Viimasel ajal on palju räägitud õpetajate puudusest. Haridusandmete portaali Haridussilm¹ järgi on Eestis 22 476 õpetaja ametikohta ja 26 575 õpetajat – selle statistika põhjal õpetajate puudusest rääkida ei saa. Küll aga on esile kerkinud uus probleem: paljud õpetajad töötavad kvalifikatsioonita.

Missugune peab olema õpetaja kvalifikatsioon? Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab: „Põhikooli ja gümnaasiumi õpetaja kvalifikatsiooni­nõuded on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja õpetajakutse ning eesti keele oskus vastavalt keele­seaduses ja selle alusel kehtestatud nõuetele.“ Kõik tundub loogiline: on ju õpetaja spetsialist, kes paneb aluse meie laste tulevikule. Me ei aruta ühiskonnas selle üle, kas arstil või piloodil peab olema vastav kvalifikatsioon – see on ju iseenesestmõistetav. Me ei taha minna arsti juurde, kelle teadmised erialast pärinevad vaid haigena arsti juures käimisest, või istuda lennukisse, mida juhib piloot, kes võib küll olla varem palju lennanud, aga ainult reisijana. Miskipärast tundub aga paljudele, et õpetajaamet on selline, mis sobib kõigile, olenemata erialasest ettevalmistusest. Kõik on ju ise koolis käinud, seega on kõik spetsialistid ning teavad, kuidas ja mida tuleks seal õpetada. Veelgi enam, kvalifikatsioonita õpetajast püütakse jätta mulje kui märtrist, kes tuleb heast südamest päästma Eestis tekkinud olukorda, kuid keda ei hinnata vääriliselt.²

Tuleb tunnistada, et minagi alustasin niisuguse õpetajana: olin enesekindel ja ninatark, pidades end asjatundlikuks ja pädevaks õpetajaks. Tagantjärele saan aga aru, et kõik see oli enese­pettus. Kuigi andsin endast parima ning sain õpilaste ja nende vanematega hästi läbi, mõtlen nüüd, et praeguste teadmistega teeksin paljutki teistmoodi. Ülikoolis õppimine on andnud teadmised eriala, laste arengu, õppimise seaduspärasuste ja ka õpetamise metoodika kohta. Seda kõike polegi nii vähe.

Õpetaja kvalifikatsiooni saamiseks on nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis üha rohkem võimalusi. Esmalt on võimalik muidugi alustada tasemeõppest. Kui bakalaureusetasemel saab valida päeva- ja sessioonõppe vahel, siis õpetajaerialade magistriõppes päevaõpet enam ei leiagi: seal saab õppida ainult sessioonõppes. Muidugi tuleb arvestada, et ehkki sessioonõppes on kontaktõpet vähem kui päevaõppes, on iseseisva õppimise määr seda suurem. Ka sessioonõppe puhul omandatakse haridust täie koormusega, nii et selle kõrvalt veel täiskohaga palgatööd teha on keeruline. Selleks et üliõpilane saaks oma palgatöökoormust vähendada, on haridus- ja teadusministeerium õpetajaks õppijale ette näinud 400eurose stipendiumi. Õpetajaerialade magistriõpingute kasuks räägib veel asjaolu, et lõpetajad saavad õpetaja kutsetunnistuse.

Kui kvalifikatsioonita õpetajal või karjääripöörajal on magistrikraad olemas, kuid puudub kutsetunnistus, siis saab ta Õpetajate Akadeemia mikrokraadide ja täienduskoolitusega tõsta nii oma pedagoogiliste kui ka erialateadmiste taset või valida üheaastase kaasava hariduse magistriprogrammi.

Et igaüks, kes unistab kvalifikatsiooniga õpetajaks saamisest, leiaks sobiva lahenduse, pakub Tallinna ülikooli haridusteaduste instituut enne õpetajaks õppima asumist ka nõustamist.³

Eeltoodust võib jääda mulje, et paber ongi kõige olulisem. Siiski mitte. Tahaks väga loota, et enamik õppivaid õpetajaid ei tee seda vaid paberi pärast, vaid soovist saada laialdasi teadmisi ja oskusi selleks, et olla parem õpetaja. Õpetajal peab olema endal tahe areneda ja õppida, siis saab ta seda edasi anda ka oma õpilastele. Soovitus „tehke minu sõnade, mitte tegude järgi“ tänapäeva koolis ei tööta – kui õpetaja ei taha õppida, siis miks peaks seda tahtma tema õpilased?

Võin pealkirjas tõstatatud küsimusele vastata vaid jaatavalt. Õpetajal peab olema kvalifikatsioon, sest siis on ta enesekindlam, mõjusam ja arenguvõimelisem.