milline mehele?

Arvamusfestivali tööelu arutelus tundus mulle kohati, et mehed ja naised räägivad justkui eri keeles. Ka naiste võrdseid karjäärivõimalusi selgelt toetavate meeste jutust käis läbi mõte, et mõned tööd sobivad meestele paremini, sest need nõuavad füüsilist jõudu või et empaatia on naistele lihtsalt rohkem omane. Selliste väidete puhul on huvitav nende taga olev eeldus – mehed ja naised lihtsalt ongi mingites asjades olemuslikult erinevad.

Majandusliku koostöö ja Arengu Organisatsiooni (Organisation for Economic Co-operation and Development, OECD) 2022. aasta Eesti soolise võrdsuse analüüs toob varasematele hoiakuküsitlustele tuginedes välja, et 78% Eesti vastanutest vs. 71% teistes OECD Euroopa riikides vastanutest nõustus väitega, et naised teevad meestest tõenäolisemalt otsuseid emotsioonide põhjal. OECD käsitleb selliseid soostereotüüpe ühe võimaliku takistusena naiste jõudmisel hästi tasustatud ja juhtivatele ameti­kohtadele.¹⁰

Siin on oluline eristada keskmisi erinevusi ja eeldusi konkreetse inimese kohta. Keskmine mees võib olla keskmisest naisest füüsiliselt tugevam. Sellest ei järeldu, et konkreetne mees suudab tooli tõsta ja konkreetne naine mitte. Samamoodi ei anna isegi rühmatasandil leitud keskmised erinevused empaatias põhjust eeldada, et konkreetne naine peab tegelema meeskonna kooshoidmisega või konkreetne mees sobib paremini juhtima. Keskmiste erinevuste olemasolu ei õigusta seda, et kasutame sugu konkreetse inimese võimete ennustamiseks. Tööelus on sellel veel palju peenemaid vorme kui „naised ei saa hakkama“.

Ehk me võime võrdset rollijaotust juba põhimõtteliselt toetada, kuid ettekujutused sellest, milles naised ja mehed on „loomupäraselt head“, elavad meie igapäevastes otsustes edasi. Just seetõttu on ebavõrdsust raske märgata inimesel, kes pole seda ise kogenud. Suur osa erinevast kohtlemisest ei näegi välja nagu diskrimineerimine. Naise otsustavust tajutakse agressiivsena. Naiselt oodatakse pisut rohkem tõestamist. Naise eksimus pannakse emotsionaalsuse arvele. Üks selline hetk ei pruugi midagi muuta. Karjäär kestab aga nelikümmend aastat.

Sama süsteem piirab ka poisse

Kui siit teha järeldus, et tüdrukuid ja naisi piiratakse ning mehed sellest lihtsalt võidavad, oleme poolest probleemist mööda vaadanud. Kui poisi keskpärast õpitulemust peetakse normaalseks, ei ole see tema privileeg. Kui hoolitsemist, emotsioonidest rääkimist või abi küsimist käsitletakse naiselikuma omadusena, kitsendab see meeste käitumisruumi. Kui õpetaja, õde või laste­aiaõpetaja tundub „naiste ametina“, piirab stereotüüp poissi samamoodi nagu tüdrukut, kellele tehnoloogia, ehitus või riigikaitse tundub „meeste maa­ilmana“. Eesti haridusvalikud on endiselt väga tugevalt soostatud.³

Ka perekonnas ei ole jäik soopõhine rollijaotus mehele ainult eelis. Kui ema on vaikimisi peamine hooldaja ja isa tema abiline, tähendab see naisele suuremat hoolduskoormust, aga mehele ka väiksemat rolli lapse igapäevaelus ning suuremat survet olla pere majanduslik kandja. Seetõttu ei peaks sooline võrdsus tähendama ainult naiste aitamist valdkondadesse, kus domineerivad mehed. Meil on vaja ka positiivset tänapäevast meherolli. Mees võib olla ambitsioonikas ja hooliv. Juhtida ja tunnistada, et tal ei ole kõikidele küsimustele vastuseid. Teenida raha ja jääda lapsega koju. Olla tugev ilma vajaduseta kogu aeg tugevust demonstreerida. Võrdõiguslikkus peaks suurendama mõlema soo valikuvabadust, mitte vahetama üht kitsast rolli teise vastu.

Teine tööpäev algab kodus

Mu tütre sõbranna kodus koristab ja peseb nõusid tüdruk, tema vend laob puid ja aitab ehitustöödel. Mõlemalt oodatakse panust, lihtsalt erinevat. See ongi soorollide kujunemise juures määrav. Me ei pea tüdrukule kordagi ütlema „sinu koht on köögis“ ega poisile „mehed peavad oskama ehitada“. Piisab sellest, kui anname neile aastaid erinevaid ülesandeid. Täiskasvanuna on neil siis tõepoolest erinevad oskused – ja meil on lihtne pidada neid erinevusi loomulikeks.

Eesti 2021. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringus leidis 50% naistest, et nende kanda langeb sageli liiga suur osa kodutöödest. Meestest ütles sama 19%. Samal ajal leidis 87% naistest ja 74% meestest, et mehed peaksid laste kasvatamises ja hoidmises senisest rohkem osalema.¹¹ Hoiakutes oleme seega muutunud kiiremini kui tegelikus elus.

OECD ajakasutuse analüüsis tegid Eesti naised meestest umbes poolteist tundi päevas rohkem tasustamata tööd. Kui tasustatud ja tasustamata töö kokku arvutada, oli naiste kogu tööpäev keskmiselt ligikaudu 70 minutit meeste omast pikem.¹⁰

Kodune töö ei ole ainult põrandapesu või nõudepesumasina täitmine. Keegi peab märkama, et lapse tossud on väikseks jäänud. Broneerima hambaarsti­aja. Mõtlema välja, mida sünnipäevaks kinkida. Teadma, millal on lasteaias õpetaja sünnipäev. Kontrollima, kas külmikus on hommikuks piima. Mäletama, et vanaemale tuleb helistada. Ülesande täitmine ja vastutamine selle eest, et ülesanne üldse meelde tuleks, on kaks erinevat asja.

Kodu ja tööelu võivad olla palju sarnasemad, kui arvame – mõlemas on palju nähtamatut tööd, mida tuleb teha, kuid mis ei pruugi tuua ei palka, staatust ega tunnustust.

Sooroll kui võimuküsimus

Arvamusfestivali naistevastase vägivalla arutelus kulmineerus teema kõige karmim tahk. Kui naist peetakse mehest vähem autoriteetseks, vähem otsustusvõimeliseks või vähem õigustatuks oma elu üle ise otsustama, ei ole küsimus enam ainult tööjaotuses või karjääris. Küsimus on selles, kas naist peetakse mehega võrdselt autonoomseks inimeseks. Statistikaameti üleeuroopalise metoodikaga suhteuuringu järgi on 41% Eesti naistest kogenud elu jooksul paari­suhtes psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Eesti näitaja oli ELi keskmisest kõrgem. Ametiasutuste poole pöördub uuringu järgi vaid väike osa vägivalda kogenutest.¹² Aga statistika kõrval on veel üks erinevus, mida tüdrukud õpivad üsna vara.

Mu 17aastane tütar rääkis, et teda on õhtul tänaval jälitatud. Poes on võõras, selgelt üle 30 aasta vanune mees tulnud uurima tema vanust ja küsinud see­järel: „Kui vana on sinu jaoks liiga vana?“ Ka see on osa tüdrukuks kasvamisest – õppida, millal minna teisele poole tänavat, kellele oma asukohast teada anda, milline tähelepanu pole enam kompliment ja millal olukorrast lahkuda. Sooline erinevus ei ole seega ainult küsimus sellest, milliseks me lapsi kasvatame. Mingil hetkel hakkab erinevalt reageerima ka maailm nende ümber.

Vägivald ei ole traditsiooniliste soorollide automaatne tagajärg. Küll aga on naistevastast vägivalda raske käsitleda täiesti eraldiseisvana maailmapildist, kus ühe poole autonoomia ja otsustusõigus kaaluvad rohkem kui teise omad. Sama hierarhia tuleb nähtavale ka selles, kuidas räägime ohvrist. Miks ta sinna läks? Miks ta temaga koos oli? Miks ta varem ära ei tulnud? Need küsimused nihutavad vastutuse inimesele, kelle piire rikuti, mitte inimesele, kes neid rikkus. Ja selliseid norme ei kanna edasi ainult mehed. Sageli mõnitavad just naised teisi naisi üksikemaks olemise või vägivalla ohvriks sattumise pärast.

Kui ligi pool kaheksanda klassi poistest peab meest naisega võrreldes sobivamaks poliitiliseks juhiks ning veerand leiab, et naised peaksid poliitikast kõrvale jääma, räägime tegelikult sellest, kelle hääl, võim ja otsustusõigus on väärtuslikumad. Vägivald on selle hierarhia üks äärmuslikumaid väljendusi.

Kas naine sobib riiki kaitsma?

Arvamusfestivali programmis oli ka arutelu pealkirjaga „Kas Eesti naine võiks osata tappa?“ Juba küsimus ise on huvitav. Me ei küsi, kas Eesti mees võiks osata tappa. Tema roll riigi relvastatud kaitses on meie jaoks iseenesestmõistetav. Naise puhul arutame endiselt, milliseid oskusi tal peaks olema ja millist rolli ta võiks kanda. Minu vastus on lihtne. Loomulikult peaks naine saama olla sõdur, juht, tehnik, luuraja või piloot, kui tal on selleks võimed ja soov. Nii nagu mees võib olla õpetaja, õde, personalijuht või lapse peamine hooldaja.

Naisel on Eestis võimalik vabatahtlikult ajateenistusse minna,¹³ kuid see on endiselt selge erand. 2025. aastal asus ajateenistusse 45 naist.¹⁴ Ma ei arutleks siin selle üle, kas ajateenistus peaks muutuma naistele kohustuslikuks. Pigem on küsimus selles, mida peame normaalseks. Minu 16aastane tütar tahab saada hävituslenduriks. Ühel hetkel küsis ta minult: „Kuidas tüdrukud üldse piloodiks saavad?“ See küsimus ütleb rohkem kui ükski loosung võrdsetest võimalustest. Kui laps peab enne oma unistuse järgimist kontrollima, kas tema sugu seab talle selleks eritingimused, on ühiskond talle juba midagi õpetanud.

Ajateenistusel on veel üks vähem nähtav kõrvalmõju. See ei anna ainult sõjalisi oskusi. See õpetab tegutsema surve all, töötama meeskonnas ja võtma vastutust. Osa ajateenijaid saab ajateenistuses ka esimese formaalse juhtimiskogemuse. Seetõttu jõuab väga suur hulk noori mehi juba varakult keskkonda, kus vastutuse võtmine, otsustamine ja juhtimine on normaalne osa nende rollist. Naiste jaoks on sama kogemus palju erandlikum. Me ei pea selle mõju hilisemale enesekindlusele või juhtimisjulgusele üle hindama. Aga see on veel üks näide, kuidas ühiskond pakub poistele ja tüdrukutele erinevaid kogemusi ammu enne seda, kui nad kandideerivad oma esimesele juhikohale.

Aga kellega peaksid need naised lapsi saama?

Valimised on tulemas ja sündimus on taas poliitilise debati keskmes. Ka Arvamusfestivalil küsiti, mis annaks suurema kindluse lapsi saada. Eesti madalat sündimust ei saa seletada lihtsalt sellega, et inimesed enam lapsi ei taha. Sotsiaalministeeriumi 2025. aasta analüüsi järgi soovisid 1991–1995 sündinud keskmiselt 1,99 ja 1996–2002 sündinud 1,92 last. Tegelik sündimus on sellest märksa madalam: 2025. aasta summaarne sündimuskordaja oli 1,16. Sotsiaalministeeriumi perehüvitiste ja teenuste tervikanalüüs toob välja, et sobiva partneri puudumine on Eesti naiste tervise uuringu põhjal 30aastaste ja vanemate lasteta naiste peamine põhjus, miks neil veel last ei ole.¹⁵

Siin jõuame küsimuseni, mis iibedebatis sageli tagaplaanile jääb: kellega peaksid need naised lapsi saama? Eesti naised on meestest keskmiselt haritumad ja naiste tööhõive on suur. Samal ajal näitavad nii töö- ja pereelu tegelik jaotus kui ka hoiakute uuringud, et arusaam naisest kui peamisest hoolitsejast ning mehest kui suurema autoriteediga poolest ei ole kuhugi kadunud. Noorte väärtuslõhe näitab, et probleem ei kao automaatselt ka järgmise põlvkonnaga.

Kõrgharitud naine ei vaja tingimata kõrgharitud meest. Küll aga on raske luua võrdset partnerlust inimesega, kes ei pea sind endaga võrdselt autonoomseks, peab sinu tööd ja ambitsioone enda omadest vähem tähtsaks või eeldab, et suurem vastutus laste ja kodu eest jääb sinule. Marat Kasparovi hiljutine sõnavõtt Investeerimisfestivalil oli selle suhtumise eriti räige näide.¹⁶ Naiste iseseisvust käsitleti probleemina ja naise väärtust seostati tema välimuse ning mehele sobiva rolliga. See ei kõlanud anonüümses internetifoorumis, vaid 2026. aastal professionaalsel avalikul laval. Ja vähemalt mina ei märganud liiga paljusid mehi seda sõnavõttu avalikult hukka mõistmas.

Seega peaks olema esimene küsimus, kas naine üldse leiab mehe, kellega ta tahab pere luua. Lisaks sellele ei ole lapse saamine ainult maailmavaateline küsimus, vaid väga praktiline risk. 2025. aastal sai Eestis 5148 inimest riiklikku elatisabi, millega riik toetab last olukorras, kus teiselt vanemalt ettenähtud elatis ei laeku või selle välja­mõistmine on menetluses.¹⁷ Lapse sünd seob naise vähemalt mõneks ajaks tugevamalt hooldusvastutusega ning Eesti peredes langeb suurem osa laste ja koduga seotud tööst endiselt naistele. „Tõeline Eesti naine toidab ära kuus last ja mehe pealekauba“ – see tuntud kultuuriline lendlause naise suure töökoormuse ja vastutuse kohta perekonnas ei ole sündinud tühja koha pealt.

Selles valguses kõlab küsimus „miks naised rohkem lapsi ei saa?“ üsna pealiskaudselt. Täpsem oleks küsida, kas naistel on piisavalt mehi, kellega nad tahavad pere luua ja kelle puhul nad saavad uskuda, et pere loomise vastutus ja risk ei jää lõpuks peamiselt nende kanda. Ootus partnerlusele on muutunud. Haritud ja majanduslikult iseseisev naine ei otsi enam meest selleks, et keegi teda ülal peaks. Ta otsib võrdset partnerit, kes suudab temaga vastutust, vanemlust ja elu jagada.

See tähendab, et muutuma peab ka meheroll. Enam ei piisa sellest, et mees on pere majanduslik toetaja või „aitab“ koduste tööde ja lastega. Võrdne partner võtab ise vastutuse, oskab hoolitseda, peab naise tööd ja ambitsioone enda omadega võrdselt oluliseks ning kannab oma osa pereelust ka siis, kui see nõuab kompromisse tema enda karjääris ja mugavuses.

Kui tahame rohkem peresid ja rohkem lapsi, ei saa vastus olla see, et naised peaksid oma ootusi madalamaks laskma. Mehed peavad neile ootustele järele kasvama.

Mida saab teha teisiti?

Kuna probleem on kujunenud aastakümnete jooksul kodus, koolis, tööl ja ühiskondlikes institutsioonides, ei lahenda seda üks võrdõiguslikkuse koolitus või kampaania.

Kodu, kool, töökoht, institutsioonid ja ühiskond oleme meie ise – naised ja mehed, emad ja isad, õpetajad ja õpilased, juhid ja töötajad, partnerid ja lapsevanemad. Kõige õigem küsimus ei ole ju „kas ma pooldan soolist võrdõiguslikkust?“. Küsimus on, mida ma teen siis, kui mul on võimalus otsustada, kellele anda vastutus, võimalus, tähelepanu, raha või hääl. Ebavõrdsus ei teki tavaliselt ju ühe suure otsusega. See kuhjub sadadest väikestest.

Ja täpselt samamoodi saab seda ka vähendada.