Mika Hentunen, Kristiina Helenius. Hiina maailm. Soome keelest tõlkinud Jane Laumets, kujundaja Villu Koskaru. Tuleviku üliriik ja selle eesmärgid. Postimehe kirjastus 2025. 236 lk.

Veel paarkümmend aastat tagasi valitses läänes jagamatult positiivne Hiina-narratiiv. Hiinat nähti eelkõige tema kiire majanduskasvu valguses kõigi võimaluste maa ja igati kasuliku koostööpartnerina, kuhu investeerimisega ei tohi hiljaks jääda. Kui tahtsid olla tõsiseltvõetav China-hand, pidid Hiinat kiitma, rääkima Hiinast kui majandusimest ja ammendamatust turust ning vastutustundlikust panustajast maailmaprobleemide lahendamisse. Hiina Kommunistlik Partei ja Hiina Rahvavabariigi valitsus tegid muidugi kõik, et maailma seda uskuma panna. Ja nad olid edukad.

Kui Hiina 2001. aastal pikki aastaid kestnud kõneluste järel ka Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks vastu võeti – protsess, milles toonase USA demokraadist presidendi Bill Clintoni lobitöö ei olnud mitte väikese tähtsusega –, olid Hiinale kõik teed lahti ja maailm, eriti äriringkonnad, teda avasüli vastu võtmas. Investeeringud Hiinasse voolasid ja pikkamööda hakkas Hiina ka ise läände investeerima, selle suurfirmasid kokku ostma ja lääne turge oma kaupadega üle ujutama. Väheseid vastuvoolu ujujaid, kes hoiatasid Hiina kui autoritaarse parteiriigi kasvava mõjuga kaasneva ohu eest demokraatlikule maailmakorrale, pigem naeruvääristati ja tembeldati vanamoodi mõtlejateks. Siinkirjutaja, olles üks neist, teab ja mäletab seda väga hästi.

Jääb vaid imestada, kui kiiresti – vähem kui ühe põlvkonna jooksul – on valitsev narratiiv täielikult muutunud. Paljud tulihingelised Hiina eestkõnelejad on poolt vahetanud ja ühinenud kõnekooriga, kes räägib Hiinast mitte enam kui potentsiaalsest, vaid täiesti reaalsest ohust valitsevale maailmakorrale ja julgeoleku tasakaalule. Ei ole ju sobiv ega kasulik mainstream’ist erineda; mida enne sai räägitud, see on ehk unustatud. Raamatulettidelt on kadunud kunagi arvukalt esindatud Hiina megatrende, majanduspoliitikat ja valitsemistarkust ülistavad teosed. Asemele on tulnud raamatud, mille autorid üksteise võidu maalivad pilte Hiinast kui ambitsioonikast globaalvõimu nõudjast, kes peab piirideta ja reegliteta sõda vankuma löönud üliriigi USA vastu ja vallutab muud riigid maailma majandusliku sõltuvuse ämblikuvõrku kududes, millega kaasneb enamasti ka poliitilise sõltuvuse kasv. Hiina kuvandiks on saanud halastamatu rivaali ja agressiivse tegutseja oma, kes vahendeid valimata trügib maailma uueks suurvõimuks, mida tema juhid oma kõnedes enam ei varjagi.

Ka eesti keelde on jõudnud mõned seda uut narratiivi esindavad teosed. Siiski veel üsna napp eestikeelsete kriitilis-analüütiliste Hiina-raamatute nimekiri sai hiljaaegu tubli täienduse meie põhjanaabritest autorite üllitise „Hiina maailm“ näol, mis alles 2025. aasta kevadel soome keeles ilmununa tänuväärselt kiiresti on eesti keelde ümber pandud.

Hiina nagu kliimamuutus

Kristiina Helenius ja Mika Hentunen ei ole professionaalsed Hiina-uurijad ega pretendeerigi olema China-hand’id. Mõlemad on suurema osa elust veetnud ja teinud karjääri Ameerikas, kuid just Hiina ja USA üha pingelisemad suhted, mis mõjutavad kogu maailma, sundisid neid selle raamatu kirjutamise ette võtma. „Venemaa on USA jaoks nagu torm, Hiina aga kliimamuutus. Üksikuid kriise saab ära hoida, aga Hiina mõju on püsiv ja ulatub kõikjale.“ Raamat on põhiosas kirjutatud 2024/25. aastal, mil Mika Hentunen töötas Yle korrespondendina Pekingis, tema abikaasa Kristiina aga peamiselt Washingtonis, viibides vaid kolm nädalat Pekingis „kirjutamislaagris“.

Mõnes kohas lööb siiski läbi autorite Hiina-tausta hõredus ja Hiina narratiivi kriitikavaba kordamine, näiteks lk 56, kus Hiina aeglast ja rahumeelset, peamiselt majandusele tuginevat ekspansiooni Ameerika globaalsele militaarvõrgustikule vastandades tuuakse põhjenduseks, et „Hiina on viimase 2000 aasta jooksul pidanud peamiselt kaitsesõdu“. Vähegi Hiina ajalugu tundva inimese paneb see pead vangutama – Hiina on saanud hiiglaslikuks maismaaimpeeriumiks sarnaselt Venemaaga üha uusi maid vallutades ja koloniseerides, mis kestab tänapäevani välja.

Läbi ajaloo on Hiina just nõrkuseperioodidel apelleerinud oma „rahumeelsele loomusele“ valitseva „valgustusliku“ ja inimkeskse konfutsianistliku ideoloogia raames, mida ka tänapäeval marksismiga ristata ja maailmale erilise „Hiina teena“ maha müüa üritatakse „inimkonna kui ühise saatusega kogukonna“ loosungi ja mitmesuguste globaalsete algatustega. Riigi tugevuse perioodidel on aga sõjaliste kampaaniatega üha uusi maid vallutatud ja impeeriumisse inkorporeeritud. Viimati ja kõige suuremas mahus tehti seda XVIII sajandi lõpus Qingi dünastia valitsemise kõrg­ajal. Tänapäeva Hiinast moodustab nn päris-Hiina (China proper) ehk ajaloolised hani rahva poolt asustatud provintsid napi kolmandiku. Ja seejuures kaotati Qingi-aegsetest enamasti vallutatud territooriumidest Kaug-Idas ja Kesk-Aasias XIX sajandil umbes 1,5 miljonit km² Venemaale. Hiina ei ole laienenud „kaitsesõdade“, vaid agressiivsete vallutussõdade käigus. Pärast ligi 200aastast stagnatsiooni- ja nõrkuse- ning taastumisperioodi mitme sõja, revolutsiooni ja viimaks reformipoliitika kaudu on nüüdseks jõutud taas pika arengutsükli (hiinlased vaatavad oma ajalugu alati tsüklilisena) uude kõrgpunkti, mil riik, õieti seda valitsev Kommunistlik Partei, tunneb ennast piisavalt tugevana, et uuesti maailmavallutusplaane pidada.

Hentuneni-Heleniuse raamatu tugevaks küljeks ongi just praeguse maailma ja siin toimivate jõuvahekordade hea tundmine. Raamat põhineb suurel määral autorite enda pikaajalisel kogemusel välispoliitika, äri ja diplomaatia valdkonnas ning kümnetel intervjuudel selles vallas tegijatega. Raamatu esimene osa tutvustab Hiina „suurt plaani“, kirjeldatakse kommunistliku suurriigi sihikindlat liikumist üliriigi staatuse suunas.¹ Lühidalt ja ülevaatlikult võetakse läbi teemad nagu Xi Jinpingi visioon Hiina liidrirollist maailmas ja selleni jõudmise teedest; USA kõrvaletõrjumine; Hiina tegevus globaalse lõuna hõlvamisel; majanduskasvu kindlustamine ja tehnoloogiline võidujooks, sh Huawei juhtum, mis on HKP juhitava „riigikapitalismi“ hea näide (lk 98–102); diplomaatia ja rahvusvaheliste organisatsioonide rakendamine Hiina huvide teenistusse; Hiina sõjamasina tugevnemine ja sõjalise ähvarduse kasv. Hiina eesmärk on luua süsteem, mis paneb praegused läänepõhised normid proovile ja asendab need Hiina-kesksetega.

Kas Hiina hangub?

Teises osas keskendutakse asjaoludele, mis võivad Hiina plaani takistada ning USA reaktsioonile ja jõupingutustele Hiina peatada ja säilitada oma liidripositsioon. Siin tunnevad autorid ennast kodus ja lasevad oma tähelepanekutel ja analüüsivõimel särada. Hiina takistusteks võivad saada nn hangumine ehk majanduse arengutempo mahakäimine ja siseprobleemid ning demograafia, s.t rahvaarvu vähenemine. „Hiina ressursid alates inimestest kuni loodusvaradeni on otsa saamas,“ tõdevad autorid. „Ja olukord muudkui halveneb: järgmise kümne aasta jooksul kaotab Hiina üle 70 miljoni tööealise täiskasvanu, samas kui pensionäride arv tõuseb 130 miljoni inimese võrra“ (lk 156).

Kuigi Hiina ekspordinumbrid suurenevad eelkõige Aasia maade ja Aafrika arvel, arvavad autorid, et ka Hiina partnerid võivad tema diktaadist tüdinema hakata. Niisamuti nagu Hiina enda kodanike, eriti represseeritud mittehiina rahvaste kannatus võib katkeda, ja sellel võivad olla režiimile ettearvamatud tagajärjed. „Sunnimeetmete tõttu on kodanikel raske üksteist usaldada ja ametnikud ei julge otsuseid teha. Seda lämmatavat mõju tuleks arvesse võtta, kui me hindame, kas Hiina on üldse suuteline maailma juhtima. Veel olulisem on sellega arvestada, kui püüame ette kujutada, kuidas oleks elada Hiina maailmas.“

USA Hiina poliitika hakkas järsult muutuma president Trumpi esimesel ametiajal, kui algatati nn kaubandussõda ja Hiina suhtes võeti mitmel moel senisest palju karmim hoiak, mida jätkas ka Bideni administratsioon, kes üldiselt Trumpi algatused tagasi pööras. Trumpi teine tulemine on Hiinast lahtisidumist ja USA „mänguväljalt“ väljatõrjumist oluliselt kiirendanud, kuigi majanduste vastastikune sõltuvus on juba nii tugev, et protsess toimub kaunis vaevaliselt ning Hiina on kohanemis- ja reageerimisvõimeline. Sellest tuleneb mõnede arvates Trumpi hüplev ja ebajärjekindel poliitika Hiina suhtes, aga see on pinnapealne arusaam.

Trumpi ajal on lihtsalt hakatud väljendama karmi tõtt ja astuma ka tegelikke samme. USA riigisekretär Marco Rubio: „Tänapäeva maailmakord ei ole ainult oma aega ära elanud. Sellest on saanud relv, mida kasutatakse meie vastu. Hiina on valetanud, petnud, häkkinud ja varastanud omale tee globaalse suurriigi positsiooni juurde meie kulul“ (lk 179). Siia võiks lisada tõdemuse USA julgeolekustrateegia dokumendist, kus nenditakse: „Trump pööras ümber enam kui kolm aastakümmet kestnud USA ekslikud ootused Hiina suhtes: nimelt, et avades oma turud Hiinale, julgustades ameerika ettevõtteid Hiinasse investeerima ja tootmist Hiinasse viies, hõlbustame Hiina sisenemist „reeglitepõhisesse rahvusvahelisse korda“. Seda ei juhtunud. Hiina sai rikkaks ja võimsaks ning kasutas oma rikkust ja võimu märkimisväärseks eeliseks. Ameerika eliit – nelja järjestikuse mõlema erakonna valitsemise vältel – oli kas Hiina strateegia tahtlik võimendaja või selle eitaja.“²

Niisiis Ameerika piirangud Hiinaga läbikäimisel ja sõjalise löögijõu koondamine läänepookerale Hiina ohtu silmas pidades ei ole mitte ühe presidendi MAGA veidrus, vaid USA-le ja demokraatlikule maailmale ellujäämise küsimus. Trumpi esimese presidentuuri aegse riigisekretäri Mike Pompeo peanõuniku, Trumpi Hiina-poliitika tegeliku väljatöötaja, hiina päritolu Miles Yu hinnang: „Hiina strateegiline eesmärk on USA hävitada ja globaalne liidripositsioon endale võtta. Seda olenemata asjaolust, milline valitsus on parajasti USAs võimul. Hiina püüab nõrgestada USA rolli globaalse hegemoonia, demokraatia kaitsja ning NATO ja muude demokraatlike liitude juhina“ (lk 61).³

Kuigi raamatu autorite puhul lööb siin ja seal läbi poliitkorrektne antitrumpismi ideoloogia, ja nad peavad küsitavaks Trumpi meetodeid („Hiina on kohe üliriigiks tõusmas. Trumpi presidendi ametiajal on võimalused selleks paranenud,“ (lk 86)), läbib raamatut tervikuna ometi tõdemus, et USA praegusel suunal eriti alternatiivi ei ole, kuigi Hiina ei ole veel kaugeltki ennast võidetuks tunnistanud ning kahe vägeva jõukatsumise tulemused ja ka maailmakorra tulevik ei ole sugugi otsustatud.

Raamatu kolmandas osas käsitletud Hiina ja Soome suhete ning Soome riskide maandamise poliitika jm vaatlus jääb sellest kirjutisest välja lugeja enda avastada. Kokkuvõtteks tuleb igati nõustuda raamatu lõpulõiguga (lk 225): „On raske isegi oletada, mis olukorras on USA ja Hiina – ning miks mitte ka Venemaa – suhted kasvõi viie aasta pärast. Ehk on nende jälgimine nüüd just sellepärast eriliselt vajalik.“