Vähesed tegevused on mõttetumad kui arvustuse kirjutamine olukorras, kus autor on raamatusse jätnud enda telefoninumbri ja palunud Whatsappi kirjutada, mida lugeja raamatust arvab. On ju muidugi osaliselt tõsi, et arvustuse kirjutamise mõte ei olegi autoriga dialoogi astuda, vaid eeskätt anda potentsiaalsele lugejale mingigi ülevaade ja aimus, millise teosega on tegu ning kuidas see sobitub kultuurikonteksti. Või siis anda neile, kes on juba raamatut lugenud, võimalus arvustajaga nõustuda või vastu vaielda. Või siis on arvustamise peamine mõte anda arvustajale endale võimalus koguda umbes 70–150 eurot ning välgutada korraks oma nime stiilis „hei-ega-te-mind-unustanud-ole?“. (Hei, ega te mind unustanud ole?)
Heneliis Notton: „Kui üks inimene suudab 48 tunni jooksul kirjutada valmis 7000-tähemärgilise arvustuse, miks on meil vaja, et seda teeksid mitu kirjutajat koos?“ (lk 107). (Siin ja edaspidi tsiteerin Nottonit samamoodi, nagu tema tsiteerib raamatus teisi. Tsitaate, mille taha pole lisatud leheküljenumbreid, pole tegelikult olemas.)
Nagu Nottoni raamat on kiri lugejale, on selle arvustamine paratamatult kiri autorile. Ma saan aru küll, et Notton ei kirjutanud selle raamatu minule, aga lugenud raamatu mitu korda läbi, arvan juba, et tean teda õige hästi: tean, mis autoga ta sõidab, kus ta reisib, kes on ta sõbrad, millist kohvi ta joob. Samasugust parasotsiaalset suhet kirjeldab Notton ka ise, kirjutades sellest, kuidas ta leidis pärast Margit Lõhmuse jutukogu „Sterne“ lugemist, et Lõhmus on tema hingesugulane. Tegelikkuses ei hakanud Lõhmus teda kohe isegi Instagramis vastu jälgima.
Heneliis Notton: „.. nüüd mõnikord laigib tema minu postitusi, aga see pole üldse see, millisena ma meie pseudoreaalset sidet ette kujutasin“ (lk 28).
Nottoni esimene raamat „Tähed Agnesele“ on iseenda kui raamatuga pidevas konfliktis. Loobun juba eos mõttest üritada teost kuidagi klassifitseerida. Ma tean, mida see ei ole: romaan, luulekogu, novellikogu, kriminull, esseekogu, kokaraamat, näidend. Elulooraamat? Võib-olla. Päevik? Veidi. Notton kirjutab palju kollektiivsusest, sellest, kuidas isegi raamatu lugemine on kollektiivne akt. „Tähed Agnesele“ meenutab enim märkmikku, kuhu on kleebitud pilte, äärele tehtud kritseldusi ja üles kirjutatud tsitaate parasjagu lugemisel olevatest raamatutest. Paberil raamatu asemel oleks loogiliseks valikuks näiteks Tumblri veebileht selles vanas heas 2010ndate alguse stiilis: kollektsioon kõigest, mis autorile meeldib, vahele pikitud ta enda mõtteid. Niisuguse eklektilise viiteid täis märkmiku köitmine, kaanestamine ja raamatuna väljaandmine annab kollaažile uue kvaliteedi. Nagu siis, kui kunstisaalis kinnas maha kukub, tuleb sellest igaks juhuks kaarega mööda kõndida. Võib-olla on tegu installatsiooni osaga, mitte lihtsalt kaotatud kindaga.
Heneliis Notton: „Raamat ei ole kehast eraldi hõljuv vaimutoit, vaid navigatsiooniseadmeta teekond kahe keha vahel“ (lk 10).
Notton on lisaks endale märkinud kaanel autoriks ka kujundaja Agnes Isabelle Veevo ja illustraatori Maria Izabella Lehtsaare. Kuigi tegu on väga isikliku tekstiga, mis oma olemuselt justkui ei saa olla grupitöö, on tekst ainult üks osa tervikust. Raamat näeb tõesti väga lahe välja: on palju avastamisrõõmu nii illustratsioonides, kleepsudes kui ka küljenduses. Raamatu pealkiri „Tähed Agnesele“ tähendabki sõna otseses mõttes tähti Agnesele, et too saaks raamatukujunduses kasutada Nottoni enda käekirja. Niiviisi tugevneb parasotsiaalne side autori ja lugeja vahel veelgi, sest kui mitme inimese käekirja keegi tänapäeval ikka ära tunneb? Anonüümse fondi kaudu ei õpi autorit tundma, aga kas käekirja kaudu siis õpib? Kas pealkiri viitab sellele, et vorm on kõige olulisem? Vahepeal tekib lugejana hirm, et mänguline ja pealetükkiv vorm neelab sisu alla. Lõpuks hulbib sisu ikkagi tagasi pinnale, mulle vähemalt näib nii.
Heneliis Notton: „Ma ei ole filosoof, sest ma ei loo kontseptsioone, olen lihtne meisterdaja, lõikan, kleebin, kortsutan“ (lk 9).
Lisaks sellele, et „Tähed Agnesele“ võitleb välise vormiga, millesse ta on köidetud, ei taha teos leppida ka sellega, et lugeja ootab narratiivi. Lehekülgedel, kus võrdseteks autoriteks tuleb tõesti lugeda nii Notton, Veevo kui ka Lehtsaar, tsiteeritakse esmalt kuulsat Kurt Vonneguti loengut „Shape of Stories“ („Lugude skeemid“), kus Vonnegut joonistas x- ja y-teljele eri tüüpi narratiivide kulgemise. Klassikalises muinasjutus läheb tegelasel esmalt halvasti, siis hästi, seejärel jälle halvasti, kuid lõpuks taas hästi. Notton, Veevo ja Lehtsaar keeravad teljed tagurpidi ning väänavad neid niiviisi, et telgedest saab lõpuks kuulus urruauk „Tšempionide einest“. Notton ei taha võtta kuulda nõuannet kill your darlings ehk soovitust kraapida oma tekstist välja autorile südamelähedased lõigud, mis narratiivi edasi ei vii. „Tähed Agnesele“ üritab tõestada hoopis vastupidist hüpoteesi – et kõige olulisem osa tekstist on just see, mis pealtnäha mitte millegagi seotud ei ole. Hävitamata kullakeste hoiukodu.
Heneliis Notton: „Mida ma tahan öelda – kõik on nii või naa omavahel paratamatult ja lootusetult seotud“ (lk 58).
Näiteks saab Notton kolmandas klassis „Kättemaksukontori“ sarjas kummitus Betty Reiniku tegelaskuju nägemisest lapsepõlvetrauma. Nottoni isa soovitab tal hirmu külvavaid inimesi ette kujutada roosas pitsaluspesus. Kümme aastat hiljem satub Notton kogemata Kanuti gildi saali, kus Betty Reinikut kehastanud Netti Nüganen ongi laval aluspesus. Kogemus raputab Nottonit niivõrd, et ta läheb Kanutisse tööle (lk 80-81). Niisuguseid pealtnäha seosetuid lugusid leiab kogu raamatust, kõik on osa millestki suuremast. Sugeneb fatalismikahtlus, et inimene ise ei saagi midagi kontrollida – ta peab lihtsalt tegema märkmeid, lõikama, kleepima ja alla joonima ning lootma, et suur pilt end millalgi ilmutab, kas või kümne aasta pärast. Notton on iseenda eluseikadega (või kas ma saan uskuda autorit, kes kirjutab mina-vormis? Äkki mõtles ta kõik välja? On seal vahet?) sidunud hulga tsitaate kokku 17 välisautorilt. Ta paneb omavahel dialoogi Audre Lorde’i ja Minna Salami ning vestleb ise Ursula K. Le Guiniga, mis sellest, et neid vestlusi toimuda ei saaks. Aeg ja ruum murduvad pooleks ja kleepuvad omavahel kokku, samamoodi nagu Vonneguti narratiiviteljed. Kõik on omavahel seotud. Narratiivi puudumine ongi narratiiv, kõik hetked on ühekorraga ja samal ajal head ja halvad.
Heneliis Notton: „Olen kogu seda teksti kväärteoorias leotanud. See on läbi ja lõhki kväärkirjandus, ma ei soovi luua spekulatiivsuse loori“ (lk 119).
Tasapisi rullub raamatus lahti klassikaline kurb armastuslugu ning leppimine leinaga. Kui vähe on rõõmsat kväärkirjandust, ka „Tähed Agnesele“ on lõppude lõpuks nukker. Hoolimata pidevast üldise nimetu lugeja kaasamisest on „Tähed Agnesele“ kirjutatud ühele inimesele, kes seda raamatut kunagi lugeda ei saa. Kurb tõsiasi, mis seab kahtluse alla selle, kuivõrd on üldse võimalik kellegagi kirjanduslikku dialoogi pidada. Võib-olla on tegu siiski monoloogiga – kirjutamine on hoolimata üllast eesmärgist siiski alati egoistlik ja üksildane tegevus, autor kirjutab peamiselt iseendale, ükskõik, millisele teooriale ta ka ei toetu. Notton puistab küll „Tähtedes …“ raamatutsitaate, kuid tema eeskujud näivad peituvat pigem nüüdiskunstis ja -teatris kui kirjanduses, veidi muudetuna oleks raamat omal kohal näiteks kunstinäituse saatetekstina. Vältimatult meenub ka raamatus nimepidi mainitud Gregor Kulla ja tema raamat „Peenar“, mille vorm samamoodi lugejale lajatas.
Heneliis Notton: „Ainuke reegel on, et „üsna hea“ on alati kõvem kompliment kui „väga hea““ (lk 19).
Silvia Urgas: „Üsna hea.“
Heneliis Notton: „Miks sa seda lihtsalt Whatsappi ei kirjutanud, nagu ma palusin?“
Silvia Urgas: „Vabandust, mul oli tähtaeg ja nad oleksid Sirbis väga pahaseks saanud. Ja need 90 eurot honorari …“
Heneliis Notton: …
